Loogika

Mina väljendasin oma mõtteid kõvasti: "Meil on vaja D vitamiin üles otsida."
Patrik: "D vitamiini paneme tee sisse. Siis otsime piima vitamiini ja paneme piima vitamiini piima sisse. Morsi vitamiin käib morsi sisse."

Aeg pöörduda "Peep ja sõnade" maailma.

Jannu lood

Lugesime Jannu lugusid ja ühes loos õpib Jannu R tähte ütlema. Patrik hakkas ka harjutama, nii nagu Jannugi ning nädalaga oligi selge. Nüüd tuleb juba ilusti: longi rattad ragisevad, sõnade ja lausete sees on r'id olemas, nt rahe terad ja abrarber (rabarber).

Elgau Ira Lember.

Hurjutus

E teeb hommikul köögis tööd ja keedab pudru. Patrik on sellest pahane ja kui E tuleb tema koha juurde pudrule peale puhuma, siis teatab Patrik: "Mine sina tagasi oma kohale! Pane oma nina ja silmad arvutisse."

Häbi, häbi, häbi on.

Nõrgim lüli

Kui vanasti oli nii, et meie perekonna nõrgimaks lüliks, kes alati mõnd haigust kohates, selle ka üles korjas, Patrik, siis nüüd olen talle sõbraks lisandunud ka mina. Tundub, et imetamine on imenud minust viimsegi elumahla välja ja järele on jäänud tühi kest.
Nohu kohates haaran nüüd minagi võimalusest jääda haigeks. Lihtsalt nii seltsi mõttes, et Patrikul oleks vahvam. Nüüd olemegi Patrikuga koos haiged - Patrik vähem, mina rohkem. Minul tundub, et nohu on löönud lausa põskkoobastesse. Pea lõikab, kummardada ei saa ja tunnen ennast nagu õhupall avakosmoses. Ööseks küüditasin ennast Patriku tuppa, et mitte segada beebit ja nakatada E'd. Nagunii Patrik nohuga ei maga, nutab, kaebab valu ja seda, et nina on paha ning keegi peab lihtsalt ligi olema. Muidugi nuuskama ta unise peaga ei kipu ja tati tõmbamisest nutval ja karjuval lapsel, ei tule ka midagi välja. Seega tulebki lihtsalt öö läbi kõrval olla, kallistada, kaisutada ja nina pühkida (kui lubatakse). Patriku tuppa minnes aga unustasin maha taskurätid. Ööga nuuskasin täis Pati kasutatud pidžaamad ja kogemata. läbi une, ka pool tekikotti, mille ma peale olin tõmmanud (õnneks tekk polnud kotis ja kasutatud nurga sai eraldada).
Hommikul avastasin, et minul ei ole enam häält. Saan ainult õrnalt hellusi sosistada. Patrik on kohe täitsa hädas - emme räägi palun ilusti. Aga emme ei saa...
E on ka hädas. Kui ta köögist hõikab, et kas ma tahan kohvi, siis vastus jääb tal kuulmata. Ma küll pingutan kõigest väest ja nõuan teed, kuid välja tuleb hale sosin.
Hommikusöögi lauas avastasin aga, et toidul pole maitset. Kohe üldse ei tunne noh! On kuum pudru ja külm moos. Kuna lauale sai pandud eriti delikatess vaarika toormoos, siis küüditasin ruttu moosi Pati taldrikusse, kes seda hindas õiglaselt. Minu peale polnud lihtsalt mõtet head kraami raisata. Kohvil ka ei olnud lõhna ja see tegi mind kohe eriti õnnetuks - mis mind siis virgutab kui mitte hommikune kodus hõljuv kohviaroom. Seega: õhtuks tuleb teha seenerisottot rohkete mereandidega. Kui nagunii maitset ei tunne, siis võib ju lustida.

Maijooksu pidur

Sellel aastal läksime H'ga taas maijooksule, kuid seekord treenimata olekus. Eksole, lapsed on ju piisav trenn! Tegelikult mina käin küll iga nädal korra jooksmas, kuid ei pea seda mingiks trenniks. Vanasti käisin 4-5 korda nädalas ja praegune öine jooksuring on selle kõrval lihtsalt üliaeglane meelelahtus.
Ja nõnda siis juhtuski iga endise sportlase õudusunenägu - minust sai pidur ja H'st vedur. Peale avapauku hakkas mul kohe pistma ja ma oleks hea meelega keeranud mitte stardist paremale, rajale, vaid vasakule, piknikule. Pistis mul sisuliselt järgmise hommikuni ja terve jooks olin ma suu kriipsuks tõmbunult vait. Eelmine aasta me H'ga sädistasime, kädistasime ja tegime nalja. See aasta me lihtsalt läbisime. Aeg tuli küll nelja minuti võrra parem kui eelmisel aastal (2013: 45.50), kuid eelmine kord oli rohkem lusti. Pealegi see aasta oli vist säästu eelarve, kuna kilomeeter enne finišit ei olnudki maasikajagajaid. Porisisesime omaette, et kas oli siis mõtet üldse tulla, kui isegi maasikaid ei saa...
Kohalikud elanikud Pirita nõlval jätavad aga ikka ja jälle hea mulje. Eriti armas oli muidugi ise organiseeritud joogipunkt - ema jagas vett ja lapsed korjasid topse maast üles. Veelgi armsam oli aga see joogipunkt, kus üks meesterahvas kallas topsi valget veini ja hõikas igale joojale, et sa oled võitja. Õnneks ei puudunud ka raja äärest puhkpilli orkester, mis tõepoolest turgutab ja kiirendab tempot ning muidugi tõstab ka tuju. H suutis nende saatel isegi kepsutama hakata.
Peale jooksu korjasime mehed-lapsed-beebid kokku ja kimasime ratastega ruttu-ruttu Vesivärava kohvikusse burgsi sööma. Kaotatud kalor oli ilmselgelt vaja tasa teha.
Päeva lõpuks oli mu skoor 7km jooksu, 25 km ratast, ja üks suur-suur peekoni burger. Selle viimaseta mina enam psorti ei tee.

5 peotäit

Patrik on täiesti imeline köögi-, puu- ja juurviljade sööja. Enamasti sööb laps sooja sööki 3-4 korda päevas. Lisaks värskele ja keedetud köögiviljadele lisanduvad menüüsse veel moosid, mahlad, puuviljad. 

Siin on näide minu jaoks mitte tervislikust (viiner, mitte liha!) lõunasöögist

ja veidi paremast hõbeheigiga õhtusöögist.

Mängupargist meelitan ma koju last paprikaga. Kollane paprika ja kollane tomat on parem kui komm!

Herbes de Provence ja rosmariin

Emme, need kartulid on oksadega.

Järgnevad kaks nädalat: Emme palun puhtaid kartuleid.