Moosi ja teed

Rabarber-kiivi

Nädalavahetus looduses

Eelmine reede oli saabunud Tallinnasse leitsak. Ka neljapäev oli päris soe ja ilm kohe kiskus kodust välja matkama. Peale pikka kaalumist, kas lapsega on ikka mõistlik minna matkale, kuigi ilmateade järgnevateks päevadeks lubab enamasti hoovihma hooge, sai vastu võetud otsus: kotid rattale ja pere rongi. Meie nädalavahetus looduses võis alata.
Kaart: http://www.endomondo.com/workouts/rPiexDS2iUc

Reede: Kodu - Ülemiste - Tartu - Palojärv. 47 km. 
Hommikul, kui olin E tööle saatnud ja olime eelmine õhtu vastu võtnud otsuse, et nädalavahetusel me siiski kuhugi ei sõida, helistasin E'le, et ilm on ikka liiga ilus kodus passimiseks ja ma hakkan kotte pakkima. Otsustasime minna õhtuse kiirrongi peale ja siis Tartus edasi vaadata, mis saab. Kui olin oma rahuliku tempoga jõudnud poodi piiritust, kukesuppi ja konservi ostma, helistas E tagasi, et tema nüüd mõtles, et minna tuleks siiski lõunase rongi peale. Tehtud-mõeldud - kiirustasin koju, rabistasin viimased asjad kottidesse, pakkisime E'ga koos ära jalgrattad ja lapse ning hakkasime läbi teeremondise Järvevana Ülemiste jaama poole sõitma. Kuna otsus sai äärmiselt järsku vastu võetud ei jõudnud me keegi lõunat süüa. hommikune pudru oli pakkimissaginas kõhust haihtunud ja nälg näpistas. Vaatasime, et Ülemistes on nibin-nabin aega, et poest mõni valmistoit haarata ja nii asusin mina toidujahile ja E jäi asju ja last valvama. Poes läks mul kõvasti aega. Suutsin valida vale kassa, milles müüja õpilane lõi koduse kotleti kohe kaks korda läbi ning ei suutnud seda maha võtta. Abi kutsung võttis aega terve igaviku ja passisin kassas tühja. Väljudes oli juba rongi peale suhteliselt kiire. Vabandasin E ees, kuid ta ei olnud üldse pahane. Ütles hoopis, et ka tema teeb vigu ning et kuigi me pidime minema kiirrongile, siis ta kogematta vaatas plaani valesti ja kiirrong on pool tundi tagasi lahkunud. Jaama saabub aga aeglane rong ja Tartu sõit võtab meil aega üle kolme tunni.
Saabuv tigurong oli puupüsti rattad täis - üritasime rattavagunisse mahtuda, aga ka tambur oli juba umbes ning jooksime oma rataste ja kärudega järgmise vagunini. Ka see oli täis ja kiirustasime edasi. Lõpuks otsustasime ükskõik kuhu rattad ära tõsta ja rongis edasi vaadata. E ja Patrik oma ratta ja käruga olid peal ja mina alles maas, kui rongijuhil kopa ette viskas ning ta vilet hakkas laskma. Õnneks hüppas kõrval vagunist üks poiss välja ja tõstis minu ratta teise vagunisse. Poleks seda abistavat kätt leidunud, olekski E koos lapsega ise Tartu poole kimanud. Edelaraudtee kohta ei saa see suvi kahjuks midagi kena kirjutada. Asjad lonkavad. Sellist uksest ukseni kappamist oleks saanud kergelt ära hoida pelgalt sellega, kui tägi konduktor oleks pea rongist välja pistnud (tema on ju Ülemiste jaamaks juba rongis valitseva olukorraga tutvunud) ning lihtsalt viibanud meile vaguni suunas, kus on ruumi ning vajadusel tulnud appi rattaid kasvõi tamburist vagunisse lükkama. Tamburisse nimelt kaks matkavarustusega ratast ja käru ei mahu ning kui keegi rattaid edasi ei lükka, siis võibki maha jääda. Õnneks rongis leidus palju abivalmis inimesi. Kuna kõik vahekäigud olid rattaid täis, siis tuli meie rattaid läbi rongi tõsta. Kärul haakisime rattad ära ning E ja üks sõbralik onu lihtsalt tõstsidki Patriku üle ühe pika vaguni järgmisesse vahe-tamburisse. Sama tehti E rattaga, kuid minu oma mahtus nibin nabin mööda (kuna minul oli ju üks vagun edumaad).
Rattad said paigutatud nii:

