Aspartaamihommikud

Hommik. Patrik mängib rahulikult plastiliiniga, autodega, joonistab jne Kõik see muidugi ei tähenda, et ma saaksin  rahus oma asju teha, sest iga 30 sekundi tagant kostub tema toast klassikaliseks muutunud emme vaata, mis töötab umbes sama moodi nagu auto turvavöö andur - iga natukese aja tagant läheb heli valjumaks ja töötab seni, kuni sa tema tähelepanuvajadusele vastad.
Siis tuleb Patrikul meelde, et tänane vitamiin on saamata. Kuna ta on mul nii nõrgake, siis olen talle ikka C-vitamiini söötnud. Annan lapsele vitamiini ja siis läheb lahti. Laps hakkab mööda tube tormama, loobib asju, röögib, on allumatu, ei kuula ühtegi käsklust ega keeldu. Selline trall kestab tund kuni poolteist. Siis on jälle laps peaaegu normaalne, aga suhteliselt tujust ära.
Ja üks päev viskab mulle E lingi, kus on kirjas, et aspartaami võib pakendile kanda ka teise koostisosa nimetusega ehk fenüülalaniinina. Ja muidugi on meie vitamiinides fenüülalaniin...

Kusjuures kõige kurvem on see, et kui ma vitamiini ostsin, siis ma tükk aega lugesin erinevaid pakendeid, et ei oleks glükoosi-fruktoosi siirupit, et ei oleks aspartaami (E951), et ei oleks päikseloojangu kollast (E110), aga no vot kõige teisi nimetamise viise ei jõua meelde jätta.
Nüüd läksin apteeki ja nõudsin, et apteeker aitaks mul valida vitamiinid, milles ei ole igatsugu kräppi. Aega läks vast 10 minutit, kuna varjatult ilmnes, et igal pool on mingi kahjulik asi sees. Enamasti on just suhkur asendatud. Apteeker veel muidas ja küsis minult, et kas ma siis ei tea, et suhkur ja või on pahaks asjaks tembeldatud. Peab ikka sööma välja töötatud suhkru asendajaid ja margariini. Meil oli apteekriga klappi!
Lõpuks sain oma C-vitamiini kätte, millel on kilomeetrine loetelu, mida kõike ta ei sisalda (tavaliselt on just vastupidi eksole). Vitamiin on nii hapu, et kõrvetab kurgu ja keele. Teen selle pulbriks ja segan agaavisiirupiga ja laps sööb küll.
Apteeker veel poetab vaikselt, et tema oma lapsele ei anna ka hematogeeni ja neid suuri glükoosi tablette, sest need on kõige jubedamad.

Ei teagi enam, kas saab kõike võimatu kahe arvele panna või peaks hakkama veelgi täpsemalt jälgima pakendeid.

Kaks - vana paks

Patriku sünnipäev möödus taas ilma suurema meluta. Enne jõule kohe ei jõua teha suurt pidu, kuigi see aasta oli isegi natuke kahju, kuna Patrikul on tekkinud üks tõeline sõber, kes figureerib tema mängudes, unedes ja juttudes (ja on tegelikult ka olemas). Järgmine aasta teeme kindlasti sünnipäeva!
Aga ma siis nüüd rohkem enda jaoks kirjeldan natuke, milline Patrik on kaheselt:

