Stahhaanovlane

Kui meie uus ülemine naaber mind lund lükkamas näeb, siis ta ikka hõikab mulle tervituseks: Jõudu stahhaanovlane. See nimi aga on viimasel ajal nii iseloomustavaks muutunud. Käsil on remont. Lisaks sajab lund. Meesperet on toitlustada ka vaja ja E oli paar päeva haigena päris pikali. Nii lubati mul lõpuks lisaks enda kodu-kana-köögi-kata ülesannetele ka remonti teha.
Selleks aga kraapisin kapist välja täpselt kolme aasta taguse särgi. E ei suutnud kohe jätta pildistamata, ja naermata, ja kõigile külalistele näitamata...

Näärideks

Kallis H. Jäi õigel hetkel üle andmata. Nüüd saad näärideks.

Viineripiruka õudusunenägu

Appi ahju!

Tank, soojak ja käru

Sel aasta sai alustada piparkoogist jõulukaunistusprojektidega kaunikesti hilja. Remont, ülimadal vererõhk ja täit tähelepanu nõudev kahene on teinud oma töö. On suhteliselt keeruline seletada Patrikule, et neid piparkooke sa ei tohi süüa ja need kleebib emme kokku. Ei, ei, need ei ole kommid, vaid need on emme katusekivid. Ei, need väiksed terad ei kuulu valdkonda homöopaatiline ravi, mida sa hädasti vajad magama jäämiseks, vaid need kleebib emme ratastele ...
Esimene selle aasta projekt ebaõnnestus. Tahtsin teha rongi, aga välja tuli tank, vedamas soojakut ja käru. Järgmine kord jään naiselikumate liistude juurde või lasen E'l projekteerimistööd teha.

Vanemlik toetus

Minu väikevend kolis äsja oma uue tüdrukuga uude üürikorterisse. Minu meelest üsna esimesi kordi nõnda lõplikult, et asju enam  tema vanemate juures ei ole ja nüüd elabki eraldi. Muidugi toetasid noori mõlemad vanemad. Tütarlapse vanemad ja minu väikevenna ema aitas, kuidas sai ja ka meie bioloogiline isa pani oma panuse - tema nimelt tõi kaks taldrikut, ühe väikse poti ja koti täie taarat!
Kallid lapsevanemad - hakake koguma taarat, sest kunagi, kui teie võsuke läheb omaette elama, siis on iga abi teretulnud.

Reeturlikkus

E töötab hetkel nagu loom. Aegajalt veedab vähe aega kodus ja palju aega tööl, näeb meid arva ja ei tea, mis me tegelikult teeme.
Üks õhtu nõudis Patrik enne magama jäämist süüa. Kui E küsis, et mida sa pojake tahad, sai ta vastuseks, et tainast (piparkoogi) ja mandariini!
Paganama reetur ma ütlen. Sain E käest hea peapesu, et järgmiseks tahab laps õhtul šokolaadi. Üritasin küll argumenteerida, et tegelikult nõuab Patrik alles ärgates kommi ja kui seda ei saa, siis pannikooki, aga mul kästi end ja oma laps käsile võtta ja hakata jälle kalasuppi helpima. Anna veel lapsele häid asju...