Igas jaamas aga lisandus rattureid ja lõpuks tõsteti rattaid juba pinkidele ja inimesed vaatasid kus, kelle süles ja millise koti peal said istuda. Edelaraudtee võiks ühe rattavaguni suveks (või vähemalt suvisteks nädalavahetusteks) juurde panna. Kõik sõitjad rääkisid, et see seis ei ole erand, vaid argipäev.
Tartusse jõudsime 18 ajal. Plaan oli minna Palojärve äärde Põlvamaal, kuid vajadusel kuskil varem ennast ära telgitada. Tartust väljasõit on igati rattasõbralik ja mõnus. Maanteele pidime minema alles peale Ülenurmet ja suurt teed sõitsime kokku umbes 350 meetrit. Seejärel keerasime Põlva peale, mis on märkimisväärselt vähema liiklusega tee ja sealt juba edasi vanale Postiteele, mille kohta olen ma ikka vandunud, et siia ma rattaga ei tule. Põhjuseks on see, et Postitee on tohutult üles-alla-kiina-kääna ja kogu kohalik kontingent isehakkanud rallisõitjaid käib seal harjutamas. Nemad ju teavad igat tõusu ja igat kurvi ning lasevad seal sajaga ringi arvestamata, et nurga taga võib olla ka mõni lapsega jalgrattur. Meie õnnetuseks oli Põlva maanteel veel remont ka ja Postitee oli selle võrra veelgi ülekoormatum. Ometigi õhtu tõttu oli liiklust vähe ja õnneks kihutajad võtsid end tagasi, kuna teel liikles ka algajaid teeremondist ümbersõitjaid.
Kolm kilomeetrit enne Palojärve hakkas sadama paduvihma. Panime vihmakatted peale ja otsustasime, et kell on liiga palju ja lõpp on liiga lähedal, et vihma lõppemist puu all oodata. Väntasime läbi vihma ning päikesepaiste. Taevasse lõi särama vikerkaar ja kohale jõudes ootas meid ees imeline Palojärv.
Esimene telkimisplats oli hõivatud vene jõmmide poolt, kes lasid üle metsa diskot ja iga kahekümne minuti tagant panid pommi lõkkesse. Järgmisel ltelkimisplatsil oli suur seltskond lastega, kes lubas enda lähedusse ka meie maja püstitada. Kui meil maja püsti sai, tulid nad juba meid lauda kutsuma, andsid meile vorstikesi ja sooja vett, et saaksime teed keeta ja kiirelt oma supi soojaks. Sellel aastal jäi seega üllataval kombel eestlastest parem mulje kui venelastest. Eelmiste matkade ajal on kuidagi eestlased pigem kaasreisijate suhtes tõredamad olnud ja venelased olnud need, kes peo kell 23 kinni panevad ja sõbralikult magama kobivad. Meie naabrid olid aga kuldsed. Ka hommikul hoiti meile vesi soojas ja kutsuti lauda.
Peale sööki viisin Patriku telki ja ta kustus 30 sekundiga. Pakkisime ise ka asjad eeskodade alla ja kobisime koti sisse. Ei heidutanud meid enam paukuvad pommid ega kella 6ni kajav disko. Raske uni oli meil välja teenitud.

