Suusamured

Nädalavahetusel avanes mulle suurepärane võimalus minna Kõrvemaale suusatama. Maratoni eelne trenn oli vägagi teretulnud - sai kõik tõusud üle vaadatud. Pean ütlema, et pool rada sõitsin tõelises usus, et peale tõusu saabub langus, kuid poole peal muutus mu suhtumine selleks, et peale langust tuleb tõus. Sõitsin ühe pika ringi ja siis veel ühe kilomeetri jagu piidlesin suusakoolis. Peale väsitavat suusaringi olin seekord otsustanud mitte sipsti riideid vahetada ja kohe koju sõita, vaid nautida oma aega ja saunamõnusid. Kõrvemaale olin saabunud üllatavalt vara - enne kahteist - mis nagu selgus oligi sealse elu kohta äärmiselt hommik. Parkla oli veel tühi, pikal rajal nägin vaid viit inimest ja saungi oli veel külm. Õigemini saun ise oli ju soe, kuid eesruum ja duširuum tundus olevat miinuses. Ka soe vesi ja veesurve ei olnud veel Kõrvemaale saabunud. Nii ma siis lõdisesin seal niriseva külma duši all ja üritasin endalt seepi maha hõõruda, mõeldes, et kas poleks mõistlikum kohe parem lumehanges end puhtaks nühkida. Ja õhtul saabusgi oodatud tagajärg - köha nohu haigus.
Muidugi ei hoidnud ma seda külmetust endale, vaid külmetasin edasi ka E'd ja Patrikut. Oleme nüüd koos kodus vaiksel nädalal. Meestel on 38 palavik ja kõik tilgume ninast ja koriseme kurgust. Plaanid on nässus. Maratoni trenn jääb ära ja tundub, et maratonile tuleb minna otse haigevoodist.
Kuna aga trenni teha ei saa, otsustasin muud meetmed käsile võtta. Tahtsin osta suusasaapa peale katet, mis hoiaks varbad vähemasti soojas ja ei laseks uuel külmetusel manu tulla. Minnes Selverisse sisseoste tegema põikasin läbi ka Sportlandist. Riiulist leidsingi õiged saapasokid ja ka õige numbri (37-40) üles. Sokk oli väga pisike ja kartsin tõsiselt, et tõmban selle katki. Kutsusin ühe müüja enda juurde, et las räägib mulle natuke asjast ja ütleb kas ma võin ikka teda kõvasti siukutada. Müüja vaatas mind kahtleva pilguga ja palus mul siiski sikutada suuremat numbrit ehk 41-44'ja. Mina vaidlesin vastu - ütlesin, et kui suusasaabas on 38, siis ma ikka hea meelega sikutaks õiget numbrit, aga ma tahaks teada, et kui katki läheb, kas siis olen süüdi mina, pood, või tootja. Müüja oli segaduses ja läks kutsus teise tädi. Koos jõudsid nad otsusele, et süüdi on tootja ja vastutab pood, nii et tõmmaku ma aga. Suure tirimise peale saingi katte saapale ja esitasin kahele abilisele küsimuse - kas see kate peab tuult, lumeniiskust ja kas ta hingab seespoolse niiskuse välja ka. Küsimus osutus liiga keeruliseks. Kutsuti suusahooldusruumist kolmas müüja, meesterahvas. Esitasin tallegi oma küsimused. Suusajopedel ja spordiriietel on ju teatavad näitajad ja numbrid, mis iseloomustavad tuule ja märjapidavust, kuid selle saapakatte puhul ei osanud ka kolmas müüa mulle midagi kosta. Ta vaatas tuima näoga mu saabast ja küsis, kas ta võib mu saapa alla piiluga. Ma lahkelt lubasin, mille peale ta teatas, et selle saapaga ei või jah asfaldil käia. PIDAGE! Peaaegu röögatasin, et kuidas see siia puutub. Müüja ütles, et ma ju parasjagu proovin saapakaitset, mis kaitseb saabast asfaldil käimise eest ja transportimisel tekkinud vigastuste eest. Ma vaidlesin vastu, et ma ikka soojakaitset otsin. Müüja ütles, aaa, siis see on ju vale asi, lippas minema ja tuli tagasi elektriliste saapa eelsoojendajatega. Oeh. Palusin viisakalt endale soojakatte mudeli numbri ja tootja üles kirjutada ja lubasin kodus ise googeldada. Müüjad olid väga õnnelikud, et asi niigi läks ja ma piisavalt kiirelt poest lahkusin.
Ma saan aru, et müüja ei pea kõigest kõike teadma, aga mulle jääb mõistetamatuks, kuidas need kolm nii tumbad olid. Kuidagi oleksid pidanud nad oma teadmatust rohkem varjama, kasvõi tühja kiites ja vandudes, et see on parim kaup mis neil on. Või vähemalt selle asemel, et kolmekesi suud lahti minu ees seista, oleks üks neist võinud minna arvuti taha asja uurima, teine oleks võinud otsida välja toote karbi ja sealt infot lugeda ja kolmas mulle valetada toote headust kokku. Vahel kohe mulle ei meeldi kui ollakse loll ja aus.