Hiinakalendri hiireaasta

Alustame algusest: Meie taat tihtipeale ei käitu heaperemehelikult ehk pehmelt öeldes on tal sügavalt savi näiteks sellest, kas tal on hiir kapi taha ära surnud ja mädaneb seal või ei ole.
Ühel kenal varasügisesel päeval helistab mulle taat ja teatab, et tal on üüriline. Mina siis ääri-veeri küsin, et kes ja kuidas, et kas mõni sugulane või sõber vajab ajutist elamispinda jne kuni taat lõpuks ütleb, et kass tõi hiire tuppa. Ise oli taat veel uhke selle üle - vaat kus lugu, kass lasi endale mänguasja tuppa ja nüüd käib toas tõeline hiirejaht! Mina muidugi ütlesin, et kohe tuleks lõksud üles panna ja hiir kinni püüda, kuid taat ajas sõrad vastu ja teatas, et see on ju kassi mänguasi ja küll kass ta kätte saab ja ära sööb (muide see kass ei puutu kalagi, rääkimata, et ta mõne oma sõjasaagi nahka paneks). Suhteliselt sama hirmutava ja sarnase kõne sai ka meie emme ja ka tema reaktsioon oli olukorrale sama, kuid kahjuks jäid ka tulemused samale tasemele ning lõksud üles ei saanud.
Läks mööda mõni päev ja emmel oli aeg taadile külla sõita. Maja haiseb... Emme koristab ära köögi, viib komposti välja, vaatab kõik kapid üle, et kas kusagil on pahaks läinud toitu.
Järgmine päev läheme emmega koos Keilasse. Ikka haiseb ...
Asjakohase kommentaari peale, et kodu haiseb, teatab taat, et ju see kompost ole. Selle peale emme lausa röögatab, et ta ju viis komposti juba eile välja, et taat saa aru, see hiir on sul ikka ää koolnud. Taat muidugi vaidleb vastu, aga emmel on hea nina, ta ütleb kohe, et see on köögikapi taga ja vaidlemiseks ei jäta ruumi ei emme, ega lõhn. Taat muidugi keeldub uskumast ja teatab, et me ei tohi köögikapi alt äärt lahti kangutada. Seal all on meil selline liist, mis alati on sealt ära kukkunud ja nüüd hiljuti võttis taat end käsile ja liimis selle kinni. Nüüd siis meie, ketserid, tahtsime seda lahti kangutada. Emme pani tallad vastu maad ja teatas taadile, et kui ta kohe seda ise lahti ei kanguta sealt, kust ta selle kinni liimis, siis me anname liistule kuvaldaga. Tundus, et argument oli veenev ja hetk hiljem saabus taat sõrgkangiga. Vähese vaevaga oli liist lipsti taas maas oma tavapärases asendis ja emme upakil põrandal, kodust kaasa haaratud taskulamp näitamas kapiavarustesse. Hetk hiljem oli hiir fikseeritud ja emme osutas -  näe taat, seal su surnud üüriline ongi. Meie taati ei saa aga alahinnata. Ta jääb endale igas olukorras kindlaks ja teatas muidugi, et see on tolmurull ja paneme aga liistu tagasi. No ja ega emmegi vähem kindlameelsem ei ole.  Tema käskis taadil see tolmurull/hiir siiski välja urgitseda, aga taat ikka ajas vastu, et no see on mustus, mis peabki kapi all olema.
Minu kindlameelsus rauges esimesena. Võtsin harjavarre, sidusin sinna mitu kihti köögipaprit ümber, kuna see hiir oli ju kassi ära mängitud ja mädanes seal ja hakkasin urgitsema. Emme kiljus kõrval, mina urgitsesin, taat pahurdas. Lõpuks sain hiire kätte, emme karjus nii, et ma pidin ise ka oksele hakkama. Õnneks okse asemel hakkasin ma emme peale karjuma, et kui ta suvatseb mul südame pahaks ajada, siis koristagu ise hiir ära, aga kui ta vait on, siis ma viin hiire välja. Emme jäi ähvarduse peale vait - hiirega ähvardamine toimis nagu taadile kuvalda mainimine. Pakkisin hiire köögipaberisse ja viisin kompostihunnikusse. Viskasin kolm labidatäit kompostiprahti peale ja lugesin issameie ka ja hiir oli läinud.

Lootsin, et sellega mu hiire lugu piirdub, kuid see aasta on siiski hiireaasta. Eelmine nädalavahetus tõime E maalt endale tigudiivani. Ilm oli jube, terve päeva kallas ja kuna E pidi Tartus tööpäeva tegema, siis oli diivan veel terve päeva Tartus vihma käes ja alles öösel jõudsime koormaga koju. Möödus mõni päev, kuni tundsime toas haisu. Mina muidugi ütlesin, et see on sama hais, mis Keilas oli, kuid E teatas, et tead, see diivan on seal rottide ja hiirte poolt täis pissitud-kakatud ja ju see on see lõhn. Möödus veel päev. Mina enam diivanil istuda ei tahtnud, haises. E käskis mul välja uurida, millised on head puhastusained pehme mööbli pesuks, et rotikuse haisu maha pesta. Kuna laps oli haige ja E töötab üle, siis ma poodi minna ei saanud ja diivanit puhastada ka ei saanud. Möödus veel päev, hais levis mööda elamist ja hakkas imbuma magamistuppa. Kutsusin külla ninaka emme, panin ta diivanile istuma ja käskisin hingata hea sõõmu õhku. Ei läinud minutitki, kui diagnoos oli pandud. Mu nina on siiski päritud. Kuna emme oli kutsutud ettekäändel mind poodi lasta, siis kasutasingi oma aega targalt, tuiasin mööda poode, kuid jätsin ostmata mööblipesuvahendi ja keskendusin peamiselt värskele õhule. Koju saabudes otsisin kohe üles ühe tigudiivaniparandusmehe, helistasin talle ja kurtsin muret - diivani sisse on hiir ää koolnud, kas ta saab aidata. Mees oli mõistev ja lubas enda juures uhked matused korraldada. Helistasin kohe E'le ja teatasin, et tulgu peale tööd mõistlikul ajal koju ja viigu diivan kaks kvartalit edasi operatsioonile. Selle peale muidugi hakkas lõpuks ka E oma töömaailmast natuke irduma ja lubas mitte veel koju tulla, kuid asjaga ise tegeleda (oletatavast surmadaatumist oli möödas poolteist nädalat, kuid E ütles just äsja enda kaitseks, et ega ta siis kohe haisema ei hakanud ju!). Südaööl hakkas ta pimeduse ja öövaikuse varjus operatsiooniga pihta. Nina abil tuvastas asukoha, jõu abil koukis välja riiet kinni hoidvad naelad ja lambi abil tuvastas pesa ning pesas surnud hiire.
Nüüd tuulutame tube ja diivanit ning loodame, et hiirel sõpru ja sugulasi ei olnud, kuid võib juhtuda, et sellest loost saab kahjuks järjejutt.