Laupäev: Palojärv - Maanteemuuseum - Sulbi. 37 km.
Hommikul peale teed, kohvi, pudru asusime teele Maanteemuuseumi poole. Muuseum asus meist umbes 8 km kaugusel, kuid sinna kohale jõudes olime juba näljast nõrkemas. Pealegi hakkas just sadama ja nõnda tunduski mõistlik teha üks pikem paus peale nõnda pikka otsa.

Sõime, jõime ja külastasime rahulikult kogu üüratut muuseumi ala. Tõenäoliselt kulus meil muuseumis 4 tundi - käisime läbi kõik õues olevad näitused, angaarid, siseruumid ja istusime kõikvõimalikes kastiautodes, traktorites ja bussides. Patrik arvas, et ta on jõudnud paradiisi. Ta ainult näitas näpuga ja kilkas ooo, ooo, ooo.
Peale muusemi hakkasime sõitma Võru maantee suunas. Valisime ka sekka kruusateid ja selgus, et Patrikule meeldivad kruusakad rohkem kui maantee. Ta hea meelega vaatas põlde ja kuulas meie vaidlusi teemal, milline on rukis, nisu ja oder. Õhtuks, kui kohtasime E vanemaid, sai lõplikult selgus majja. R'dega on karvased ehk rukis ja oder on karvased. Neist aga rukis on kõrge ja oder madal. Nisu on karvadeta ja no kaera ma vähemalt tunnen.

 

Muidugi mõista pause tuli teha siin ja seal ja aegajalt end vihmaeest mõne külapoe varikatuse või tihedama tamme alla sättida. Vahepeal möödusid meist E vanemad, kes andsid meile karbitäie uusi maasikaid, mis nägid nii ilusad välja nagu oleksid nad plastmassist (määrane ilukirjanduslik võrdlus eksole!) ja maitsesid nii mahlaselt ja magusalt. Õhtuks jõudsime aga kohale E õemehe juubelile. Juubel oli hirmuäratavalt pidulik ja kena. Meie ainult olime perekond kasimatud rääbakad. Inimesed olid pintsakutes ja kleitides ja kaetud oli uhkem pikk laud, kui meie pulmas. Pea kõik asjad olid tehtud sünnipäevalapse ema ja õe poolt ning see ajas mul suu ammuli. Saabunud oli meie aeg tunda end paradiisis. Kuna väljas sadas ja sadas võtsime vastu pakkumise ööbida kohalikus koolimajas voodites. Õhtul taas peale pesu ja tillukest möllamispausi jäi Patrik 30 sekundiga magama ja lasi veel oma vanematel nautida pidulaua kohvi ja maasikatorti ning siis tema kõrvale ära teenitud sügavasse unne vajuda.

Pühapäev: Sulbi - Liikluslinnak - Keeni - Ülemiste - Kodu. 48 km.
Hommikul nautisime rahulikult kohvi ja eelmise päeva šnitsleid ning ei kiirustanud teele asumisega. Vastu sai võetud otsus, et kui rongist peaks kogemata maha jääma, siis Sangaste kandis on RMK telkimisala olemas. Peale hommikusööki saime sõita vaid kaks kilomeetrit, kui leidsime raiesmiku, mis oli täis metsmaasikaid ja vaarikaid.
Pühapäevane tee oli meil kahjuks enamasti asfalt. Sõitsime mööda Võru-Sangaste-Otepää või Viljandi suunda, kus oli ka üsna palju mööduvaid autosid. Tee äärde jäid sildid Nõiariik 2 ja Pokumaa 7, kuid kumbagi me õhtuse rongi vaimus ei külastanud. Kui E'l oleks puhkus olnud ja esmaspäev ei oleks nii töine pidanud olema, oleksime tahtnud (või jõudnud) mõlemas käia. Meie lohutuseks aga asus tee ääres ka silt Liikluslinnak 0,1. Keerasime sisse. Nüüd oli jälle Patrik kord end paradiisis tunda. Väikesed autod, väikesed teed, väikesed valgusfoorid. Liikluslinnaku hinnakiri on selline: sissepääs ja linnakus viibimine 1,6€, autosõit vastavalt minutitele 2€ või 4€. Kahjuks olime nii rumalad, et maksime ka selle 1,6€. Selle eest saime ühe pisikese ekskursiooni, kus tutvustati meile, millise tulega võib üle tee minna, millised on uue liiklusseaduse järgi ülekäigu ületamise reeglid ja näidati ära, et kahes kohas saab multikaid vaadata ja ühes kohas on kõverpeeglitega SkyPlus diskotuba, kus saab tantsida (ja kuhu mina keeldusin lapsega sisse minemast). Oleks ma olnud targem, siis oleksin kassas öelnud, et ma soovin ainult autoga sõita ja multikaid võivad teie töötajad vaadata. Aga autosõit oli sellegi poolest vahva ja no eks see 2x1,6€ läks ju kohalike elanike töökohtade tasumise arvele ja lõppkokkuvõttes jäime rahule ja tahaks minna veelgi.