• Päevarütm on emasse. Magama minnakse öösel, ärgatakse võimalikult hilja (näiteks 10 ajal). Muidugi minule ei jäta see õhtuti üldse vaba aega, aga see eest saab hommikul, praegu veel, natuke puhata.
• Magab oma toas! Öösel küll vahest kutsub mind kolm korda jalga mudima või nõuab põsele kreemi, aga sellegi poolest püsib oma voodis ja pole aru saanud faktist, et me teda meie magamistoast välja viskasime.
• Teeb kõva häält. Karjub, kisab, vigiseb. Alanud on võimatu kaks (kolm, neli, ...., kakskümmendüks, jne). Eriti piinlikuks muutub see avalikus ruumis. Loodusmuuseumis mõtlesin, et meid visatakse välja. Iga looma juures karjus ta üle maja, emme vaata. Elevuse tõttu murdusid kõik piirid, mida ta suudab pidada ja vaiksemalt hakkas ta rääkima alles tänaval. Restorani minna enam üldse ei julge. Laps, kes enne oli vait ja istus oma toolis, tahab nüüd lärmata ja ringi joosta.
  Telefoniga keeldun ma viimasel ajal üldse rääkimast, sest siis pistab kohe laps lõugama: "Ei tohi rääkida alloga" ja karjub senikaua kuni ma kõne katkestan. Vahest aitab kui talle küpsis hambusse suruda, kuid ka see ei tööta iga kord.
• Õnneks on "ei taha" (absoluutselt iga asja peale) iga möödas. Peaaegu hakkab mööduma röökiv "Pati oma" (absoluutselt iga asja peale), aga käimas on "ei tohi"/"ei pole" (absoluutselt iga asja peale). Kõige hullem on aga see, et kätte jõudis ka "emme kus sa oled ajastu". Nii pea kui ma kasvõi seinataha ära kaon (a'la sauna eesruumist leiliruumi) on kohe varnast võtta küsimus, emme kus sa oled. Laps võib pisar silmi mind taga nutta, samal ajal mu häält kuuldes. Veelgi hullem on aga olukord siis, kui mind tõesti ei ole. Ei aita siis muumi rosinad ega multifilm. Nüüd kutsumegi Patrikut vahel ka hellitavalt emmekussaoled'iks.
• Mängib vahepeal ka omaette. Kõige kauem võib ta omaette toimetada plastiliiniga. Veel meeldib talle jõuluvana käest saadud majakest kokku panna, aga selle juures pean ma paar korda abis käima. Käeline tegevus on juba täitsa nitševoo.
• On natuke julgem, aga samas ka isekam (Pati ise). Koju tulles lasen tal ise trepist üles alla liikuda, aga seda peab ta tegema naabrite pool olevast käsipuust kinni hoides. Endast natuke noorema sõbra, Etsu, eeskujul laseb ta nüüd näiteks ka liumäest julgemini alla - pea ja käed ees või hoopis kõhuli. Varem oli vaja istuda korrektselt ja kindlasti pidi all teda kinni püüdma. 
• Kuulab sõna, kui käsud on meeldivad. Näiteks, et mine palun too oma toast see klaas siia või palun mine vii need pesud emme-issi voodi peale. Korista palun põrand ära, toimib imehästi. Nii harja ja kühvli, kui ka tolmuimejaga. Samuti aitab ta ahju kütmisel, toob mulle teisest toast süütetabletti või mõne halu. Ise eie pea enam üldse jooksma.
  Pesu kuivama panemisel ma enam ei pea üldse kummardama. Minu ülesanne on teha lahti pesumasina uks ja anda lapsele pesukauss. Tema kisub asjad välja, toimetab kausi pesuresti juurde, klopib väiksemad pesud sirgeks ja annab mulle kätte. Ääretult mugav koostöö!
• Lemmikfraas on "issi-allot", "emme vaata".
• Joonistab, voolib, ehitab, laulab.
• Tajub olukordi - kui E hakkab remonti tegema, toob jooksujalu oma mängutööriistad kohale. Kui ma ütlen, et Auksi on haigeks jäänud, siis küsib Patrik kohe: "Pennu terve?". Enne mänguasja ämbri ümberkallamist küsib laps viisakalt, "kas tohib". Vastust muidugi eeldab ta ainult jaatavalt, kuid ka see hoiatus, et kohe tuleb jube lärm, on teretulnud. E'le ütleb ta tihti "Rongiteed, jah! Rongiteed, jah, jah!". Tema suust kõlab see nagu ette antud vastusega küsimus ja on imearmas.
• Patriku haigused mööduvad kergemalt. Kõik nohud ei lähe enam kõrvapõletikuks ja külmetuste palavik ei kesta enam kaks nädalat, vaid pigem kolm päeva. Kindlasti aitab sellele kaasa ka see, et niipea kui tekib suurem nohu, hakkan ma kohe kõrvataguseid soojendama ja teeme sinepiplaastrit (mille ajal Patrik karjub tipi-täpi, mis on tema versioon E ja P kunagisest kipi-kipist), kuid tundub, et ka organism on muutunud tugevamaks.
• On armunud luulesse - eelistab Doris Karevat, Juhan Viidingut, Betti Alverit, Hando Runnelit. Loeb kaasa, jätab meelde, nõuab lisa. Luuletuste kohta ütleb lugu - "emme, palun tähe lugu" või "emme palun kohvipruun-porgand lugu".