Tegusõna ja omadussõna

Tegusõna:
Patrik on nüüd ära õppinud kaks tegusõna (ammu kasutusel olev "ei taha" ei tule arvesse): tahan ja on. Laused on muutunud värvikamaks: "Pati ei taha oma koju, Pati tahad Nana koju"; "Pati ei taha pi, Issi tahad pi"; "Pepu on puma".
Teatavates sõnades on Patrikul sassis p ja t täht. Vabalt tulevad Papa, Pati, pott, piip-piip, puma (punane), pepu, pissi jne, aga on kindlad sõnad, milles on p asendunud t'ga. Näiteks buss/tuss, pennu/tinnu, tahab/tahad, naba/nadi. Poti peal istudes kordab Patrik mantrat: "pepu kaka, noku pissi". Kiirustama hakates tuleb pepu asemel peku. Seda sõna ma ei paranda tema kõnepruugis, kuna vanavanaema ütles meil täpselt samuti peku. Ehk on see geneetiline pärand kaugest minevikust ja meie juurtest.
Omadussõna:
Pati oma! Kui kiire on, näiteks Tinnuga kakeldes, siis asendub see lihtsalt röökimisega: OMA.
Maailmavalu:
Kui midagi on pahasti, siis nutab Patrik südantlõhestavalt ise kaeveldes laliilaliilaliilalii. Sellega väljendab ta kõige suuremat ahastust ja kui sa vaikselt kaasa lalised, siis saab ta aru, et sa mõistad. Kui tal tuju eriti sant on, siis võib ka niisama küsida, et kas on laliilaliilalii ja siis tuleb vastuseks tema jah mühatus ning maailm saab natuke kirkamad toonid, kuna keegi teadis täpselt, milles asi on.

Kadunud elu

Eelmine nädal neljapäeva saabusin koju hilisõhtul. Autoga koju sõites helistasin veel E'le ja küsisin, kas ta soovib ka koju tulla, aga tema oli veel Valli baaris, akordioni mängija lummuses, millimallika küüsis ja keeldus. Koju saabudes läksin oma lapsukese ja kümne kodinaga tuppa ja ei märganud, et tõenäoliselt olin maja ette maha pillanud oma telefoni.
Öösel magama minnes tahtsin aparaati padja alla panna, kuid ei leidnud üles. Mõtlesin, et ju ta autosse jäi ja ei liigutanud ennast. Nõmmel ei juhtu ju mitte kunagi mitte midagi!
Hommikul ei leidnud telefoni ka autost ja E otsustas mind positsioneerida. Selgus, et olen Mustamäel.
Päeva peale liikus telefon Viru tänavale ja Tammsaare parki. Seejärel käis telefon vahepeal Mustamäel lõunat söömas ja peale kerget kosutust võis teda taas soovi korral kohata Balti jaama kandist või vanalinna tänavatelt. Kahjuks aga positsioneerides saad sa teada vaid üldise asukoha, aga täpset kohta teada ei saa. Politseile sai edastatud küll positsioneerimise pildid, kuid politsei ei saanud ju minna Viru tänavale ja teatada, et kelle käes on varastatud iPhone, andku kohe tagasi.
Telefoni hoidsime lahti kaks päeva, aga temaga minema jalutanud tüüp ei teinud ühtegi kõnet ega ei kasutanud kordagi Internetti. Oleks ta siis kellelegigi helistanud, oleks saanud politsei asja edasi uurida, aga tüübil paistis olema taipu. Ainult, et nii palju tal taipu siiski ei olnud, et ta haaras endaga kaasa telefoni, mis pealt nägi välja küll iPhone, kuid seest oli päris kasutatud - kõlarid ja mikker ei töötanud ja helistada sai ainult kõrvaklappidega, väljalülitamise nupp ei töötanud, vaigistamise ja helina peale panemise nupp ei toiminud ja üleüldse tegu oli kõige vanema telefoni versiooniga ja isegi tarkvara uuendus oli tegemata.
E saatis päeval telefonile sõnumi, et telefon on kaotatud ja tagastamiseks helistada numbril xxx, kuid hiljem kahetsesime, et ei saatnud V õpetuse järgi hoopis sõnumit, et ostame tagasi, helista numbril xxx. Müügisööda allaneelamise puhul oleksime kohale saabunud ja jobule peksa andnud. Aga mõtteks see jäigi, kuna selleks hetkeks oli varas juba aku nii tühjaks saanud, et telefon oli end välja lülitanud. Muide mina kaotasin laustühja akuga telefoni ära ja varas pidi teda kohe leides laadima, kartes vist, et ta ei arva koodi ära. Telefon oli sees järgmise päeva õhtuni ja täislaetud telefoni tühjaks saamiseks pidi tüüp küll kõvasti vaeva nägema. Mul ei olnud telefonis isegi ühtegi nõmedat ralli mängu. Mängudest olid olemas ainult geograafia ja matemaatika mäng.

