Olen maal, ei, mitte asumisel!

Peale E sünnipäeva otsustasin, et mina enam päälinna ei naase. Maal on mõnus - päike paistab, ööbik laulab. E pidi minema siiski nii päälinna kui ka Jurjevi tööle, kuid ka see minu otsust ei mõjutanud. Jäin üksi Laanemetsa lapse ja üleeilsete söökidega.
Muidugimõista tekitas see vähesel määral ärevust minu äias. Kuidas ikka ma nõnda hakkama saan. Ikkagist ju linna preili. Harjunud sellega, et vesi tuleb kraanist ja nüüd ühtäkki keset metsa, ilma kraani, vesikloseti, elektripliidi, teflonpanni, arvuti, auto ja süütetablettidega. Suures hirmus raius ta mulle kamulatäie tõrvaseid pirde, et saaksin vähemalt tule alla. E tassis toa ja äi tassis grillimaja pliitaesise puid täis ja nõnda ma maha jäingi kahe toosi tikkude ja lapsega. Mõlemad mehed kraapisid välja viimase toosi tikke ja andsid need mulle üle sama pühaduse saatel, mis Olümpia tulega kaasas käib.
Kohe niipea kui olin üksi jäänud pillasin esimese toosi tikke põranda laudade alla. Äi tahtis selle peale mulle kohe päästekomandot appi saata, kuid meenutasin talle, et üks toos on veel. Esimesel päeval töötasin säästurežiimil. Süütasin ühe ahju - kulus 5 tikku - ja kui see korralikult põles tassisin sealt peotäie hõõguvaid süsä järgmisse ahju. Nõnda sai köetud maja ja ka grillimaja kamin ja pliit. Kuid ajaga tuli lõpuks vilumus. Peab ütlema, et tõrvased pirrud tegelikult töötavad igast süütetabletist paremini. Kolmandaks päevaks kütsin ahju nagu vana mees, ühe tikuga. Nüüd juba tõmbasin iga ahju suu ees vabalt tuld.
Esimesel üksiolemise päeval kontrollis äi pea iga täistunnil, et kas minuga on kõik korras. Teisel päeval, kui olin juba hommikused kontrollkõned teinud, et ma ikka olen veel elus, lülitasin telefonil levi välja, et Patrik saaks sellega mängida, kuid unustasin levi tagasi lülitamast. Äi oleks ääre pealt juba külast kellegi vaatama saatnud, et kas kõik on ikka korras, aga õnneks enne jõudsin oma telefoni sisse lükata. Kuigi pean nentima, et oleks olnud äärmiselt tore ka külainimestega tuttavaks saada.
Muidugi ainuke pahupool maale jäämise osas oli see, et oma "Tšapajevi ja Pustota" suutsin ma E teise koju jätta. Nii ma siis olin dilemma ees: "Ristleja Aurora ülev saatus" või "Lenini teosed".

Lähim pood asub minu asukohast seitsme kilomeetri kaugusel. Muidugimõista pole tegu mingi Selveriga ja isegi mitte maakoha A&O'ga vaid pigem maanteeäärse külakese jäätise ja õlleputkaga. Niipea kui mul kalast, millest olime toitunud juba kolm päeva, kopp ette sai (tegelikult tükkis liha himu kallale juba teisel päeval, nii et oleks või hommikul tiigi peal ujuvale pardile haavlid selga kupatanud, aga vihma kallas) haarasin oma ratta, pakkisin lapse kärru ja veeresin poe suunas minema. No võite arvata, kas poes leidus midagigi värsket (ei), päris liha (lähim lihalaadne toode oli hakkkanamass ja üks pakk läti šaslõkki, millest eelistasin lätlaste liha) või näiteks kohupiima (ei). Sellegi poolest sain vähemalt tikke, makaroni ja vetsupaberit ja teatasin E'le, et ta võib mõne päeva veel linnavurvlena elada.
Maal on päeva naelaks muidugi autode loendamine. Istud vaikselt majaesisel trepil, puhud mullitajast mulle ja muudkui loed. Õhtuks saad kokku, et mööda läks kaks autot. Ja kaks kitse. Asjad on balansis.
Erilise tähenduse omandab ka vikerraadio ja veelgi erilisema ilmateade. Linnas on suhteliselt savi, mis ilm on. Kui sajab, siis lähed külla või muuseumisse, kui on ilus, siis logeled aias, aga maal on ilmal mõte. Kui sajab, siis varud puid, plaanid poeskäigu järgmisele päevale. Vaatad üle kapis olevad varud, kas ikka tuled nendega toime saju lõppemiseni. Asud juba mõttes keldris olevate kartulite kallale ja kujutled vaimusilmas ette kuidas sa lapsele juba viiendat päeva järjest praekartulit sisse söödad. Ilmateate jaoks oled sa igal täistunnil raadio kõrval, lapsele annad kasvõi leivatüki (leiba pole raisata eksole, sest vihma sajab ja poodi ei saa), peaasi, et ta vaikne püsiks ja sa saaks teada, kas emhi on miskit uut välja pakkunud.
Muidugi kahjuks minu üksinduse idüll sai otsa. Saabus linnast E, tõi kohale ilusa ilma, veise hakkliha, rukola, kirsstomatid, hispaania õunad ja mureli kohupiima kreemid. Üksindus ja lõputu kalapäev asendus veelgi ilusama eluga - lõunaks oli pastabolognese, kõrvale kodusvalmistet siider ja rukola salat.

Pahupoolena tuleb siiski öelda, et Patrikul on näos 40 sääsepunni ja peas olevaid pole võimalik juuste olemasolu tõttu kokku lugeda, kuid sellest hoolimata oleme õnnelikud, kuna loodus hakkab looma.