Patrik suudab juba arendada selliseid dialooge, et kuku pikali. Üks päev jäime taas kord lõunaunega hiljaks. Õuest tulles oli vaja pikalt süüa, siis potil käia ja siis nagu kiuste, leidis Patrik ülemisest sahtlist üles suure banaani-šokolaadi müslibatooni. Varem ta nina ei ulatunud sellesse sahtlisse sisse ja nii oli seal hea küpsiseid, vitamiine ja muud head-paremat varjata. Nüüd aga äkki avastasin, et laps on sirgunud pikaks. Muidugimõista ei saanud ma müslit lapsel enam käest kiskuda ja lasin selle tal rahus ära nosida. Lõpuks üritasin teda magama meelitada:

Mina: Tule nüüd emmega puhkama.

Patrik: Ei tule.

Mina: Tule ikka, sul on ju hea emme, emme andis sulle kommi.

Patrik mõtleb, ja ütleb: Pati leidis ise kommi!

Mina: Jah, aga emme tegi lahti.

Pikk paus ja tõeline fakti nentimine. 

Patrik: Mina ei oska kommi lahti teha. 

Ära hakkab kahjuks kaduma pudikeel. Näiteks supp on teinud läbi sellise muutuse: pi -> eppi -> suppi. Õnneks aga teatavad pudikeele armsad sõnad on veel alles: vanaema - namina; vanaisa - vaisa; valmis - nammis; kõdi-kõdi - kedi-kedi. Sõnavara on täiendunud ka kiuslike fraasidega, mis teda ennast naerma ajavad. Nimesid õpetades otsustas ta eriti hästi ära õppida kaks nime, mida ta siis teistele omistab. Pidevalt on meil nanaolli ja emmeago. Ometigi vastuseid teab ta tegelikult hästi, aga talle teeb rõõmu, kui ma väidan, et mina või nana mitte ei kanna tema pakutud nime. 

Söögi majandus on ikka paigast ära. Tundub, et Patrik on piimavalgu talumatu, seega välistatud on pea kõik piimatooted ja veiseliha. Lisaks on veel munavalge allergia. Õnneks aga olen mina nüüd palju vilunum toiduainete asendaja kui vanasti ja piima ja muna asendamine on kökkmökk. Pannkoogid tulevad ilma piima ja munata nagu lipsti (täna Londonist saadud abiainetele) ja kastete puhul ei saa ükski sööja aru, et kasutatud ei ole piima ega koort. Patrik sööb endiselt parima isuga suppi, hea isuga juurviljatoite ja tatra pudru. Üldiselt olen rahul tema toitumisega ja kui juhtub, et mõni päev jääb natuke juurvilju-puuvilju söömata, siis järgmisel päeval korvab ta selle ise kurki, tomatit, porgandit või brokolit süües.

Kõik, mida Patrik kuuleb, paneb ta kõrva taha ja kasutab seda ootamatult. Eile õhtul pani ta hellitavalt magama enda kõrvale oma lemmikmänguasja Jontut ja ütles talle kallis vana paks Jontu. Selline omadussõna on pärit tõenäoliselt minult - "emme on praegu vana paks padakonn ja ei saa tunnelisse roomata koos sinuga" või siis "vana paks emme just viskas end külili, ma praegu ei taha tulla sind taga ajama". Hirmutav on aga see, mis sõnu kasutan ma siis, kui ahjust lendab välja põlev tukk, otse kuivadele kasepuudele. Olen täheldanud ka neid kasutatavaid fraase tema kõnes, aga õnneks on need nii moondunud kujul, et neist saan ainult mina tunda äratundmisrõõmu. Sellegipoolest on nüüd aeg, kui mitte juba liiga hilja, end keeleliselt tõsiselt käsile võtta ja mitte enam teha keelelisi vigu ja sõnavaralisi apsakaid.