Aastat pool tagasi juhtus minu kursavenna R'ga hullem lugu, mis juba ammu on oodanud, et keegi selle kirja paneks:
R saabus öösel lennukiga töölt Saksamaalt. Ööseks pidi ta oma tuttava juurde Lasnamäele minema, kuid hilisest kellaajast tingitud ajutöö tõttu ja üleüldise mobiiltelefoni ajastu raames ei teadnud ta täpset aadressi. Saabunud enam-vähem sihtkoha lähedusse ja hakates helistama tuttavale selgus, et tema isiklik Eesti telefon on lootusetult tühi. Töökoha telefon aga oli uus iPhone ja sinna sisse vana parsa Nokia suur SIM ei mahu. Saksast saadud töötelefoniga aga Eestis kõnesid teha ei saanud ja R oli lootusetus olukorras.
R arvates ÕNNEKS nägi ta taamal õhtut nautimas kaht pisut purjakil olevat vene noormeest (armas lugeja, aimad halba? Tead seda nalja, et peksa on, suitsu tahad?). R, kes on vana optimist ja paadunud inimesteusaldaja astus noormeeste juurde ja küsis, et kas ta saaks telefoni laenata, et teha üks kõne. Muidugi on Lasnamäe inimene joomas peaga sõbralik ja andiski talle telefoni. Nüüd võttis R taskust välja uue iPhone'i ja vaatas sealt numbrit. Seejärel sisestas ta numbri saadud telefoni ja seni kuni tema helistama hakkas, küsisid sõbrad naabrid temalt iPhone vaadata. R andis telefoni noormeestele, tegi oma kõne ära, sai aadressi, andis naabri telefoni tagasi ja küsis siis ka enda oma tagasi. Vastus oli, et mis telefon. R vastas, et iPhone noh. Vastus kirjutati talle näkku. Õnneks oli tal kaasas ka lumelaud, millega ta sai mõningad järgmised löögid blokeeritud, kuid Eestlasele mitte omaselt ei kasutanud ta seda serviti. No ei tea, kas olekski saanud üksi kahe vastu. Naabrid lasid jalga Lasnamäe nurgatagustesse ja olid õnnelikud uue telefoni üle, kuid kogu varastamisprojektiga ei näidanud nad siiski üles ülimat taiplikust - olid nad ju oma telefoni laenanud R'le, ja too oli ju oma sõbrale helistanud. Seega nende number oli ju olemas ja politsei sai nad kiirelt ja lihtsalt tuvastada.

"Pilt hetkest kui paistetus alles hakkab tekkima"

Mina muidugi küsisin R käest, et mida sa sellest loost õppisid ja kas sa nüüd ikka veel usaldad inimesi. Tema oma piiritu optimismiga vastas, et muidugi usaldab, aga eks ta nüüd katsub ennast juba esimese löögi ajal kaitsta. Aga mida mina sellest loost õppisin? Paistab, et suurt ei midagi ja pidin ikka oma vitsad ise saama.
Peale seda vargust hoiame ust rohkem lukus, vaatame, et pagasnik oleks rohkem kaetud, hoovi ei jäta lumelabidatki ja turvaline Nõmme sai meie jaoks teistsuguse, natuke Lasnamäe laadse, tähenduse.

Eile lülitusin õnneks taas võrku ja olen kättesaadav. Nii et nüüd kallis sõber, helista mulle (mitte hommikul vara) ja tutvusta ennast selgelt ja kõlavalt enne kõne alustamist, kuna mul ei ole enam ühtegi numbrit ja mul ei ole õrna aimugi, kes minuga mingit asist juttu rääkida püüab ning tõenäoliselt väikelaps mu kõrval paneb mu telefonist vestluse kuulmise proovile.
Kui helistada ei taha, võid ka e-mailiga oma numbri saata, siis on tõenäosus suurem, et mina kunagi ka sulle helistan.

