Maja

Idee Internetist. Lõiked Ergo. Teostus mina.

Pati ja sõnad

Peep ja sõnad kummitab meid igapäevaselt.
Mina: Pati, pane käed palun kõrvale. - Laps seisab hämmastunud näoga, käed kõrvadel.
E: Pati, mine pane see tool enda voodi otsa. Patrik vaatab E'd töllmoka näoga ja ei saa mõhkugi aru. E seletab, et noh sinna, kus jalad on. Pati läheb ja teeb nagu kästud. Natukese aja pärast ilmub ta E juurde ja palub, et issi vaatama tuleks, et kas nii.
Kes siin siis nüüd rumal on? Laps või isa?

Esimene sõna

Pärtel oli üks päev poolteist tundi Nanaga. Kui ma koju jõudsin ütles laps Nana.
Tundub, et midagi on mu kasvatusmeetodites valesti kui kümne kuuga ei ole laps emme ütlema õppinud. Piinlik lugu.

Raamaturiiul = ~270 raamatut = ~7300€ = ~36 telekat

Alustuseks
Mulle väga meeldis üleeilne Arraku päevakommentaar Vikerraadiost. Soovitan kuulata. Haakub ka selle postitusega ning kuulamata ei pruugi mu frustratsioonile pihta saada.

Keskmiseks
Ootasin ja ootasin, et välja tuleks uus Ulitskaja ja kujuta sa pilti, nagu Jõuluvanale oleks kirjutanud, saabuski teine müügile. Ma olin suures ootuses mõtisklenud, kuidas ma selle endale ostan ja teise ostan jõuludeks kindlasti K'le. Nii pea kui see aga välja ilmus, sain ma kohe aru, et endale lugemiseks küsin ma selle emmelt ja K saadan hea arvustuse ja soovitusega Lutsu raamatukokku. Raamatu hind - 27€.

Lõpetuseks
Nagu Arrak ütleb, on meil tänapäeval nii, et kodus on küll lame teler, kuid puudub maast laeni raamaturiiul. Mis lapsed sellest põlvakonnast tulevad, kes mõistavad lugeda ainult tahvelarvutist uudiste pealkirju, aga raamatu lugemiseks süveneda ei suuda.
Mul ei ole telerit. Euronicsist saab 199€ eest 24" MPEG4 Full HD LED LCD teleri, mis on varustatud täis-HD paneeliga ja seega toetab pilti kuni resolutsioonini 1920x1080 pikslit. Ja selle eest saaks ma täpselt 7,48 Ulitskajat. Midagi on siin pildil valesti. Hakka või tõesti mõistma, miks on inimestel kodus telekas ja miks nad õhtuti vaatavad "Su nägu kõlab tuttavalt" saadet ja arvavad, et see ongi meelelahutuse tipp. Sest muuks, kauniteks kunstideks ei jätku lihtsalt finantsi.

Anti Bio - elu vastu

Patrik jäi eelmine reede haigeks. Nohu. Nohu lõi kõrva. Ööseks tuli larüngiit. Kaks ööd ja üks päev olid kuiva vastiku lämmatava köhaga. Siis jäi järgi ainult nohu, kõrvad ja uuel nädalal saabus lisaks bronhiit. See on Pati puhul tavaline jada, mis algab meil lihtsast nohust, mis teistel lastel on ja jääb lihtsalt nohuks.
Palavik oli reede öösest kuni esmaspäeva ööni. Edasi oli vahepeal (teisipäeva öösel) kõrvast kraadides 37.2-37.5, aga kaenlaaugust elavhõbedaga enam palavikku polnud.
Neljapäeval käisime arstil näitamas, kuidas seis on. Kõrvad olid veel natuke punased. Rinnus bronhiit. Palavikku enam ei olnud.
Arst kirjutas kolme päevase antibiootikumi kuuri. Kuna laps penitsiliini ei talu, siis ühe teise, vängema, mis tapab rohkem (Sumamed). Kõrvalmõjud on järgmised (pakendi infoleht, kui pilt on paha lugeda):

Küsimus: Kas Sina annaksid oma lapsele sellises olukorras sellist rohtu?
Lihtsalt huvitab mind. Vastata võib kommentaari või postkasti. Ootan ka nippe bronhiidi ravimiseks looduslikul teel (lisaks eelnevas postituses olnutele), kuna mina valisin anti antibio variandi.

10 kuusele 10 nõuannet vennalt

Pärtel on õppimisvõimeline

• Pärtel on paar viimast päeva teinud käpuli käimise liigutusi. Tõenäoliselt on see seotud sellega, et ma olen teda paljalt vannitoa põrandale maha pannud.
• Pärtel õppis ütlema tadaa ja lehvitama käega. Ainult, et kontekst on talle veel segane. Aegajalt katkestab ta söömise, vaatab suurte silmadega otsa, lehvitab ja lausub tadaaa ning haarab taas rinnast. Kui ma kodust aga lahkun peale tadaa ütlemist saab ta pahaseks.
• Peale igat söötmiskorda hammustab ta mind tänutäheks oma 6 terava hambaga. Mitte nüüd nii kõvasti, et peaks pillima hakkama, aga piisavalt, et ma reageeriks. Kui jätan reageerimata, siis hammustab uuesti ja kõvemini. Kui ma keelan, siis ta enam ei tee. Kui lihtsalt ennast kokku pakin, siis hakkab nutma. Kas see ongi sotsiaalselt küps laps?
• Pärtel on püsti. Ja sama palju ka pikali (sest ta haaraks ka ämbliku niidist kinni, et püsti tõusta), kuna toetub vastu liikuvaid sahtleid, kiikuvaid uksi, lahkuvaid inimesi. Kukkumises on ta aga oluliselt tublim kui Pati. Pead hoiab ta viimase hetkeni vastu lõuga ja laseb siis rahulikult maha. 
• Grammofon on endiselt põnevaim objekt kodus. Kogu meie elu keerleb selle ümber, kuidas Pärtel sinna ei roomaks. Kord panin grammofoni ette Pärtli suhteliselt mänguasju täis oleva mänguasjakasti ja laps, kes eriti ei saanud veel kuhugi ronitud oli ühe hüppega kasti sees ja mina püüdsin ta kinni järgmise hüppe pealt, hetk ennem kui ta pea ees grammofoni oleks langenud. Järgmine kord panin grammofoni ette tühja kasti. Seekordne esimene hüpe oli sügav ja jahmatav, kuid kuritegeliku kavatsuse tõttu oli laps vait kui sukk ja jätkas teekonda. Takistasin taaskord rännaku.
  Täna aga lasime tal vabalt grammofoni manu minna. Laps läks, vaadates kogu aeg keelavaid suid ja masina ees lihtsalt vaatas. Oranži avakest, milles kastid ja triibud liiguvad ja keerlevat plaati. Tükk aega kohe vaatas ja siis alles sirutas areldi käe. Kui E ütles, et ei tohi, siis võttis ta käekese tagasi ja vaatas edasi. Õpib!

