Reeturlikkus

E töötab hetkel nagu loom. Aegajalt veedab vähe aega kodus ja palju aega tööl, näeb meid arva ja ei tea, mis me tegelikult teeme.
Üks õhtu nõudis Patrik enne magama jäämist süüa. Kui E küsis, et mida sa pojake tahad, sai ta vastuseks, et tainast (piparkoogi) ja mandariini!
Paganama reetur ma ütlen. Sain E käest hea peapesu, et järgmiseks tahab laps õhtul šokolaadi. Üritasin küll argumenteerida, et tegelikult nõuab Patrik alles ärgates kommi ja kui seda ei saa, siis pannikooki, aga mul kästi end ja oma laps käsile võtta ja hakata jälle kalasuppi helpima. Anna veel lapsele häid asju...

Hiinakalendri hiireaasta

Alustame algusest: Meie taat tihtipeale ei käitu heaperemehelikult ehk pehmelt öeldes on tal sügavalt savi näiteks sellest, kas tal on hiir kapi taha ära surnud ja mädaneb seal või ei ole.
Ühel kenal varasügisesel päeval helistab mulle taat ja teatab, et tal on üüriline. Mina siis ääri-veeri küsin, et kes ja kuidas, et kas mõni sugulane või sõber vajab ajutist elamispinda jne kuni taat lõpuks ütleb, et kass tõi hiire tuppa. Ise oli taat veel uhke selle üle - vaat kus lugu, kass lasi endale mänguasja tuppa ja nüüd käib toas tõeline hiirejaht! Mina muidugi ütlesin, et kohe tuleks lõksud üles panna ja hiir kinni püüda, kuid taat ajas sõrad vastu ja teatas, et see on ju kassi mänguasi ja küll kass ta kätte saab ja ära sööb (muide see kass ei puutu kalagi, rääkimata, et ta mõne oma sõjasaagi nahka paneks). Suhteliselt sama hirmutava ja sarnase kõne sai ka meie emme ja ka tema reaktsioon oli olukorrale sama, kuid kahjuks jäid ka tulemused samale tasemele ning lõksud üles ei saanud.
Läks mööda mõni päev ja emmel oli aeg taadile külla sõita. Maja haiseb... Emme koristab ära köögi, viib komposti välja, vaatab kõik kapid üle, et kas kusagil on pahaks läinud toitu.
Järgmine päev läheme emmega koos Keilasse. Ikka haiseb ...
Asjakohase kommentaari peale, et kodu haiseb, teatab taat, et ju see kompost ole. Selle peale emme lausa röögatab, et ta ju viis komposti juba eile välja, et taat saa aru, see hiir on sul ikka ää koolnud. Taat muidugi vaidleb vastu, aga emmel on hea nina, ta ütleb kohe, et see on köögikapi taga ja vaidlemiseks ei jäta ruumi ei emme, ega lõhn. Taat muidugi keeldub uskumast ja teatab, et me ei tohi köögikapi alt äärt lahti kangutada. Seal all on meil selline liist, mis alati on sealt ära kukkunud ja nüüd hiljuti võttis taat end käsile ja liimis selle kinni. Nüüd siis meie, ketserid, tahtsime seda lahti kangutada. Emme pani tallad vastu maad ja teatas taadile, et kui ta kohe seda ise lahti ei kanguta sealt, kust ta selle kinni liimis, siis me anname liistule kuvaldaga. Tundus, et argument oli veenev ja hetk hiljem saabus taat sõrgkangiga. Vähese vaevaga oli liist lipsti taas maas oma tavapärases asendis ja emme upakil põrandal, kodust kaasa haaratud taskulamp näitamas kapiavarustesse. Hetk hiljem oli hiir fikseeritud ja emme osutas -  näe taat, seal su surnud üüriline ongi. Meie taati ei saa aga alahinnata. Ta jääb endale igas olukorras kindlaks ja teatas muidugi, et see on tolmurull ja paneme aga liistu tagasi. No ja ega emmegi vähem kindlameelsem ei ole.  Tema käskis taadil see tolmurull/hiir siiski välja urgitseda, aga taat ikka ajas vastu, et no see on mustus, mis peabki kapi all olema.
Minu kindlameelsus rauges esimesena. Võtsin harjavarre, sidusin sinna mitu kihti köögipaprit ümber, kuna see hiir oli ju kassi ära mängitud ja mädanes seal ja hakkasin urgitsema. Emme kiljus kõrval, mina urgitsesin, taat pahurdas. Lõpuks sain hiire kätte, emme karjus nii, et ma pidin ise ka oksele hakkama. Õnneks okse asemel hakkasin ma emme peale karjuma, et kui ta suvatseb mul südame pahaks ajada, siis koristagu ise hiir ära, aga kui ta vait on, siis ma viin hiire välja. Emme jäi ähvarduse peale vait - hiirega ähvardamine toimis nagu taadile kuvalda mainimine. Pakkisin hiire köögipaberisse ja viisin kompostihunnikusse. Viskasin kolm labidatäit kompostiprahti peale ja lugesin issameie ka ja hiir oli läinud.