Iseteadlikud sõnad

E ja Patrik vaatavad raamatut. E näitab pilti ja ütleb Patrikule: Ütle kiisu. Patrik vastab: Kass!

Libahunt

E käis sõbra K ja tema sõbra Ü'ga jooksmas Libahunti. Täpsemalt kirjutas sellest K oma blogis, nii et spordihuvilised võivad seda väisata.
Mina olin samal ajal lapsega kodus. Kodus ilma kohvita! Kuna mul hetkel tundub ülemine ja alumine vererõhk kokku saavat, siis kohv on lausa eluks vajalik. See tähendsab, et tundsin ennast enda arvates sama moodi nagu E jooksurajal.
Kuna E oli aga käima pannud Endomondo, siis peale mõningast trassi jälgimist ja peale mõningaid saabunud pilte sain aru, et kohvita olla on siiski palju kergem.

 

Kokku läbis võistkond Püssi Mäss 35.02 km. K sai mitu korda ujumas käia ja E sai vähemalt põlvini märjaks.

Peale saabunud infomaterjali hakkasin kiiresti küüslaugu salatit meisterdama. Tegin nii küüslauguse juustusalati, et seda oli raske süüagi, aga vähemalt tundub, et mehed on siiani terved.

Enesekultus

Patrik ei taha enam tavalist rongisõitu. Nüüd käib nii:
Rong see sõitis tsuhh tsuhh tsuhh, Pati oli rongijuht.
Reisijad peavad olema emme, issi, Leena, Ahrrhhro, Tinnu, Auku, Ida, Manna, Kriss, Liisu, Nana, Papa, Vanaema, Vanaisa, Sõtse, Lell, Intsu...

Põdramaja on aga raskem. Seal on kõik Pati ja katsu sa öelda kogemata vahele, et metsas kuri jahimees. Kohe kõlab kuri parandus: Ei Pati!

Türann Patrik

On kätte jõudnud hetk, mil saan öelda, et mu laps hakkas laulma enne, kui rääkima. Tõsi küll - sõnu ütleb ta järgi ja sõnavara on tal suur, aga rääkimisest ta siiski suurt ei hooli. Oma päris mahukat ÕS'i jagab ta ainult enda jaoks turvalistele inimestele või siis äärmises eneseunustamise seisukorras.
Hommikuti aga nii pea kui ta silmad lahti teeb kostub Rongisõit. Ja õhtul voodisse magama pannes läheb isegi vahest läbi see, et jätan ta üksi tuppa ja ütlen, et laula endale mõmm-mõmm laulu ja jää magama. Selle peale kostub pikka aega mõmm-mõmm, siis Kaerajaan, siis Põdramaja, siis Rongisõit ja siis vaikus.
Mänguasjad, kuigi meil neid just väga palju ei ole, teda väga ei huvita. Laps mängib meil kujuteldavate asjadega. Põhimäng on marjade korjamine. Ta käib mööda tuba, nopib kujuteldavaid marju ja paneb neid kujuteldavasse korvi. Vahest on korviks ka mõni füüsikaseadustele vastav ese. Seejärel keedab ta neist kujuteldavat suppi/moosi/teed ja söödab seda endale ja teistele.
Igas tapeedi mustris võib ta näha kraani, kust saab vett, või käterätti, kus saab käsi kuivatada või mingit riiulit, millest saab asju võtta või kuhu saab oma kujuteldavaid asju paigutada.
Õnneks viimasel ajal on hakanud pihta kastanihooaeg ja mõned kujutlusmängud on seetõttu saanud mõõtme. Toas on meil vähemasti paarkümmend muna ja nendega saab igasuguseid mänge mängida. Neid saab süüa, juua, segada teiste mänguasjadega ja keeta putru, ajada tolmuimeja otsaga mööda tuba taga, koristada neid suurde pappkasti, koristada neid väikesesse pappkasti, lugeda neid kokku, sättida neid rivvi ja mängida, et need on rong jne. Fantaasia tundub olevat lõpmatu. Kui ise olin eelpuberteetne andis mulle üks sugulane kätte plastpudeli korgi ja käskis öelda, mis sellega teha annaks. Suutsin nimetada umbes kakskümmend tegevust, et mida ma sellega saaks teha, kuid minu kurvastuseks ütles sugulane, et võiks vähemalt nelikümmend nimetada. Hetkel saaks Patrik sellega hakkama ja mul on siiralt hea meel, et tema ei näe plastikpudeli korgis vaid joogi kinni hoidmise funktsiooni.
Uues kodus on Patrik lõpuks kohanenud. Ta naudib võimalust teha asju ise - minna ise teise tuppa, panna tuli ise põlema, tulla teisest toast, kustutada tuli; aidata E'l remontida (kui E tegeleb seina pahteldamise või lihvimisega, siis Patrik tegeleb oma pappmaja kallal sama innukalt kujuteldava pahtliga); aidata meil koristada (kui E näiteks pahteldamiseks tegi auke ilusamaks, siis Patrik tõmbas puru tolmuimejasse ja tuleb välja, et ta on sama põhjalik kui mina ja jääb mulle alla ainult kiirusel, mis on seotud ealise iseärasuse, mitte tahtliku venitamistaktikaga). Kui ta näiteks nõuab mult banaani, mis on äsja otsa saanud ja ma ütlen, et läheme siis poodi, teatab ta uhkelt: Ei taha. Koju. (tõlge: ei taha minna kodust ära, tahan olla kodus).