Andke talle ikka süüa

Käisime Pärtliga 9nda kuu kontrollis (napilt enne kümne kuuseks saamist). Seal selgus, et laps on kaalu ja pikkuse kõveras kõvasti alla joont. Imekombel ma ei saanudki arsti käest pragada. Ta lihtsalt palus, et andke ikka lapsele süüa ka. Oeh, eks ma siis vaarita edasi - keedan konti ja kalu ning hautan läätse ja tatart edasi. Nüüdseks on mul vähemasti selge, et Pärtel ei söö juhul kui kusagilt on tulemas hambad. Kui juhtub olevat paar päeva hammaste tuleku vaheaega (ühed on just välja ilmunud ja teised veel pole jõudnud punni üles ajada), siis laps sööb talutavalt.

Haigus majas (ja arst ka)

Pärtel on viimasel kuul olnud kaks korda haige. Kõigepealt oli jube viirus, mis lõi lapsele kolmeks päevaks pea neljakümnese palaviku. Suures paanikas, kuna kolmanda päeva lõpuks täppe ei ilmunud ja palavik alla ei läinud, kutsusin arsti koju. Ja etskae - tuli ka, vaatas lapse üle ja diagnoosis kõrvapõletiku. Muidugi saime ka antibiootikumi, aga nagu ka Patrik, Pärtel antibiiotikumi ei talu. Antibiootikumi peale muutus laps üleni täpiliseks, sai hirmsad valud kõhtu ja lõpetas lõplikult ära igasuguse söömise. Kui nädal hiljem läksime arsti juurde kõrvu ette näitama, siis kirjutas arst lapse haiguslukku - ei talu ravimeid. Hurraa! Töövõit. Patiga katsetas arst ikka 4-5 korda, enne kui alla andis.

Nüüd paar päeva peale toda arstil käiku saime juba uue viiruse külge, seekord kogu perele ja meditsiini imeta näeb päev välja selline: hommikune äratus, kraadimine, Tonsilgon, Sinupret, kõrvade soojendamine, puder, hambapesu, aurumasin, lõuna, Tonsilgon, Sinupret, magama, ärkamine, sinepiplaaster, kõrvade soojendamine, õhtusöök, kraadimine, jalgadele sinepivann, Tonsilgon, Sinupret, aurumasin, magama. Siia vahele tuleb paigutada veel lugematu kord ninade uhamisi füsioloogilise lahusega ning kehade määrimist hanerasva ja tärpentiinisalviga.

Kui nad veel juhtuvad kahekesi haiged olema, siis oh seda ajapuudust! Ning kui jääda haigeks veel ise, mis teeb su nõutuks ja jõutuks, siis on eriti mõnus nende kahega mässata, endal ajud tatti täis, nii et ei mäleta, mis protseduur kellele tehtud sai. Peale poolteist päeva sellist rütmi ütles E mulle, et parem oleks kui homseks oleks lapsed terved ning milline pettumus meid valdas kui öösel oli hoopis Patil 39 palavik.

Patrik on mõjutatav

Pati üks päev nuias minult liiga palju küpsist. Peale kolmandat küpsist võtsin lapse sülle ja läksime koos Internetti. Trükkisin googlesse "fat kids images". Vaatasime.

Seejärel lõin lahti erinevate Eesti fotograafide blogid ja kaesime ilusaid lapsi. Pati tegi omad järeldused. Nüüd on ta igal pool, nii kodus kui ka külas, suhteliselt viisakas, piirdub ühe kommi, koogi või küpsisega ning ütleb, et muidu ta kasvab paksuks.

Patrik üldistab

Patrik mängib ja möllab. Saabun mina ja küsin, et: "Patrik, kas sa tahaks natuke süüa midagi". Pati kilkab ja mängib edasi. Küsin veel paar korda ilusti ja kenasti, aga siis mu kannatus katkeb ja ma käratan juba natuke mitte nii ilusti: "Lihtsalt vasta mulle Pati". 

Pati: "Eeee, ei ole pissihäda!".

Mida need emad siis ikka muud küsivad.

Patrik kasvatab
Pärtel läheneb küdevale ahjule. Patrik ütleb: "Ei Pärtel. Tuld peab kartma ja austama.". (Hästi treenitud eksole!)

Patrik vaatab kas Pärtel magab

Kui ma lapsi pean samal ajal magama saama, siis viskame end kõik meie voodisse sirakile ja vahest õnnestubki poisid korraga unele laulda. Täna ärkasid lapsed mitte just eriti pika uinaku järel korraga üles (õige magus, saab korraga neid potitada ja riidesse panna, sest ükshaaval oleks ju liiga lihtne). Vannitoas pärin Patilt, et kumb enne ärkas, kas sina või Pärtel?

Pati: "Eeee, Pärtel vist ärkas enne."