Tipp-tapp kõnnib väike mees

Täna (siiski 20ndal, kuna öö on veel magamata) otsustas Patrik käima minna. Hommikul 5 kaupa, õhtul 8 sammu kaupa. Sammud on muidugi pisikesed ja nii pea kui ta tabab, et ootamas on tugi, siis kaldub Patrik toe poole, nii nagu Pirital männid maa poole kalduvad. Õhtul väsinuna ei jõudnud ta enam ka vahepeal ühte jalga sammuks piisavalt tõsta, mis tähendas: a) ta hakkas käima ringiratast; b) liikus otse ja siis kaldus järsku kursist kõrvale ja hakkas liikuma kas teise suunas või ringiratast.

Öösöök

Loodus ei salli tühja kohta. Patrik lõpetas taas söömise ära. Hommikune pudru läheb vastu seina, lõunasöök laiutab mu pükstel ja pluusil ning õhtusöögi oksendab ta välja. Öösiti õieti ei maga ka. Mõtlesime ja mõtlesime, et mis lapsel häda on ja lõpuks taipasime, et võiks sõrmed lapsele suhu panna ja vaadata, et ega (nalja)hambad (või teise nimega näljahambad) ei kasva. Ja ennäe imet - olidki kaks tükki! Nüüd on siis 10 hammast. Võibolla on rohkemgi ehk all korrusel ka sahtlisse mõni teravus pistetud, kuid naljahammas hoiab suud kriipsuna ja katsumine on vägivaldne aktsioon, mida niisama ette ei taha võtta.
Kuigi Patriku isu on kahanenud, siis aga üllatus E mind eile äärmiselt sügavalt. Tavaliselt on E pisema söömaga mees. Kui keedame kartuleid, siis ta võtab kolm poolikut ja natuke kastet ja salatit ja kõht ongi täis. Eile aga võttis E viis kartulit. Imestasin. Peale nende ära söömist võttis ta veel juurde kolm tükki. Imestasin ja kommenteerisin. Tunnikese pärast küsis E, et kas ta tohib ära süüa eilse tatrapudru ja kanakaste või säilitan seda Patrikule. Imestasin ja lubasin. Peale pudru ja kaste nahka pistmist keeras ta endale veel kerre ühe kohukese ja banaani ja tuli siis minu juurde ja küsis, et kas midagi kodus on veel süüa. Imestasin ja leiutasin. Tegime talle veel kaks uhket moosikuklit ja peale andsin talle veel karamelli komme lutsutada. Õnneks suutis ta selle söögikogusega hommikuni vastu pidada.
Tundub, et suusatrenn on hakanud mõjuma. Mina olen see aasta alles 25 km sõitnud, kuid temal on juba 53 km seljataga ja eile otsustas ta kogu  kaotatud kaloraaži tasa teha.
Mina sõitsin aga eile esimest korda peale rasedust Nõmmel 15 km raja läbi täielikus ulatuses - kõikide tõusudega. Imelikul kombel ei olnudki Nõmme tõusudel veremaitse suus ja keskmine pulss oli 158. Ja kindlasti pean kirja panema, et ringi tegin ära 1,5 minutit kiiremini kui E ja niipea kui ma olen 50 km ära sõitnud, siis luban, et söön E üle. Või välja. Või ära.