No ja siis veel selle postituse pealkirjast ka... Kui mul veel lapsi ei olnud ja ma nägin mõnda last, kellel oli näha tema paha tahe/pale, siis ma mõtlesin, et no vot, kus on ikka laps ja vanemadki. Nüüd on mul aga endal alla-kahene, kelle puhul on näha, kuidas inimeses, olgu ta kui vana tahes, võitlebki paha ja hea. Patrik avastas ühe oma sõbraga, et kui ta natuke kõvemat häält teeb, siis hakkab sõber nutma. Põhjus-tagajärg seos tundus talle nii vahva, et ta hakkaski oma sõpra kiusama. Iga kord kui ta teda kohtas, siis ise irve näol tegi nutu häält ja vaatas, kuidas sõbral pisarad voolama hakkasid. Nähes igakordset reaktsiooni otsustas ta hakata seda sama proovima ka teiste väikelaste peal. Nüüd mööda poode käies kohtame tihti peale väikeseid lapsi poekärudes või emadel näpu otsas ja Patrik iga kord katsetab. Ka kohvikus ei saa ta rahulikult süüa vaid peab proovima juuresviibivaid lapsi nutma ajada.
Õnneks aga on meil Penn, kelle peal Patrik samuti proovis oma uut trikki, kuid Penn allub rohkem H ja minu tahtele kui Patriku provokatsioonidele. Käskisime Pennil iga kord naerma hakata kui Patrik nuttu üritab esile kutsuda ja peale seda läks tema karjumise soov natuke üle. Aga samas mitte lõplikult. Eks hea ja kuri jäävadki võitlema. Elu lõpuni.

P.S. H. Sööme suppi ja Patrik räägib mulle:
Tinnu pi. Manna pi. Tinnu nintu. Leena pi Pati.

Head asjad

Vahest on nii, et kui sa oled lapsega käinu terve päeva mööda vanavara poode ja ladusid ja oled näost juba barokk ja teolt nii sirge nagu funk, siis helistavad eksprompt sulle kursakad, tulevad külla, pesevad su nõud, mängivad su lapsega, toovad sulle süüa-juua ja on lihtsalt NIIIIII toredad.
Aitäh!

Oma tuba, oma luba

Oleme kolinud. Vabaduse pst müra on nüüd ametlikult möödanik ja elu kulgeb vaiksel kõrvaltänaval.
Lahkudes haarasid eelmised omanikud kaasa kogu mööbli, magamistoa kardina ja kolmest toast laelambid. Põhimõtteliselt meil pretensioone ei ole, kuna notariaalselt müüdi meile tühi korter, kuid suusõnaliselt lubati jätta osa mööblit ja vähemalt vaibad, kardinad ja lambid. Selle asemel saime aga tühja romantilises valguses korteri, millel logisevad kõik lingid (kaasa arvatud kamina uste omad), mille üks tuba vajab remonti ja peab tunnistama, et leidub erinevate kappide uksi, mis vajavad vahetamist. E käib iga vaba momendi ringi kruvikeerajaga ja muudkui keerab, kuid niipea veel keeratud ei saa. Halastusest on meile siiski jäetud 17 liitrit pahtlit, hiiglaslik pahtlilabidas ja pott värvi.
Esimesel päeval üritas Patrik ka kohe rippuda garderoobkapi riidepuu hoidja küljes. Vabakal oli toru kõva ja kannatas lapse raskuse kergelt välja. Siin aga tuli toru ühes seina ja riietega talle kaela. Laps oli nii ehmunud, et istus pärast tükk aega teises toas ja vaatas vaikselt raamatut.
Igatahes nüüd me siis saame alustada algusest, mis tegelikult on päris tore. Saab teha omanäoliselt ja oma maitse järgi. Ainult et mis siis on meie maitse? Viimased päevad oleme olematu neti otsas tuuseldanud ringi google avarustes ja uurinud, mis on sisekujunduses Art Nouveau, Art Deco, kaasaegne juugend, eklektika, funktsionalism jne. Enam ei ole ma ühel arvamusel oma välisarhitektidest sõpradega, kes peavad sisekujundajaid tapeedivalijateks ja kardinasoovitajateks. Tunnen, kuidas iga mu keharakk januneb vaibapakkujate nõuannete järele.