Mina: "Kas siis Pärtel ajas su üles? Ronis sinu peale või?"

Pati: "Ei. Vist mina ikka ärkasin enne. Siis ma katsusin ta kätt ja ta silma ja vaatasin kuidas ta magab."

Lood pojukesest

Pati on hirmus rääkija. Tegelikult peaks tema väljendid ja fraasid iga päev blogisse panema, kuid neid on nii palju, et ma ei saa ju kogu aeg ka arvutis passida. Nii siis panen kiiruga kirja need ütelused, mida ta mulle viimasel ajal teatanud on. Muide enamasti tulevad tal head mõtted süües, nii et pidevalt keset hommikusööki tuleb kes-teab-kust mingi meenutus, mis tõestab mulle, kui hea mälu on ikka väikestel lastel.

• Pati: "Emme, kes oli meil külas siis kui vennake ovaali sisse sündis? (Ovaal on suur sinine ovaalne bassein)".
  Mina: "Kas sa mõtled tädi Ingridit?".
  Pati: "Jah, ta võttis esikus rohelise jope seljast ära.".
  Sellega on teema ammendunud. Ei tea kust tal see järsku meelde tuli, aga ju oli oluline.
• Keset sööki: "Emme, kui mina suureks saan, siis ma abiellun Naminaga (vanaema). Ja võtan vaisa (vanaisa) endale issiks.".
• Mina: "Pati, kelleks sina saada tahad, kui sa suureks saad? Kas politseinikuks, pagariks, ehitajaks, õpetajaks, autojuhiks, juuksuriks, metsameheks?".
  Pati: "Mitte kellekski. Ma tahan laps olla.".
• Pati ärkab hommikul kell 10.15 ja kui ta vaikselt toast välja tuleb, siis võtan ta sülle ja hellitan teda ja ütlen talle, et oled sa mul ikka üks unekott. Tund hiljem ärkab E. Pati jookseb E juurde ja ütleb: "Issi, ma olen üks tudukauss!".
• Istume lauas ja arutame kuidas sõtse lastel on hea elu, et neil on mitu keelt suus. Pati ajab oma keele hämmeldunult suust välja ja jääb nõutuks. Ta oli ikka arvanud, et teistel lastel on ka üks keel. Selle peale seletasime talle, mis see siis ikka tähendab, kui mitu keelt suus on.
• Kõnnime Nõmme turule. Turu poole liigub ka üks tädi, kellel on käimisel abiks raam. Kui me tema juurde jõuame, siis küsib Pati kõva häälega: "Emme, kas see tädi sureb varsti ära?".
• Kui mina jutustan Patile lugusid sellest, kuidas tema oli väike ja E jutustab Patile hundu lugusid, siis Pati on aru saanud, et kõigil on oma lood. Nüüd aegaajalt ütleb ta, et "Emme, tead ükskord meie pojakesega...". Neid pojakese lugusid on palju. On selliseid, kus nad on metsas ja tuleb karu ja nad peavad pojakesega Pennut karu eest kaitsema, või siis kus nad pojakesega hakkasid poodi minema ja pojake ei tahtnudki kaasa tulla ja veel miljon tükki. Nii et kui tahate jutte kuulda, siis küsige Patilt mõni pojakese looke. 
• Pati tuleb oma hoidja juurest ja ma küsin, et kas sa täna sõid ka L juures. "Ma sõin kala ja riisi. Aga see ei olnud ahven. Oli vaal vist.".

Minuga kodus olles ei jää Patrik minust sammugi maha. Kui ma lähen duši alla, siis toob ta kohe ruttu-ruttu oma suure puzzlede kasti vannituppa ja hakkab duši kõrval puzzlesid panema, ise öeldes: "Emme, ma näitan sulle kui vahvasti ma puzzlet panen". Kui ma praegu arvutis tohnerdan, siis tema samal ajal mängib, et ta parandab ehitusasjade kappi mu seljataga. Pärtel samal ajal toimetab miskit meie magamistoas ja temast ma ei tea midagi, aga Pati on kogu aeg silme all. Vahest muutub see lausa (heas mõttes) tüütavaks. Näiteks keedan süüa, Pati on minu sabas, kui järsku meenub mulle, et Pati toa ahju oleks vaja segada. Lähen kiirel sammul Pati toa poole. Pati avastades, et mind ei ole, tormab mulle järgi nagu tuulispask. Ahju juurde jõudes küsin: "Kuule poju, kas sa pead kogu aeg mu sabas jooksma?". Vastus: "Vahest peab ju natuke jooksma ka.". 