Läks käima!

2. jaanuaril, seistes mänguasja kasti najal püsti, laskis Patrik käed lahti ja seisis hea tükk aega ise.
7. jaanuaril tõusis Patrik ilma ühegi objekti abita ise püsti.
12. jaanuaril tegi Patrik esimese sammu.

Suusastart

Saabus esimene lumi. Nagu ikka viimasel ajal heaks kombeks saanud, siis suusarada on Tallinnas vingem kui Haanjas. Nädalavahetusel oli Tallinnas 15 km klassikajäljega suusarada olemas, kuid E oli samal ajala Haanjas eelmise aasta lume peal kolmekilomeetrisel ringil, poolenisti valgustamata rajal, ilma klassikajäljeta. Muidu pole ju probleemi, aga katsu sa Lõuna-Eesti langusi ilma trammijäljeta alla sõita!
Nii pea kui E maalt koju saabus sain ka mina suusad alla. E viis enne mu suusad hooldusesse ka, et esimene suusarõõm oleks eriti nauditav. Alustasin Glehni pargi ülemiselt ringilt. Hing tuiskas, süda rõkkas, suusk lippas. Ma tundsin, et ma lausa lendan. Olin puhanud, värske, jõudu täis. Kuniks ...

... jõudsin staadioni juures olevale tõusule (sõites üles puhanud inimese värsket ja enda arust ülimega kiiret uisusammu) ja minust möödus üks meesterahvas klassikasuuskadel, minnes üles HINGELDAMATA PAARISTÕUGETEGA (vahelduvsammu tegemata). No teate. Võttis ikka isu ära küll. Ma tundsin ennast nagu Betti Alveri "Punase vihmavarju" viimases salmis. Kogu lust oli lihtsalt läinud.

Selles hoolimata sõitsin siiski 10,5 km ja eelmisel aastal esimesel suusaringil kogetud veremaitse jäi õnneks tundmata.

Länndonn

Lapsega reisimine on puhas lust! Lennukiga reisimine on veelgi ägedam. Londonisse lendamine oli kümme korda kergem kui autoga maale sõita. Lennuk müriseb metsikult ja laps magas nii minnes kui ka tulles 1,5h. Pealegi oli põnev - lennukid, vilkuvad masinad, rongid, tunnelid, tänaval kahekordsed bussid ja autod, mis sõitsid valel pool.
London on äärmiselt lapsesõbralik linn. Kohvikutes, metroojaamades, kaubanduskeskustes on igal pool vanema-lapse vetsud korralike mähkimisalustega. Kaubanduses oli isegi pisikesed imetamistoad mugavate tugitoolidega. Loomulikult ka Lõunakeskuses on imetamistuba olemas, kuid ilmselgelt on see olnud enne-vanasti koristaja kapp kuhu nüüd on üks kõige tavalisem taburet asetatud. Kuigi peab tõdema, et hea seegi, aga siiski arenemisruumi on.
Kuigi olime Londonis ainult kaks täispäeva (29nda õhtul saabusime ja 1se päeval lahkusime), siis elamusi saime palju, hoolimata sellest, et seekord ei pistnud me kordagi nina kesklinna. Nägemata jäi kuulu järgi närune norrast saadud kuusk Trafalgar square'l, kuid see eest nägime ära St Pauli katedraali ees oleva palju armsama kuuse.

Ei saanud da Vinci  näitusele, kuna pileti saba oli 6 tunnine, kuid Tate's nägime ära Ai Weiwei Sunflower Seeds'i jäänukhunniku, millest me juba aasta aega tagasi youtube suud ammuli vahtisime.

Üldiselt aga modernne kunst Londonis ei läinud mulle mitte rohkem peale kui modernne kunst Tallinnas. Näiteks alloleval pildil triibud on mul kodus olemas niipea kui E särk on olnud masinas natuke kauem aega kui peaks ja pärast on veel triikimata ka jäänud.