Esimesed päevad elasime uues kohas ühe noa, ühe kahvli, ühe laste supilusikaga. Oma vaipa kutsume hellitavalt (kolijate ristitud nimega) diivaniks. Meil on olemas üks sõbra K tehtud pisike pingike ja üks laste Standardi taburet. Ülemistelt naabritelt saime juba laenuks porolooni, mille peal magada ja oma voodilina tõmbasime akna ette. Eile ostsime kiirkeedukannu, harja-kühvli ja noad-kahvlid. Nüüd saab tulla külla - saame "diivanil" istuda, kohvi juua ja kooki süüa.

Muude ostudega väga ei kiirusta. Ei taha teha kiireid ja mõttetuid valikuid, mis jäävad meid igaveseks kummitama. Mingit pahna me siia korterisse ei soovi ja kaubikuga Ikeasse ka ei suvatse sõita. See tähendab, et Ikeasse sõidame ikka, aga vaatame sealt näiteks Patrikule voodit, mitte söögitoa komplekti. Muidugi hinge närib, et maitse on meil liiga hea. Kui vaatame ringi, siis silma jäävad meile ikka need 4000sed söögilauad ja 2000sed diivanid. Ja tundub, et sellise tempoga me niipea veel kodu sisustatud ei saa. Seega, kes on valmis paar tundi veetma püsti või pikali, võib külla tulla. Kes aga tahab istuda ja veisepraadi nautida, peab ootama nii aastat kümme.

Ma armastan sind rohkem kui siiakala

Pühapäeval ei olnud ilm enam sugugi nii vananaiste suvelik kui ratta laupäevakul ja külastasime lapsega tema ristiisa pere initsiatiivil Loodusloo muuseumit. Seal tabas meid kaks üllatust: 1) lapsi oli nii palju, et kohati ei mahtunud ümbergi keerama (me arvasime, et muuseumid on rahvast tühjad) 2) igal pool siltide peal oli kirjas LÕHI. Väike google'i abi teatas meile, et ongi tegemist lõhi kalaga ja lõhe on vaid rahvapärane nimetus. Muuseumis terve teine korrus oli pühendatud kaladele - Patrik oli suhteliselt pöördes. Käis ja hõikas üle saali  emme, kala! Emme, kala!
Pean tunnistama, et loodusloo muuseum jättis mulle parema mulje kui loomaaed. Loomad olid kõik olemas, ei olnud läinud majja sööma ja püsisid kenasti paigal just nii kaua, kuni sul oli huvi neid jälgida. Samuti meeldis mulle seal viimast päeva lahti olev seenenäitus, sest ma sain lõpuks vaadata lehterkukeseene ja musta torbikseene erinevustest, millest kõik see aasta muudkui korjavad ja millest räägivad.
Peale muuseumit otsustasime lisaks külastada ka kalapoodi ja lõpetada päeva siiakalaga Keila kalaparadiisis.
Tõepoolest, paremat kala ei ole maailmas olemas ja Smuul teadis, millest ta kirjutas.
Kõigepealt fileeris E kala ära, raputas natuke soola, keeras tükid ohtrasse magusasse sinepisse ja andis järje minule. Mina keerasin kalapalad riivsaias ja praadisin neid ohtras võis. Hea tulemuse saavutabki tõenäoliselt siis, kui pidada kinni sõnast ohtralt.

 

 

Suudan veel

Nii pea kui vähegi ilma Eestimaal on, tuleb see kohe kindlasti ära kasutada. Nõnda otsustasimegi õndsal laupäevasel päeval, et proovime natuke rattaga sõita. Seekord avastasime enda jaoks veel uusi rattateid: Nõmme-Õismäe-Astangu-Harku, Harku järve taguseid alasid ja uut rattateed Tabasallu.

Õhtuks olime maha vändanud 46 kilomeetrit. E sai trenni - tema taga loksus laps ja mina sain mõnuleda, kuna minu pakiraamil oli vaid mu jopp ja pott.
Patrik pidas üllatavalt hästi vastu, magas kaks korda ja oli kergelt ära ostetav prääniku, rattapudeli ja lõpus ka kahe osa Lolo ja Pepega.

Aasta hernehirmutise tiitel

On sügis. Hirmutis on põllu pealt toodud kodu poole. Uueks koduks on talle raja äär, mis viib vetsumajja.
Ja ma pean ütlema, et iga kord vetsu minnes ma ehmatan, et pean seisma järjekorras, sest tegu on lihtsalt NII tõetruu eksemplariga.