Lootsin, et sellega mu hiire lugu piirdub, kuid see aasta on siiski hiireaasta. Eelmine nädalavahetus tõime E maalt endale tigudiivani. Ilm oli jube, terve päeva kallas ja kuna E pidi Tartus tööpäeva tegema, siis oli diivan veel terve päeva Tartus vihma käes ja alles öösel jõudsime koormaga koju. Möödus mõni päev, kuni tundsime toas haisu. Mina muidugi ütlesin, et see on sama hais, mis Keilas oli, kuid E teatas, et tead, see diivan on seal rottide ja hiirte poolt täis pissitud-kakatud ja ju see on see lõhn. Möödus veel päev. Mina enam diivanil istuda ei tahtnud, haises. E käskis mul välja uurida, millised on head puhastusained pehme mööbli pesuks, et rotikuse haisu maha pesta. Kuna laps oli haige ja E töötab üle, siis ma poodi minna ei saanud ja diivanit puhastada ka ei saanud. Möödus veel päev, hais levis mööda elamist ja hakkas imbuma magamistuppa. Kutsusin külla ninaka emme, panin ta diivanile istuma ja käskisin hingata hea sõõmu õhku. Ei läinud minutitki, kui diagnoos oli pandud. Mu nina on siiski päritud. Kuna emme oli kutsutud ettekäändel mind poodi lasta, siis kasutasingi oma aega targalt, tuiasin mööda poode, kuid jätsin ostmata mööblipesuvahendi ja keskendusin peamiselt värskele õhule. Koju saabudes otsisin kohe üles ühe tigudiivaniparandusmehe, helistasin talle ja kurtsin muret - diivani sisse on hiir ää koolnud, kas ta saab aidata. Mees oli mõistev ja lubas enda juures uhked matused korraldada. Helistasin kohe E'le ja teatasin, et tulgu peale tööd mõistlikul ajal koju ja viigu diivan kaks kvartalit edasi operatsioonile. Selle peale muidugi hakkas lõpuks ka E oma töömaailmast natuke irduma ja lubas mitte veel koju tulla, kuid asjaga ise tegeleda (oletatavast surmadaatumist oli möödas poolteist nädalat, kuid E ütles just äsja enda kaitseks, et ega ta siis kohe haisema ei hakanud ju!). Südaööl hakkas ta pimeduse ja öövaikuse varjus operatsiooniga pihta. Nina abil tuvastas asukoha, jõu abil koukis välja riiet kinni hoidvad naelad ja lambi abil tuvastas pesa ning pesas surnud hiire.
Nüüd tuulutame tube ja diivanit ning loodame, et hiirel sõpru ja sugulasi ei olnud, kuid võib juhtuda, et sellest loost saab kahjuks järjejutt.

