Iseteadlikud sõnad

E ja Patrik vaatavad raamatut. E näitab pilti ja ütleb Patrikule: Ütle kiisu. Patrik vastab: Kass!

Libahunt

E käis sõbra K ja tema sõbra Ü'ga jooksmas Libahunti. Täpsemalt kirjutas sellest K oma blogis, nii et spordihuvilised võivad seda väisata.
Mina olin samal ajal lapsega kodus. Kodus ilma kohvita! Kuna mul hetkel tundub ülemine ja alumine vererõhk kokku saavat, siis kohv on lausa eluks vajalik. See tähendsab, et tundsin ennast enda arvates sama moodi nagu E jooksurajal.
Kuna E oli aga käima pannud Endomondo, siis peale mõningast trassi jälgimist ja peale mõningaid saabunud pilte sain aru, et kohvita olla on siiski palju kergem.

 

Kokku läbis võistkond Püssi Mäss 35.02 km. K sai mitu korda ujumas käia ja E sai vähemalt põlvini märjaks.

Peale saabunud infomaterjali hakkasin kiiresti küüslaugu salatit meisterdama. Tegin nii küüslauguse juustusalati, et seda oli raske süüagi, aga vähemalt tundub, et mehed on siiani terved.

Enesekultus

Patrik ei taha enam tavalist rongisõitu. Nüüd käib nii:
Rong see sõitis tsuhh tsuhh tsuhh, Pati oli rongijuht.
Reisijad peavad olema emme, issi, Leena, Ahrrhhro, Tinnu, Auku, Ida, Manna, Kriss, Liisu, Nana, Papa, Vanaema, Vanaisa, Sõtse, Lell, Intsu...

Põdramaja on aga raskem. Seal on kõik Pati ja katsu sa öelda kogemata vahele, et metsas kuri jahimees. Kohe kõlab kuri parandus: Ei Pati!

Türann Patrik

On kätte jõudnud hetk, mil saan öelda, et mu laps hakkas laulma enne, kui rääkima. Tõsi küll - sõnu ütleb ta järgi ja sõnavara on tal suur, aga rääkimisest ta siiski suurt ei hooli. Oma päris mahukat ÕS'i jagab ta ainult enda jaoks turvalistele inimestele või siis äärmises eneseunustamise seisukorras.
Hommikuti aga nii pea kui ta silmad lahti teeb kostub Rongisõit. Ja õhtul voodisse magama pannes läheb isegi vahest läbi see, et jätan ta üksi tuppa ja ütlen, et laula endale mõmm-mõmm laulu ja jää magama. Selle peale kostub pikka aega mõmm-mõmm, siis Kaerajaan, siis Põdramaja, siis Rongisõit ja siis vaikus.
Mänguasjad, kuigi meil neid just väga palju ei ole, teda väga ei huvita. Laps mängib meil kujuteldavate asjadega. Põhimäng on marjade korjamine. Ta käib mööda tuba, nopib kujuteldavaid marju ja paneb neid kujuteldavasse korvi. Vahest on korviks ka mõni füüsikaseadustele vastav ese. Seejärel keedab ta neist kujuteldavat suppi/moosi/teed ja söödab seda endale ja teistele.
Igas tapeedi mustris võib ta näha kraani, kust saab vett, või käterätti, kus saab käsi kuivatada või mingit riiulit, millest saab asju võtta või kuhu saab oma kujuteldavaid asju paigutada.
Õnneks viimasel ajal on hakanud pihta kastanihooaeg ja mõned kujutlusmängud on seetõttu saanud mõõtme. Toas on meil vähemasti paarkümmend muna ja nendega saab igasuguseid mänge mängida. Neid saab süüa, juua, segada teiste mänguasjadega ja keeta putru, ajada tolmuimeja otsaga mööda tuba taga, koristada neid suurde pappkasti, koristada neid väikesesse pappkasti, lugeda neid kokku, sättida neid rivvi ja mängida, et need on rong jne. Fantaasia tundub olevat lõpmatu. Kui ise olin eelpuberteetne andis mulle üks sugulane kätte plastpudeli korgi ja käskis öelda, mis sellega teha annaks. Suutsin nimetada umbes kakskümmend tegevust, et mida ma sellega saaks teha, kuid minu kurvastuseks ütles sugulane, et võiks vähemalt nelikümmend nimetada. Hetkel saaks Patrik sellega hakkama ja mul on siiralt hea meel, et tema ei näe plastikpudeli korgis vaid joogi kinni hoidmise funktsiooni.
Uues kodus on Patrik lõpuks kohanenud. Ta naudib võimalust teha asju ise - minna ise teise tuppa, panna tuli ise põlema, tulla teisest toast, kustutada tuli; aidata E'l remontida (kui E tegeleb seina pahteldamise või lihvimisega, siis Patrik tegeleb oma pappmaja kallal sama innukalt kujuteldava pahtliga); aidata meil koristada (kui E näiteks pahteldamiseks tegi auke ilusamaks, siis Patrik tõmbas puru tolmuimejasse ja tuleb välja, et ta on sama põhjalik kui mina ja jääb mulle alla ainult kiirusel, mis on seotud ealise iseärasuse, mitte tahtliku venitamistaktikaga). Kui ta näiteks nõuab mult banaani, mis on äsja otsa saanud ja ma ütlen, et läheme siis poodi, teatab ta uhkelt: Ei taha. Koju. (tõlge: ei taha minna kodust ära, tahan olla kodus).