Ja eestlased said hakkama laengevale veele sõnade panekuga, kuid seal liikus sõna elektroonilisel ekraanil. Kah asi!

 VS

Ning kui seina peale on pandud peegel, siis ei näe ma sinna sisse vaadates Mona Lisat. No ei näe noh. Virisemine on tegelikult aga halb. Oli palju häid elamusi, näiteks pressifoto näitus, lihtsalt suurepärane Cheddari juust, mille J aitas meil välja valida või siis telkiv protest St. Pauli ees. Muidugi kunsti oleks võinud rohkem näha, aga aeg oli piiratud. Või õigemini jätsime teiseks korraks.

  

Välja hõigatud: "Me lähme Londoni saluuti vaatama" päädis sellega, et lamasime sirakil teleka ees ja vaatasime BBC ülekannet. Säh sulle saluuti! Keset seda metsikut ilu oleksin mina äärepealt pisara valanud, kuid siis mu armas tädimees J lohutas mind nii pea kui saluut läbi sai, et näe, 15 minutit olid sa kurb, kuid nüüd on ju juba palju parem, kui sa saad pea mõnusasti padjale panna ja ei pea koos 1 miljoni purjus londonlasega metroosse trügima või siis kaks tundi läbi vihma kodupoole marssima. Too hetk see peaaegu et lohutaski, kuid nüüd on taas väike okas hinges, et miks ma ei läinud jõe äärde. Ometigi kõik lapsega mõistuse hääled on öelnud, et otsus oli õige, siis pean tunnsitama, et minu peas nii palju mõistust ei ole.
Saluut oli Londonis siiski teistmoodi kui Eestis. Seal enne südaööd kuulsin kahte pauku. Ja pool tundi peale südaööd oli taas vaikus. Ja üleüldse peamine saluut oli ikka linna tehtud ja niisama inimesed oma raha õhku ei lasknud, nagu Eestis kombeks.

Muidugi ei puudunud Londonist ka shopping tiir. Kõikjal oli ju lademetes jõuluträäni alles jäänud ja hinnad olid 70% alla lastud. Oli lausa patt mitte osta 2£ ja 3£ eest lapsele bodysid või endale 3£ eest t-särke. Lisaks saime lõpuks E'ga mõlemad endale uued jalanõud ja Patrikule leidsime tõelise duffle coat'i ja lõpuks näeb mu laps taas välja selline, nagu mulle meeldib (mitte mingi huppa-buppa sinine koletis).

Patrik oli kogu reisi vältel väga vapper poiss. Ainuke raske moment oli esimene öö, mil Patrik ei olnud ära harjunud ajavahega, kohaga ja asemega. Järgmine öö oli juba palju kergem ja kolmas öö oli nagu kodus. Minu tädi oivaliste söökide najal hakkas Patrik taas sööma! Enne Londonit oli mul taas täiesti rinnalaps, kes kõik lisatoidu välja öökis või sülitas, kuid tädi lastegurmee avas taas söögipaelad. Hommikuks võrgutas tädi meid allergiavabade pannukatega, milles ei olnud muna, ega peaaegu et nisujahu, kuid pannkoogid olid lihtsalt suurepärased. Lisaks igasugused aurutatud juurviljad lihaga ja lihtsalt imeline läätse-juurvilja püreesupp. Peale seda suppi läks Patrikul tuju nii heaks, et ta on siiamaani hämmastavalt sulnis ja helge laps. Ma olen täiesti kindel, et lisaks läätsedele läks supi sisse hea ports armastust.
Kokkuvõttes võin julgustada kõiki teid järeltulevaid noori emasid, kes te mu blogi loete, et lapsega reisimine ilma autota on palju mugavam ja tasub igatahes proovimist. Meie nüüd kibeleme juba suusatama. Müncheni ots on veelgi lühem. Just vaatasime Serfausi kodulehte ka ja lumi on juba pikemat aega maas. Laulame nüüd omakeskis, et "Suusad sügelevad juba, minna luba, minna luba" ...