Patrik oli lahkudes erakordselt õnnetu ja seletas meile kätega, et ta tahab sinna elama jääda. Meil aga oli oma last siiski veel vaja tulevikus (peenraid rohima, remonti tegema, vanemaid abistama jne) ning sundisime ta siiski tagasi oma igavasse kärru ja hakkasime otsima sobivat supikeedu platsi. Õnneks paari kilomeetri pärast saabuski tee ääres laste mänguväljak ja otsustasime seal ääres lõunasupi ära keeta. Nii olime me kõik rahul. Patrik sai liumäest alla lasta ja meie saime rahulikult lõunat valmistada ja süüa.
Ülejäänud teekond oli minuti pealt välja arvestatud ja pausideks aega ei jäänud. Soov oli siiski jõuda õhtusele rongile, kuigi meile puhus vastu tõeline tormituul. Rühkisime üles Sangaste poole, vaated olid küll ilusad, aga tuul natuke segas sõidu naudisklemist. Nimelt mäest alla sõites tuli täiega vändata, kuna muidu oleks ratas lihtsalt seisma jäänud. Õnneks viimased 3 kilomeetrit raudteeni oli suhteliselt külgtuules ja allamäge, nii et vähemalt lõpust jäi hea mälestus.

Rongijaam oli Keeni. Perroon oli lühike, madal, uus, mis tähendas, et avanes vaid esimese vaguni teine uks. Rongi peale läks veel üks jalgrattur ja üks lapsega ja käruga pere. Lootsime, et nii väikeses peatuses ja nii väikesel perroonil on rongijuht mõistvam kui Ülemistes ja lasime viisakalt kõik kohalikud reisijad enne rongi. Taas kord kui E ja Patrik olid peal ja üritasid mööda vagunit meie eel läinud ratturit ja käru edasi suruda (ka praegu oli vagun rattureid ja lapsevankreid täis), viskas rongijuhil kopa ette ning ta lasi täiega vilet ja ajas pöörded tuuri. Pean tunnistama, et on kole ebamugav tunne jääda üksi Keeni järgmise päeva kella 6st rongi ootama. Mitte ei saa aru, mis sellel Edelaraudteel selle vilega on ja miks nad arvavad, et ma saan ennast tänu sellele vilele närvi aetult kiiremini liigutada. Mahutasime kuidagi oma rattad ära ja hakkasime Tallinna poole veerema. Rondisõit võttis aega 4 tundi ja koju jõudsime alles 22 ajal.
Kodus panime lapse vanni, makaronid keema, pakkisime asjad lahti ja seejärel istusime kolmekesi imelise õhtusöögi: keedumakaronide ja ketšupi kallale. Reis oli õnnelikult lõppenud, kuid nüüd on hammas verel. Juba unistame ja plaanime järgmiseid nädalavahetusi...