Suusahooaja avastart

See aasta olen nüüd teist korda suusatama saanud. Lumi on küll juba ammu maas, aga algus venib mul alati. Esimene kord olin nii ärevuses, et unustasin koju pulsikella ja GPS'i. Teine kord olin ka ärevuses. Magav laps ärkas ja karjus emme-emme, aga E lükkas mind välja. Õnneks oli ta mulle enne kõik valmis sättinud, pulsikella, gepsu ja pealambi, kuna väljas oli juba öö ja rajavalgustus oli kinni.
Koht: Harku raba
Distants 8,1 km
Aeg: 44 min 32 sek
Max pulss: 172
Keskmine pulss: 156
Max kiirus 18,5 km/h
Keskmine kiirus: 10,9 km/h
Pean tunnistama, et olen endaga rahul. Suudan küll veel.

Venelasearmastus ja venelase armastus

See, et vahepeal pole üldse kirjutatud raamatutest, ei tähenda üldse seda, et ma oleks vahepeal teleka muretsenud. Ei - loen ma veel ikka, aga kuidagi viimasel aastal on lugemisvaraks juhtunud kas hirmus tõsised või siis risti vastupidi, hirmus kesised raamatud. Tõsistest ja õpetlikest raamatutest ei ole midagi kirjutada. Eks igaüks ise loeb ja saab oma ahaa elamused. Raamatud aga, mis on sisult kesised, kuid muidugi põnevad on pakkunud mulle palju mõtlemisainet, ei oska kuidagi suhestuda. Näiteks kaks triloogiat - Indrek Hargla Melchiori ja Stieg Larssoni Millenniumi oma - mille kohta lihtsalt ei tea öelda, kas on hea või mitte. Nende raamatute taga veetsin peamiselt öid, kuna õhtul lugema hakates ei saanud enam raamatut käest. Raamatud olid kaasahaaravad, sorava mõttelennuga ja hästi kirjutatud, aga mõlemal triloogial oli minu jaoks üks aga. Hargla raamatud sobiks hetkel vabalt anda lugemiseks Auksile. Need sütitaksid kirge ajaloo, oma kodulinna ja lugemise vastu, kuid kõigis raamatutes on mingid imelikud seksi lõigud. Eriti esimeses, kus on täpselt poole lehekülje pikkune ülitäpne kirjeldus Melchiori suguelust oma abikaasaga, mis ei anna loo mõttele mitte midagi juurde ja mille ära jätmisel ei saaks mitte keegi aru, et midagi on ära jäetud. Mida teha? Lehte välja rebida ei saa, sest siis kaob ära ka lehe teine pool! Lõiku ära värvida või üle kleepida ei saa, sest see oleks imelik! Seega jääb ära väikelaste raamatutega innustamine. Vaadaku oma Harry Potterit edasi eksole, selle asemel, et lugeda vanalinnast ja võibolla hakata tulevikus keskaja fänniks. Enam vähem sama teema kordub ka teises ja kolmandas osas. Sisse on pikitud millegipärast lihtsalt jaburat kirjeldust voodielust, mille mõtteks tundub olevat ainult see, et lihtsalt tänapäeval kõik peavad sellest kirjutama.
Millenniumi saagaga on sama värk. raamat on põnev, aga kolmandas osas oli konkreetselt saja lehekülje pikkune kirjeldus lesbide omavahelisest armatsemisest. Kahjuks just nimelt armatsemisest, sest armastusest ei olnud küll juttu. Ma ei saa aru, mis ajast on armastus muutunud tabuks ja armatsemine muutunud normiks? Kas ei peaks olema vastupidi?
Ja siis sattus mulle näppu emmele raamatupoes sülle kukkunud Lazari naised (Marina Stepnova). Esimese saja lehekülje jooksul ma nutsin, naersin, nutsin. Raamat on sama tänapäevane nagu Hargla või Larsson, kuid räägib armastusest, andumusest, vihkamisest, kannatamisest armastuse puudumise pärast, perekonnast. Stepnova ei kirjelda kiretult seksi, aga ta suudab kirjeldada armunute esimest suudlust nii, et jalust läheb nõrgaks ja sinus endas süttib selline armastus oma armastatu vastu, et suudleks ise või hommikuni. Mõnd abielu kirjeldab Stepnova nii, et suudad ainult kiunatada, et ma tahan ka nõndamoodi lõpuni minna.
Ma kardan, et asi on rahvuses kinni. Tundub, et venelastele on veel mõned asjad pühad ja mõned asjad ilusad, samas kui läänelik maailm on juba nii pimestatud oma vabadusest, et nad ei näe enam ilu ega armastust. Mõistavad ainult põnevust ja tuima kirjeldust.