Püha Graali radadel

Rohkem kui korra olen sattunud kõrvuti lugema eri autorite sama teemat ja pean ütlema, et vaatenurk avardub. Üks väga huvitav sellelaadne kogemus oli lugedes '96nda aasta Everesti katastroofist läbi Jon Krakaueri, Anatoli Bukrejevi ja Beck Weathersi silmade.
Nüüd asusin mitte nii maise vaid pigem taevase probleemi kallale - hakkasin otsima Püha Graali. Alustuseks võtsin Dan Browni Da Vinci koodi ja jätkuks Umberto Eco Baudolino.
Kui Everesti saaga erinevad raamatud avasid probleemi uusi tahke, inimeste erinevaid vaatenurki ja kogemusi jäädes kõik samale tasandile, siis Graali otsingul sain jälle aru meelelahutusliku ja kultuurikajastusliku kirjanduse vahest.
Dan Brown on kindlasti väga palju materjale läbi töötanud ja ülimalt ladusa ja põneva kirjutamisstiiliga (lugesin päeval iga võimaliku silmapilgu, kasvõi kaks rida, kui laste kõrvalt sai ja mitu ööd takka pihta), kuid tema stiilis jääb minu jaoks midagi vajaka. Võibolla on selleks tõsidus ja tõsiselt võetavus. Võib olla truudus(etus) ajaloole. Ma vist pigem eelistan lugeda raamatuid, mille faktidele saan ma 100% kindel olla (ehk harivaid) või neid, mis on täis jaburad (väljamõeldised). Sellised vahepealsed raamatud, mille puhul ei tea kunagi, kas loetud lõik juhtus olema tõsi või autori fantaasiavili jätavad mind kimbatusse. Tahaks ju kõiki huvitama hakanud fakte järgi kontrollida, aga no kus mul see aeg. Niisiis tulebki paigutada kõik autori väljaütlemised mingile ebakindlale kandikule ja see sügavkülma paremaid aegu ootama panna. Seega külmetasin enda jaoks ka Browni järgmiste teoste lugemise ja jätkasin Graali otsinguid hoopis ühes Baudolinoga.
Umberto Eco on aga täitsa teisest killast. Humoorikas, täis ajalugu, täis fantaasiat, täis selgust. Temal on juba piirid paigas, et mis on tõeline ja mis on väljamõeldis, kuigi lugu on valetajast ja sama ilmselgelt vale nagu Brownilgi, kuid inimesed tajuvad seda vahetumalt. Eco laveerib väga peenelt sellel fantaasia ja päris ajaloo maastikul.
Eco tundus kohati mulle liiga aeglane. Turtsusin, et miks sa ometi muned nende väljamõeldud elukate ja nende uskumuste kirjelduste juures, kuid kindlasti on neid lugejaid, kes näevad seal õiget allteksti meie enda kultuuriruumi ülekantuna ja hakkavad ka ülejäänud raamatut ja ilma paremini mõistma. Mina kahjuks ei ole nii erudeeritud ning võtsin seda kui meelelahutuslikku teost ja mõistetamatutest kohtadest libisesin kiirelt üle. Kuid selle raamatu järel võin kohe kindlalt öelda, et olen targem nii ajaloo kui ka avardunud maailmapildi mõttes.

Kirsiks tordil juhtusin üks päev rongiga sõites vastakuti sõitma umbes 80 aastase prouaga. Peale esimesi viisakuseavaldusi ilusa lapse teemadel (sõitsime Pärtliga kahekesi) hakkasime vestlema raamatutest ja sealhulgas ka Da Vinci koodist. Proua lõkerdas mu vastas ja teatas, et tema on ise käinud Püha õhtusöömaaega vaatamas ja mingit üleliigset kätt ta küll ei näinud. Pealegi on tema tütar kunstiteadlane ning raamatus olev maali tõelgendus on nii kunstiteadlaste kui ka nende seas, kes asjasse vähegi süveneda viitsivad, küll ilmselgelt ilukirjanduslik lugu, kuid hämmastaval kombel leidub ikka neid, kes hakkavad uskuma muinasjutte. Arutlesime, et miks küll keegi Larssoni Millenniumi triloogiat või Hargla Melchiori jutte tõeks ei pea, kuid sealt ju puudub Püha Graal, mis tundub, et ikka veel inimeste mõistused kimbatusse ajab.

Mõista mõista: Üheksa pirdu nelja hamba taga. Vastus: Kooreürask või Pärtel.

Pärtli üheksanda elukuu suurim muutus avaldub tema suus. Pea on välja pistnud neli hammast. Kaks on kohe-kohe tulemas (villid on juba katki) ja päris palju paistes laike paistab suust veel. Hammaste tulek ei ole aga üldse mõjutanud tema söömisharjumusi. Endiselt sööb ta väga hea meelega puid. Üks päev tabasin ta liiga hilja teolt ning põsk, kurk ja tõenäoliselt ka magu olid juba pungil täis peeneks järatud puupirde, millest osad olid juba päris paberiks leotatud. Päris söögiga on endiselt kehvasti. Hommiku poole on Pärtel nõus võtma paar ampsu tatrahelbe putru õunapüreega, kuid õhtupoole maanduvad kõik mu ponnistused sügavkülma või rajale külmkapp-soojendus-vetsupott. Hetkel olen pannud sügavkülma hulga kõrvitsapüreed, imepeeneks hakitud imepehmeks hautatud veiseliha, püreestatud päris suppi (kartul, kapsas, porgand, sibul, hakkliha), kuid kõik need kuubikud ootavad paremaid aegu. Seal juba kolm kuud olnud brokoli ja suvikõrvitsa kuubikud keetsin Patile supiks ära.

Liikumise osas on Pärtel avardanud end kõrgusesse. Nüüd seisab laps tugede najal püsti, mis ühelt poolt kergendab mu elu - uus huvitav dimensioon paelub teda ja laseb mul vahel miskit toimetada, kuid teisalt on kukkumine kõrgemalt valusam. Käpuli laps endiselt ei käi ja kõik püksid on viledaks kulunud reie pealt.
Püstiseismine raskendab muidugi oluliselt õhtust magamapanekut. Nüüd jääb laps magama alles siis, kui ta on saanud täpselt nii kaua võrede najal püsti olla, kuni ta enam ka hammastega kah ei jaksa end püsti hoida. Siis alles allub laps paile ning paneb silmad jõuetult kinni. Mingit ise uinumist enam tänu püsti asendile ja saabuvatele hammastele pole üldse, aga see ei häiri mind. Pigem naudin õhtust rahumomenti beebiga, kui saan ta selga silitada püha rahus ja vaikuses (ja tema väsimist oodates oma voodi peal mobiili valgusvihus raamatut lugeda).
Kui õhtul tabab last voodis aga mingi seletamatu jonnihoog, siis pole mõtet ponnistada magamapanekuga vaid tuleb tal lasta mängima tulla. Ja oi seda võidukat nägu kui ta saab veel tunnike maas roomata. Hämmastaval kombel sellistel juhtudel mingit üleväsimust ei ole. Laps on energiast pakatav ja mängib ning tegeleb iseendaga iseseisvalt kuni toimub magamapaneku katse number kaks.