Arenguaruanne

Viimasel ajal tundub kogu lapse areng nii loomulik, et ei ole suutnud midagi kirja panna. Näiteks on selgunud, et Patrik oskab teha kukerpalli. Ise on ta vaid aasta ja seitse kuud aga kukerpalli teeb paremini kui tsirkusekaru.
Lisaks pean puht statistilises mõttes lisama siia, et laps on nüüd öösiti mähkmevaba. Selles ta kahjuks aga nii proff pole nagu kukerpalli tegemises. Üle öö veedan aega linu vahetades ja mulle on taas külla saabunud magamatuse kurnav pale. Mähe sai ära võetud liiga vara - tihtipeale öösiti ta pissile ei küsi, ei nihele, ei nuuksu. Kahjuks ta ei nuuksu ja nihele ta ka siis, kui on end silmi täis lasnud. Seega mina ärkan iga tunni või kahe tagant üles ja kontrollin olukorda, kohendan tekikest ja kui õnnetus juba ei tilgu voodi põhja alla, siis potitan. Iga öö alustame oma naturaalse looduspere poe madratsikaitsega ja üleöö lõpetame vastiku kilese haiglat meenutava haudumapaneva aluslinaga. Taaskord olen oma põhimõtetele flushhh! vee peale tõmmanud (et mina küll kunagi oma lapsele seda õudust alla ei pane) ja söön sõnu. Muidugi tegelikult plaanin just minna poodi ja endale inimväärsemaid madratsikaitseid juurde osta, aga seniks, kuni ma poeni jõuan, peab kapis ikka paar kilet varuks olema.
Käeliselt on laps samuti oluliselt osavamaks muutunud - paneb ise kokku raudtee juppe (ei moodusta veel ringi, aga teid teeb), keerab nuppe (righty-tighty, lefty-loosey), joob klaasist ja näpistab väikseid lapsi põsest (tõesti ma ei tea kust see komme tulnud on). Suulise arengu poole pealt suurt miskit uut ei ole - Patrik üritab aegajalt viisijuppe järgi laliseda, kuid seda teeb ta ainult sinuga kahekesi olles ning mitte kunagi teiste ees. Sõna kaka tähenduse on ta selgeks saanud ja nõuab tõesti kakale. Poti peal suurt tööd tehes karjub ta samuti õigel hetkel mehiselt kakaaaa. Kui ise talle aga öelda nimisõnu, siis vastab ta sulle tegusõnaga viipekeeles. Öeldes lennuk või lind näitab Patrik õhku: lendab. Öeldes lipp, lehvitab Patrik käsi, öeldes et lehvib ja segumasina peale näitab laps, et too käib ringi. Üleüldse tuleb tal viipekeel hästi välja ning nõnda vaikides võib Patrik ära jutustada näiteks kogu loo sellest, kuidas emme vaarikaid korjas, pani need issi peo peale ja siis Patrik need endale kõhtu ahmis.

Sõnad

Tasa ja targu. Poiss ei kiirusta.
Emme, Juua, Kaka, Aitäh.
Lisaks muidugi ka loomade häälitsused ja muud tobedad huiked.

Ja meie muidugi oleme kohe peast soojad kui Patrik aitäh ütleb. Suurest õnnest pöörame silmad kaubanduse poole ja ostame kolmandama mänguasja oma latsekesele. Esimeseks sai Patrik pisikese palli, teiseks sai ta Siku pisikese kastiauto ja kolmandaks sai ta puiduse raudtee komplekti. Enda vabanduseks saan vaid öelda, et mul oli lihtsalt temast hale.
Eelnev mäng:

Järgnev mäng:

Nojah. Fantaasia on nüüd küll pärsitud aga vähemalt on meil E'ga lõbus!

Jaanist jõuluni

Alustasin talvise hooaja ettevalmistusega:

Veel tahaks teha lihtsalt rabarberi moosi (apelsini või ingveriga äkki?!) ja siis tuleb kindlasti teha ära millalgi sõstrad, kirsid, õunad. Aga selleni on veel õnneks aega.