Tegusõna ja omadussõna

Tegusõna:
Patrik on nüüd ära õppinud kaks tegusõna (ammu kasutusel olev "ei taha" ei tule arvesse): tahan ja on. Laused on muutunud värvikamaks: "Pati ei taha oma koju, Pati tahad Nana koju"; "Pati ei taha pi, Issi tahad pi"; "Pepu on puma".
Teatavates sõnades on Patrikul sassis p ja t täht. Vabalt tulevad Papa, Pati, pott, piip-piip, puma (punane), pepu, pissi jne, aga on kindlad sõnad, milles on p asendunud t'ga. Näiteks buss/tuss, pennu/tinnu, tahab/tahad, naba/nadi. Poti peal istudes kordab Patrik mantrat: "pepu kaka, noku pissi". Kiirustama hakates tuleb pepu asemel peku. Seda sõna ma ei paranda tema kõnepruugis, kuna vanavanaema ütles meil täpselt samuti peku. Ehk on see geneetiline pärand kaugest minevikust ja meie juurtest.
Omadussõna:
Pati oma! Kui kiire on, näiteks Tinnuga kakeldes, siis asendub see lihtsalt röökimisega: OMA.
Maailmavalu:
Kui midagi on pahasti, siis nutab Patrik südantlõhestavalt ise kaeveldes laliilaliilaliilalii. Sellega väljendab ta kõige suuremat ahastust ja kui sa vaikselt kaasa lalised, siis saab ta aru, et sa mõistad. Kui tal tuju eriti sant on, siis võib ka niisama küsida, et kas on laliilaliilalii ja siis tuleb vastuseks tema jah mühatus ning maailm saab natuke kirkamad toonid, kuna keegi teadis täpselt, milles asi on.

Kadunud elu

Eelmine nädal neljapäeva saabusin koju hilisõhtul. Autoga koju sõites helistasin veel E'le ja küsisin, kas ta soovib ka koju tulla, aga tema oli veel Valli baaris, akordioni mängija lummuses, millimallika küüsis ja keeldus. Koju saabudes läksin oma lapsukese ja kümne kodinaga tuppa ja ei märganud, et tõenäoliselt olin maja ette maha pillanud oma telefoni.
Öösel magama minnes tahtsin aparaati padja alla panna, kuid ei leidnud üles. Mõtlesin, et ju ta autosse jäi ja ei liigutanud ennast. Nõmmel ei juhtu ju mitte kunagi mitte midagi!
Hommikul ei leidnud telefoni ka autost ja E otsustas mind positsioneerida. Selgus, et olen Mustamäel.
Päeva peale liikus telefon Viru tänavale ja Tammsaare parki. Seejärel käis telefon vahepeal Mustamäel lõunat söömas ja peale kerget kosutust võis teda taas soovi korral kohata Balti jaama kandist või vanalinna tänavatelt. Kahjuks aga positsioneerides saad sa teada vaid üldise asukoha, aga täpset kohta teada ei saa. Politseile sai edastatud küll positsioneerimise pildid, kuid politsei ei saanud ju minna Viru tänavale ja teatada, et kelle käes on varastatud iPhone, andku kohe tagasi.
Telefoni hoidsime lahti kaks päeva, aga temaga minema jalutanud tüüp ei teinud ühtegi kõnet ega ei kasutanud kordagi Internetti. Oleks ta siis kellelegigi helistanud, oleks saanud politsei asja edasi uurida, aga tüübil paistis olema taipu. Ainult, et nii palju tal taipu siiski ei olnud, et ta haaras endaga kaasa telefoni, mis pealt nägi välja küll iPhone, kuid seest oli päris kasutatud - kõlarid ja mikker ei töötanud ja helistada sai ainult kõrvaklappidega, väljalülitamise nupp ei töötanud, vaigistamise ja helina peale panemise nupp ei toiminud ja üleüldse tegu oli kõige vanema telefoni versiooniga ja isegi tarkvara uuendus oli tegemata.
E saatis päeval telefonile sõnumi, et telefon on kaotatud ja tagastamiseks helistada numbril xxx, kuid hiljem kahetsesime, et ei saatnud V õpetuse järgi hoopis sõnumit, et ostame tagasi, helista numbril xxx. Müügisööda allaneelamise puhul oleksime kohale saabunud ja jobule peksa andnud. Aga mõtteks see jäigi, kuna selleks hetkeks oli varas juba aku nii tühjaks saanud, et telefon oli end välja lülitanud. Muide mina kaotasin laustühja akuga telefoni ära ja varas pidi teda kohe leides laadima, kartes vist, et ta ei arva koodi ära. Telefon oli sees järgmise päeva õhtuni ja täislaetud telefoni tühjaks saamiseks pidi tüüp küll kõvasti vaeva nägema. Mul ei olnud telefonis isegi ühtegi nõmedat ralli mängu. Mängudest olid olemas ainult geograafia ja matemaatika mäng.