Hommikuti on laps muutunud nii suuremeelseks, et teeb kõhu kenasti potti tühjaks. Muidugi seda vaid juhul kui tema vana ema voodis ei põõna ja kogu öist kremplit mähkmesse ei lase lasta. Mõnda aega oli mul sellega kenakene häda, kuna Pärtel kippus potilt end üles ajama. Õnneks avastasin, et kui mina oma kätega teda ei toeta, siis on tal nii palju oidu juba peas, et ta saab aru, et rabelemine ei too head nahka kaasa ja istub potil kuss ning ajab asja ära.

Sotsiaalselt on laps lahe. Suhtleb, peab dialoogi (äää - äää), vastab kui teda hõigata või tema hõikab, et saada vastust. Huvid on tal selgelt tehnilised ja eriti tahab ta näha kuidas asjad öötavad. Näiteks kuidas uks liigub, kuidas grammofon töötab, kuidas tuli põleb, kuidas pudel veereb, kuidas Pati rong sõidab jne. Probleem, kas töötab, teda ei paelu., Patrik otsis ja otsib siiani igal asjal nuppu, et kas töötab, aga Pärtlil on nuppudest suva. Selle eest on Pärtel pidevalt midagi surkimas ja uurimas. Ma siiralt ei oota aega, millal tema näpuosavus võimaldab hakata käsitlema kruvikeerajat.
Kodus on vähe asju mida ta kardab, aga õnneks tolmuimeja on üks neist. Nüüd vastavalt vajadusele nihutan tolmuimejat sinna, kust tahan Pärtlit eemal hoida. Tihti on näha tolmuimejat näiteks grammofoni ees, sest Pärtli meelest ei ole midagi huvitavamat kui ligi saada nupule 33/45 või siis kiiruse seadistuse kettale. Õnneks nõela ja plaati katab kaas.

Õhtuti (ja hommikuti ja päevati) vaatame E'ga oma last ja ei jõua ära imestada, et kui nunnu saab ikka üks beebi olla. Teadupärast Pati meil ju nunnu ei ole - Mina: "Pati sa oled nii nunnu." Pati: "Ei, ma ei ole nunnu!" Mina: "Miks sa siis nunnu ei ole?" Pati:"Sest ma olen mees."
Aga Pärtel on nunnu ja naljakas. Eriti siis kui ta tahab midagi oma seljatagant kätte saada, aga ei oska ennast istudes õigesti keerata või kui ta on ülimalt väsinud ja ei saa aru, mida närimise mänguasjaga peale hakatakse ning üritab seda suu asemel silma toppida. Siis ma lihtsalt vaatan seda ussikest ja mõtlen, et küll see elu on alles imeline ja areng alles eksponentsiaalne.

Tulevik minevikust

Etapp 1
Ülikooli minnes ostsin endale kõlarid, ilma eraldiseisva võimuta, mida sai kergesti igal pool kaasas kanda. Nendega rändasin läbi kõik oma Tartu ja Tallinna kodud ja mõtlesin kogu aeg, et käivad ju kah.

Etapp 2
Nüüd saime lõpuks täidetud enda unistuse (lubadus aasta tagasi: kui uude kojju kolime, siis kindlasti muretseme kohe endale head kõlarid ja grammofoni).
Koju saabus võim. Esimeseks panime peale Pink Floydi "Wish You Were Here" ja ooo ma sain aru, kuidas mu kõrv on aastatega nüristunud ja sandistunud. Mu tigu sai reinkarnatsiooni osaliseks. Hetkeks kadusid mu elust laste nutt ja hala. Olin ainult mina ja muusika.


Etapp 3
Kalibreerisime nõela ja unistus täidetud. Töötab nagu Edgar Tallinnas (tehnika on küll vana, aga ei kao kuhugi eksole).

Etapp 4
Pati on nüüd asunud kuulama kogu seda muinasjuttude ja lastelaulude varamut, mille Nana meile omal ajal on kokku kogunud. Muusika ja jutu kuulamine pole enam pelgalt taustategevus. Grammofon teeb sellest tõelise süvenemise sündmuse ja laps tõepoolest istub ning kuulab. Laseb muusika endasse. Väärt kraam!

Valimised

Pati: "Ma lähen toon oma hääle raamatu ja siis hakkan hääletama!"

Pärtli Bermuda

Ahjuesine (roop, kühvel, puud) - lillepott - stepsel.

Teadmatuse magus elu

Terve sooja suve vältel nägi Pati arvutit väga harva. Paar korda juhtus nägema vist vanu Entel-Tenteli laululapsi ja paar korda mõnda multifilmi. Ülejäänud aja tuli tal leppida raamatute, liivakasti, plastiliinide ja muude tegevustega.
Hallil sügisel tahtsime aga hommikul magada ja otsustasime, et käes on aeg lapsele Etv2'te näidata. Panime lastesaated mängima ja kobisime magama. Natukese aja pärast kostus arvuti eest hämmingus hääl: "Emme, kas loomad siis tõesti räägivad? Emme, kas hundid oskavad rääkida? Emme kas orav oskab rääkida?". Peale seda käis laps meil veel paar päeva kannul ja usutles, et kas need loomad siis ikka oskavad või ei oska rääkida. Kuidas siis seda seletada? Absurdiga oleme tuttavad, irooniaga oleme kokku puutunud, sarkasmi peab ta taluma, groteski oleme kohanud, uned on tal sürreaalsed, kuid rääkivad loomad olid lihtsalt meelest läinud.

Kaheksa kuud näljas hoitud beebit

Olid ajad (6-7 kuud), mil lapsele kõik oli uus. Andsid kätte pesulõksud ja saabus paar tundi vaikust. Andsid kätte potid-pannid, söök sai tehtud. Andsid kätte autolaadija, vedas Tartust Tallinnani välja. Need ajad on nüüd möödas.