No ja siis veel selle postituse pealkirjast ka... Kui mul veel lapsi ei olnud ja ma nägin mõnda last, kellel oli näha tema paha tahe/pale, siis ma mõtlesin, et no vot, kus on ikka laps ja vanemadki. Nüüd on mul aga endal alla-kahene, kelle puhul on näha, kuidas inimeses, olgu ta kui vana tahes, võitlebki paha ja hea. Patrik avastas ühe oma sõbraga, et kui ta natuke kõvemat häält teeb, siis hakkab sõber nutma. Põhjus-tagajärg seos tundus talle nii vahva, et ta hakkaski oma sõpra kiusama. Iga kord kui ta teda kohtas, siis ise irve näol tegi nutu häält ja vaatas, kuidas sõbral pisarad voolama hakkasid. Nähes igakordset reaktsiooni otsustas ta hakata seda sama proovima ka teiste väikelaste peal. Nüüd mööda poode käies kohtame tihti peale väikeseid lapsi poekärudes või emadel näpu otsas ja Patrik iga kord katsetab. Ka kohvikus ei saa ta rahulikult süüa vaid peab proovima juuresviibivaid lapsi nutma ajada.
Õnneks aga on meil Penn, kelle peal Patrik samuti proovis oma uut trikki, kuid Penn allub rohkem H ja minu tahtele kui Patriku provokatsioonidele. Käskisime Pennil iga kord naerma hakata kui Patrik nuttu üritab esile kutsuda ja peale seda läks tema karjumise soov natuke üle. Aga samas mitte lõplikult. Eks hea ja kuri jäävadki võitlema. Elu lõpuni.

P.S. H. Sööme suppi ja Patrik räägib mulle:
Tinnu pi. Manna pi. Tinnu nintu. Leena pi Pati.

Head asjad

Vahest on nii, et kui sa oled lapsega käinu terve päeva mööda vanavara poode ja ladusid ja oled näost juba barokk ja teolt nii sirge nagu funk, siis helistavad eksprompt sulle kursakad, tulevad külla, pesevad su nõud, mängivad su lapsega, toovad sulle süüa-juua ja on lihtsalt NIIIIII toredad.
Aitäh!

Oma tuba, oma luba

Oleme kolinud. Vabaduse pst müra on nüüd ametlikult möödanik ja elu kulgeb vaiksel kõrvaltänaval.
Lahkudes haarasid eelmised omanikud kaasa kogu mööbli, magamistoa kardina ja kolmest toast laelambid. Põhimõtteliselt meil pretensioone ei ole, kuna notariaalselt müüdi meile tühi korter, kuid suusõnaliselt lubati jätta osa mööblit ja vähemalt vaibad, kardinad ja lambid. Selle asemel saime aga tühja romantilises valguses korteri, millel logisevad kõik lingid (kaasa arvatud kamina uste omad), mille üks tuba vajab remonti ja peab tunnistama, et leidub erinevate kappide uksi, mis vajavad vahetamist. E käib iga vaba momendi ringi kruvikeerajaga ja muudkui keerab, kuid niipea veel keeratud ei saa. Halastusest on meile siiski jäetud 17 liitrit pahtlit, hiiglaslik pahtlilabidas ja pott värvi.
Esimesel päeval üritas Patrik ka kohe rippuda garderoobkapi riidepuu hoidja küljes. Vabakal oli toru kõva ja kannatas lapse raskuse kergelt välja. Siin aga tuli toru ühes seina ja riietega talle kaela. Laps oli nii ehmunud, et istus pärast tükk aega teises toas ja vaatas vaikselt raamatut.
Igatahes nüüd me siis saame alustada algusest, mis tegelikult on päris tore. Saab teha omanäoliselt ja oma maitse järgi. Ainult et mis siis on meie maitse? Viimased päevad oleme olematu neti otsas tuuseldanud ringi google avarustes ja uurinud, mis on sisekujunduses Art Nouveau, Art Deco, kaasaegne juugend, eklektika, funktsionalism jne. Enam ei ole ma ühel arvamusel oma välisarhitektidest sõpradega, kes peavad sisekujundajaid tapeedivalijateks ja kardinasoovitajateks. Tunnen, kuidas iga mu keharakk januneb vaibapakkujate nõuannete järele.

Esimesed päevad elasime uues kohas ühe noa, ühe kahvli, ühe laste supilusikaga. Oma vaipa kutsume hellitavalt (kolijate ristitud nimega) diivaniks. Meil on olemas üks sõbra K tehtud pisike pingike ja üks laste Standardi taburet. Ülemistelt naabritelt saime juba laenuks porolooni, mille peal magada ja oma voodilina tõmbasime akna ette. Eile ostsime kiirkeedukannu, harja-kühvli ja noad-kahvlid. Nüüd saab tulla külla - saame "diivanil" istuda, kohvi juua ja kooki süüa.

Muude ostudega väga ei kiirusta. Ei taha teha kiireid ja mõttetuid valikuid, mis jäävad meid igaveseks kummitama. Mingit pahna me siia korterisse ei soovi ja kaubikuga Ikeasse ka ei suvatse sõita. See tähendab, et Ikeasse sõidame ikka, aga vaatame sealt näiteks Patrikule voodit, mitte söögitoa komplekti. Muidugi hinge närib, et maitse on meil liiga hea. Kui vaatame ringi, siis silma jäävad meile ikka need 4000sed söögilauad ja 2000sed diivanid. Ja tundub, et sellise tempoga me niipea veel kodu sisustatud ei saa. Seega, kes on valmis paar tundi veetma püsti või pikali, võib külla tulla. Kes aga tahab istuda ja veisepraadi nautida, peab ootama nii aastat kümme.