Aastat pool tagasi juhtus minu kursavenna R'ga hullem lugu, mis juba ammu on oodanud, et keegi selle kirja paneks:
R saabus öösel lennukiga töölt Saksamaalt. Ööseks pidi ta oma tuttava juurde Lasnamäele minema, kuid hilisest kellaajast tingitud ajutöö tõttu ja üleüldise mobiiltelefoni ajastu raames ei teadnud ta täpset aadressi. Saabunud enam-vähem sihtkoha lähedusse ja hakates helistama tuttavale selgus, et tema isiklik Eesti telefon on lootusetult tühi. Töökoha telefon aga oli uus iPhone ja sinna sisse vana parsa Nokia suur SIM ei mahu. Saksast saadud töötelefoniga aga Eestis kõnesid teha ei saanud ja R oli lootusetus olukorras.
R arvates ÕNNEKS nägi ta taamal õhtut nautimas kaht pisut purjakil olevat vene noormeest (armas lugeja, aimad halba? Tead seda nalja, et peksa on, suitsu tahad?). R, kes on vana optimist ja paadunud inimesteusaldaja astus noormeeste juurde ja küsis, et kas ta saaks telefoni laenata, et teha üks kõne. Muidugi on Lasnamäe inimene joomas peaga sõbralik ja andiski talle telefoni. Nüüd võttis R taskust välja uue iPhone'i ja vaatas sealt numbrit. Seejärel sisestas ta numbri saadud telefoni ja seni kuni tema helistama hakkas, küsisid sõbrad naabrid temalt iPhone vaadata. R andis telefoni noormeestele, tegi oma kõne ära, sai aadressi, andis naabri telefoni tagasi ja küsis siis ka enda oma tagasi. Vastus oli, et mis telefon. R vastas, et iPhone noh. Vastus kirjutati talle näkku. Õnneks oli tal kaasas ka lumelaud, millega ta sai mõningad järgmised löögid blokeeritud, kuid Eestlasele mitte omaselt ei kasutanud ta seda serviti. No ei tea, kas olekski saanud üksi kahe vastu. Naabrid lasid jalga Lasnamäe nurgatagustesse ja olid õnnelikud uue telefoni üle, kuid kogu varastamisprojektiga ei näidanud nad siiski üles ülimat taiplikust - olid nad ju oma telefoni laenanud R'le, ja too oli ju oma sõbrale helistanud. Seega nende number oli ju olemas ja politsei sai nad kiirelt ja lihtsalt tuvastada.

"Pilt hetkest kui paistetus alles hakkab tekkima"

Mina muidugi küsisin R käest, et mida sa sellest loost õppisid ja kas sa nüüd ikka veel usaldad inimesi. Tema oma piiritu optimismiga vastas, et muidugi usaldab, aga eks ta nüüd katsub ennast juba esimese löögi ajal kaitsta. Aga mida mina sellest loost õppisin? Paistab, et suurt ei midagi ja pidin ikka oma vitsad ise saama.
Peale seda vargust hoiame ust rohkem lukus, vaatame, et pagasnik oleks rohkem kaetud, hoovi ei jäta lumelabidatki ja turvaline Nõmme sai meie jaoks teistsuguse, natuke Lasnamäe laadse, tähenduse.

Eile lülitusin õnneks taas võrku ja olen kättesaadav. Nii et nüüd kallis sõber, helista mulle (mitte hommikul vara) ja tutvusta ennast selgelt ja kõlavalt enne kõne alustamist, kuna mul ei ole enam ühtegi numbrit ja mul ei ole õrna aimugi, kes minuga mingit asist juttu rääkida püüab ning tõenäoliselt väikelaps mu kõrval paneb mu telefonist vestluse kuulmise proovile.
Kui helistada ei taha, võid ka e-mailiga oma numbri saata, siis on tõenäosus suurem, et mina kunagi ka sulle helistan.