Nüüd on meil kodus iseloomukas suslik, kes ei allu hüüatusele "Näe Pärtel, ära nuta, see on nii põnev, võta-võta garaaži võti!". Tal on omad tahtmised, omad soovid. Elu mõtteks on kujunenud jõudmine äravoolu trapini, kui sinna valgub vett. Eriti lõbus on siis, kui vesi on lisaks šampoonine ning sellisel juhul jaksab ta imekombel enda teelt eemaldada kõik tõkked (vannid, mähkmepakid, potid, taburetid, triikimislaua, pesuresti), mis ma sinna asetanud olen.
Jõudu on tal ka selleks, et kummuli keerata minu suur lillepott ning siis selle sisu uurida. Tean küll, et kui ma lille kastaks, siis pott oleks raskem ja suure tõenäosusega ei suudaks Godzilla teda nii kergelt kummuli ajada. Peale eelmist kastmist aga kasvasid potis seened ja praegu ma leian, et parem las lill kõrbeb ja talub Pärtli maailmaavastusretki floorasse kui tekitab uusi organisme juurde faunasse.
Pärtli üllatuseks ilmus üks päev meie tuppa uus ime: tuli! Algas kütte hooaeg ja oh seda lusti. Nüüd kütame ahju pestud puudega. Enamik halge maitseb Pärtel üle, kas ikka kõlbab ahju visata. Valgust nähes aga toimib Pärtlil sama efekt nagu munast koorunud kilpkonnadel - pimesi roomab ta valguse suunas.
Madalatelt pindadelt leiab laps üles kõik kruvid, mutrid, stepslid, lingid jms tehnilisemat laadi objektid. Need pakuvad talle palju rohkem avastamisrõõmu kui mänguasjad. Tõenäoliselt suureks kasvades tahab ta kogu kodu lahti kruvida ja vaadata, kuidas asjad töötavad. Stepsli osas on mul kodus aga õnneks Mr. Monk, kes hoiab vennal silma peal. Nii pea kui Pärtel voolu näppima, hakkab Pati karjuma "Ei tohi ei tohi ei tohi ei tohi".

Paar päeva tagasi avastas Pärtel enda jaoks uue maailmavaate - nüüd mõnda laua, voodi, tooli vms servakest nähes haarab ta sealt kätega kinni ja tõmbab ennast põlvili asendis istuli. Selle tõttu tuli võrevoodil põhi alla lasta ja nüüd on siis läbi lihtne beebiiga, kus last sai kergelt voodisse panna või sealt võtta.

Kuna Pärtel roomab nüüd profilt ja on teadlik liikumise vabastavast olemusest, siis pikematele autosõitudele võime kriipsu peale tõmmata. Kui ta avastab, et ta on oma turvahällis potentsiaalselt pikemat aega kinni, siis pistab ta röökima ja teda ei lõbusta isegi Iphone mitte. Muidugi ma saan aru, et me oleme teda tehnikast ja liikuvast pildist ka totaalselt eemale hoidnud, kuid arvasin, et videode vaatamine ei ole mitte treenituse vaid hetkeliselt mõjuva hüpnoosi küsimus. Ja ärge mitte küsige isegi mõttes mitte, et miks me ei sõida näiteks lõunaune ajal, sest meie lapsed autos magavad küll, kuid ainult 20-30 minutit. Vahel harva Pati teeb ka tunnise une, kuid Pärtel niikaua mingi nõmedas turvahällis küll ei suvatse magada.

Söömise osas Pärtliga seoses midagi kirjutada ei saa, kuna ta ei söö mitte midagi. Laps on jätkuvalt ainult rinnatoidul.
Sellega seoses on ta ära õppinud tähtsaima ja esimese sõna: tiss. Näiteks kui ta on E süles ja ma tast möödun, siis sisiseb ta vaikselt mulle tsss. Peale sööki aga kostub õnnis tähh.

Üldiselt on elu mõnus. Lapsed toimetavad iseseisvalt ja mina saan tohnerdada seal, kus vaja. Just eile jätsin lapsed tuppa mängima ja käisin garaažis, keldris ning tõin tuppa paar sületäit puid. Kogu selle aja olid poisid vapralt Pati toas ja tegelesid klotsidega.

Prantsuse Riviera 2013

Kui meie randa saabub sügisene hall, siis on aeg kohver ära pakkida ja põrutada Lõuna Prantsusmaale.
See aasta läks minek aklimatiseerumise mõttes kergelt. Eestist lahkudes oli veel tõeline t-särgi ilm, kuigi teksaspüks jalas ei seganud. Tagasi tulek oli aga šokk. Külm, tuul, vihm. Istun juba teist päeva toas ja ei kibele üldse õue minema. Kütan ahju ning keedan teed.

Prantsusmaal oli aga soe. Mitte palav, aga mõnusalt soe. Hommikuti välja minnes panin lastele kotti vahetus särgid juhuks kui nad peaksid oma särgid kas täis higistama või mereveega märjaks tegema. Kampsunid ja pikad püksid jäid kogu reisi ajaks kohvrisse.
Tundub, et mida rohkem lapsi on, seda kergemini me kõigesse suhtume. Kui ühe lapsega üritasime kõike teha veel nii nagu vanasti, siis kahe lapse kõrvalt laseme lihtsalt elul minna ning ei ürita midagi. Just seda me Prantsusmaal siis tegimegi - ei üritanud midagi teha. Igat päeva alustasime pika ja õdusa hommikusöögiga, mis kindlasti sisaldas värskeid croissante ja baguette'i, viigimarjamoosi ning head juustu. Kui gurmeega olime ühel pool, siis suundusime randa. Muidugi mõista rand ei tähendanud kahe beebi kõrvalt mitte päevaitamist vaid pigem liivavormidega mängimist, sulistamist ja jälgimist, et beebi esimene lisatoit ei oleks Vahemere peeneteraline liiv, kuid mereäärne olek ja sini-sini-sinine vesi mõjusid kümme korda paremini kui tavaline päevitamine.

Peale randa alles hakkasime midagi ette võtma. Seekord külastasime põhjalikumalt Antibes'i, Nizza't, Cannes'i. Vahepõike tegime ka Cap Ferrat'i poolsaarele Rotschildi villasse ning põgusalt külastasime ka Cap d'Antibes'i poolsaare matkaraja ühte pisikest lõigukest. Kahe lapsega tundus, et aeg oli pikk, aega oli küll, aega oli olla. Ühe lapsega oli koguaeg kiire ja kogu aeg oli vaja midagi teha. Huvitav, kas olen õppinud paremini loobuma, olen õppinud paremini hindama saavutatavat või olen hakanud ette võtma asju oma võimekuse piirides? Igatahes puhkasime kõik ja täiel raual ning jääaeg ning polaaröö võib alata.

Lapsed pidasid reisi vastu suurepäraselt. Lennukis ei jonninud liiast, kohale jõudes ei jäänud keegi haigeks ja kiirelt võeti omaks kohaliku maa kombed. Nimelt Prantsusmaal elab kuri Prantsuse tädi, kellele ei meeldi karjuvad ja jalgu trampivad lapsed. Rääkima pidi tasase häälega ning joosta tohtis ainult kikivarvul. Ka koju tulles on veel toas meil suhteliselt vaikne foon. Kuigi tasahilju hiilivad ligi ka vanad kombed. Täna näiteks korraldas Pati kolossaalseid hüppeid meie voodis, mille peale ma teatasin, et voodi all elab Prantsuse tädi. Ossa, kus laps oli kohe kukupai ja tasa ning päris, et kas päriselt kah, ja kus kohas täpselt!

Minu sain suurima mulje see aasta oli Nizza. Olin seda ikka pidanud tõusikute ja hipsterite paradiisiks, kuid
kohale jõudes oli tegu õdusa linnakesega, kus võis ka lastega kohvikus istuda, kus hinnad ei olnud nii soolased nagu Vahemeri ning kus keset linna sai rannas nautida miljoni-dollari päikeseloojangut. Nizza rand on kivirand ja merepealt tulevale lainele ei ole takistuseks seatud ühtegi muuli. Seega iga kord kui suur tugev laine laksatab, hakkavad liikuma tuhanded väikesed kivikesed, mis tekitavad kummaliseima heli, mida kuulnud olen. Seal rannas, mis on siiski keset linna, istudes tekib mingi ürgne looduse ja selle jõu tajumine. Selle sinise valguse, laine ja kiviklibu kõrval on linn ja inimene nii tühine.

Teine võimas elamus sai mulle osaks Cap d'Antibes'i matkarajal. Seal on üks kaljuorv, kus saab käia ujumas. Vette on tehtud tilluke muul, millel on redel vette. Lisaks on veel võimalik minna üle betoonist valatud sillakese kaugemal asuvale kaljule. Sellest betoonsillast käib aga laine üle. Kohati võimas laine. Seisin tükk aega ja vaagisin hamletlikult, kas minna või mitte, kuni võtsin vastu otsuse - minna. Olin astunud juba kaks sammu, kui kuulsin E'd mind hõikumas. Seisatasin ja üritasin aru saada, mis ta karjub. Ja siis see laine tuli - õkva üle pea. Muidugi ainuke, kes selle peale lohutamatult nutma hakkas oli Pati. Ta siiani meenutab seda veel ja teatab, et emme sa ei tohtinud märjaks saada, emme sa ei tohtinud sinna minna.

Söögid olid endiselt ilusad ja värsked. Prantsuse köök teeb ikka veel verivorstile ja seapraele silmad ette ning Eestis olles igatsen vast enim seda kerget toidulauda. Seekord julgesin isegi mina maitsta sinimerikarpe ning võibolla järgmine kord maitsen juba austreidki.

Tagasi Eestisse jõudsime öösel. Lapsed magasid meil süles ja käes ja taksosse pakkimine ja sealt välja ronimine oli tükk tegemist. Hommikul muidugi arvas Patrik, et ärgata tuleb vara ja kohe peab ka meid mängima kutsuma. Otsustasime E'ga, et nüüd on käes see hetk, kus me oma last kostitame multikatega. E tõusis läbi une, komberdas esikusse läpaka koti järgi, aga oli kohe tagasi magamistoas küsimusega: "Kas sa võtsid mu läpaka taksost kaasa". "Ei, kas sa ise ei võtnud?". Nagu välk ja pauk olime mõlemad virged. Telefoni järgi haarates avastasin sealt juba vastamata kõne lennujaamalt. Juba öösel oli taksojuht lennujaama teada andnud, et kui ohmoonid ärkavad ja läpakat taga hakkavad igatsema, siis on see leitud ja taksopargis olemas. E pakkis kohvi termostassi, lapse talveriietesse ning läks läpakale järgi. Tagasi tulles oli tal kultuurišokk. Nagu oleks Põhja-Koreas. Ei ühtegi autot. Ainult kahte inimest nägi tänaval.

Aga sellegi poolest oli hea olla tagasi maal, mis on nii pisike, et läpaka saad sa tagasi isegi siis, kui kotis ei ole mitte ühtegi dokumenti ja millel on inimesi nii vähe, et nad ikka veel üksteist märkavad ning hoiavad.

Prantsuse Riviera 2012

Ei ole paslik saabuda olematu suvega Eestist septembri lõpus Prantsuse Rivierale. Kogu seal veedetud aja tundsin ma end nagu valgeim kana Riviera promenaadidel ja pidevalt kummitas mind Viidingu salm, et "terveks suureks suveks valgeks jäingi / ma ei päevaitanud, ei, oh ei".  See eest ilm aga esimestel päevadel soosis meid. Ei olnud liiga soe ja päiksepaisteline vaid natuke sudune ja mägedes suisa pilvine. Nii et ei pidanud enda rasvatu piima karva nahka liiga palju näitama ja sai läbi udupilve esimese kihi jumet peale, nii et vähemalt tedretäpid näkku ilmusid.

Reisi esimestel päevadel oli mõnus jalutada Antibes'is, Juan les Pins'is ja supsti vaadata ka Cannes'it. Samuti jalutasime läbi kohaliku vahvaima matkaraja ümber Cap d'Antibes'i ja õhtuti käisime ujumas ja rannas mängimas. Ei olnud liiga palav turistlike tegevuste jaoks ja ei tekkinud kiusatust kohaliku eluolu mitte vaatamiseks ja rannas päevitamiseks.

Toidumaailm on muidugi seal rikkalik ja värske. Hanemaks ei ole üldse pasteedi kujul vaid ongi hõrk hanemaks, mille Papa korra pannilt üle laseb ja siis serveerib viigimarja moosi või lavendlimeega. E sai nautida kaheksajalga, sinimerekarpe, austreid, tigusid ja krevette, millest mina oma õnnistatud seisuses nägin head vabandust mitte proovimiseks. Rataskaevu restoran muidugi kahvatub sealsete võimaluste ees ja jääb Le Turrenne maja kokkadele alla. Tooraine küsimus eksole!

Hommikune mõnusaim osa oli minu jaoks see kuidas E ja Patrik kahekesi läksid pagariärisse värskete croissantide ja baguette'i järgi. Enamasti ostis E endale ka tee peal nosimiseks salasaia ja Patrik võis rahulikult baguette'i otsa ja sisu närida. Seda viimast tegi ta oskuslikult nii, et sisu sai söödud täpselt nii palju kui käsi saiakoore sisse veel ulatus. Hommikusöögi juurde kuulusid iga päev erinevad juustud, vorstid, Prosciutto, melon ja kogu päev sai süüa nii palju värskeid viigimarju (või mangot või viinamarja, banaani, nektariini, mis seal lihtsalt paraku maitseb teisiti kui Selverist ostetu) nagu süda lustis.
Sealne toit on muidugi ka eriline selle poolest, et see on ilus. Kui sealse härjasüdame lõikad pooleks ja
viiludeks, siis saad taldrikule lille, kui suvikõrvitsa lõikad pooleks, on südamiku asemel tähe kuju. Toit on atraktiivne ja iga amps on nauding nii väliselt kui maitselt ja ei ole üldse isu ahmida ja kõhtu täita. Selle pärast tõenäoliselt Prantsuse naised ei lähegi paksuks, kuigi laual on igapäevaselt sai, rasv ja suhkur.

Patrik oma soniga lõi muidugi ka Prantsusmaal laineid. Arvasin, et tegu on vaid Tallinna turiste köitva atraktsiooniga, kuid tundus, et ka seal läheb peale helevalge, siniste silmade ja heledate juustega poisike, kellel on peas soni. Muidugi Patrik ei vaadanud Prantsuse tädide peale kuigi hästi. Kui nad tulid teda põsest kõditama ja üritasid temaga sõbralikku vestlusesse astuda keris ta käed ümber keha kaitseasendisse ja heal juhul peitis end minu taha, kuid halval juhul pistis nutma. Iseenesest oli see päris hea variant, sest kui laps suvatses kuskil halvasti käituda (poes, trepikojas jne), siis sain teda alati ähvardada, et käitu korralikult, muidu tuleb sõbralik Prantsuse tädi.

Üldine lapsevanemlik pilt jättis mulle sügava mulje - kokku nägin ma kahte poissi, kellel oli pluusi peal mingi multifilmitegelase pilt. Need olid vene turistid. Kohalikud lapsed on kõik riides ilusalt, värviliselt või malbelt, kuid ilma ühegi kirja või pildita pluusides ja pükstes. Tüdrukud ei ole roosamannad ja poisid ei ole sinitraktorid.
Kuigi lapsed on seal väga nunnud ja väga hästi kasvatatud, siis restoranidesse nad siiski teretulnud ei ole. Ei tea, kas tegu on turistide heaolu tagamisega või ongi kohalik maneer selline, et laps käitugu restoranis mitte pelgalt hästi, vaid täpselt nagu täiskasvanu või muidu söögu kodus. Igatahes emm hoiatas meid, et me ei paneks pahaks kurje pilke kohvikus ja kui tahame neid vältida, siis võime Patriku asemel kaasa võtta koera. Nemad on restorani teretulnud ja neile tuuakse ka kohe joogikauss. Võrdluseks tuleb tõesti tõdeda, et Patrik pidi oma crepe'i ootama kauem kui meie ja ma pole kindel, kas see polnud mitte ettekandja teadlik hoolimatus lapse, kui häält tegeva ja ebamugavalt niheleva objekti suhtes.

Nii pea kui ilm läks südasuviselt soojaks jäi aga Patrik reisihaigeks. Järsku tabas teda üle 39 palavik, mis ei allunud ühelegi paracetamolile, mida me talle lademes sisse tagusime ja nii kestis see pea poolteist päeva. Emm pani aja kinni kohaliku inglise keelt kõneleva arsti juures ja igaksjuhuks uuris välja ka lastehaigla asukoha, et kui peaks olema kohe-kohe abi vaja. Muidugi läks aga haigus üle sama järsku nagu oli alanud ja arsti juurde minna ei olnud vaja. Kahjuks. Arstilt oleks kindlasti saanud tõendi, et lendamine on välistatud ja oleksime saanud kindlustuse arvel veel mõned päevad pikendust suvises paradiisis.

Enne ära tulekut käisime veel viimast korda rannas. Ujusime türkiissinises meres, kus meiega koos ujusid veerandmeetrised kalad ja lasime Patrikul veel vabalt liivaga ja merega mässata. Seejärel pakkisime märjad ujukad kohvrisse, ei käinud duši all ja suundusime lennukisse. Nüüd sombuses Eestis on hea aegajalt üksteiselt keelega üle tõmmata ja meenutada sooja soolast Vahemerd.