Enne:	Nüüd:

Müügis olev rallimasin

Kas saab olla veel paremat aega sumpsi pooleks murdumiseks kui siis, kui oled auto müüki pannud? Kas saab olla veel paremat kohta sumpsi pooleks murdumiseks kui õhtul Valli baari ees?
Ei, ei ei - see jutt ei vii sinna, et me läksime otse jooma (kuna siiamaani pole keegi autot ära ostnud), aga kentsakas olukord oli küll. Nii pea kui meie auto hakkas võistlema häälekategoorias ralliautodega, hakkasid Valli baari poolt kommentaarid lendama: Ennäe Topgear, Vaat kus autotark. Eriti pinevaks läks olukord siis, kui E ajas auto otsapidi Hollywoodi kõnniteeäärele ja siis auto alla hakkas pugema. Enne seda oli vaja saata naine lapsega baari vanu ajalehti nõutama, et udupeen mantel võimalikult vähe tänavatolmu enda külge saaks.
Pean tunnistama, et mul oli suur kiusatus Vallikast ka akordionimängia tänavale nõutada, sest tsirkust oli niigi juba küllaga ja ega küll küllale liiga ei tee. E tõmbas aga kahjuks liiga ruttu mingi koormarihma abiga rippuvad ja sädemeid tekitavad osad kuhugi auto põhja külge ja kadusime enne kui purupurjus Valli baari asunikud said meile oma abivalmis käsi ulatada.

Sai tehtud saia

Kui kogu maailm on juba kaneelilõõtsa avastanud, siis jõuab järg minuni. Ja pean tunnistama, et sai hää. Kahepeale E'ga oleme hetkel nahka pistnud 2/3 saiast. Kulunud on muidugi ka 1,5 liitrit piima.
Ideeks kasutasin seda linki, aga taignaks kasutasin oma kursavenna A retsepti. See on lihtsalt parim pärmitaigna retsept ja ei ole mind veel kunagi alt vedanud. Kogu muusika seisneb lihtsalt selles, et ei tohi koguseid muuta - peab usaldama, et kogused on õiged ja sõtkuma lihtsalt 5 minutit kauem, kui muidu. Tulemus on ideaalselt siidine ja pehme sai.
Retsept:
250 ml piima
6 dl jahu
50 gr võid
soola, suhkrut, kardemoni
2,5 tl kuivpärmi

Piim tuleb lasta soojemaks kui 37°C, kuna kuivpärm tahab vähe soojemat keskkonda ja võid ei tohi sulatada vaid tuleb toasoe või taigna sisse sõtkuda. Kuivained segada muidugi omavahel, siis panna peale soe piim ja või tükid ja sõtkuda, sõtkuda, sõtkuda.
Peale kerkimist määrisin lahti rullitud tainale täidise:
2 dl pruuni suhkrut
3 tl kaneeli
60 gr võid

Ahjus oli 200 kraadi juures seni, kuni valmis sai.

Jooga

On olemas need päevad, mis algavad helgelt. terve öö kestnud vihmasadu annab järgi ja pilve tagant paistab päike. Hommikul kutsub sind sõbranna joogasse, kuid ilusa päeva puhul teatad talle, et jooga pole sinu ala. Sõbranna veenab sind veel basseiniga ja meelitab mõnusa lõõgastusega, mis põhimõtteliselt seisneb peamiselt selles, et kell 19 oled sa joogas ja ei naase basseinist/saunast enne 22te, mil lapsed juba kodus magavad.
Aga see päike, see on muutlik ja petlik. Pealelõunal röögib laps nii, et sa kardad kurdistuda, kuna ta sai hetkeks kätte su arvuti ja see ebaõiglus, et sa selle talt ära kisud sunnib teda röökima Euroopa inimõiguste kohtu poole. Uskuge mind, see hääl jõudis Brüsselini! Seejärel kui sa temaga sõbralikult mängid ja lähed hetkeks kööki liha segama, teatab ta sulle toast: Emme, piss. Peale vaibapesu avastad, et õues hakkas mingi hetk paduvihma sadama ja sinul on kaks nööritäit pesu kuivamas. Laps riide ja õue, kuid sealt enam last tuppa ei saa ...
Skaipi vestlused abikaasaga muutuvad sellisteks:

[17:55:15] mössö: ma arvan et kui sa tahad oma last veel elusana näha, siis sa pead varsti koju tulema
[17:55:33] mössö: sest ma olen võimeline ta praegu jacki kuuti saatma
[17:55:39] mössö: ja sinna ketiga kinni panema
[18:09:29] E: Oi kui tore uudis kodust

Kell 19 algab jooga, kuid sa oled selle viisakalt ära öelnud. Järsku tunned sa ennast siiski jooga inimesena, kuid on hilja. On kuulda juba ilget saatuse iroonilist naeru iseenda üle.

Härra Monk

Sõnavara täieneb järjekindlalt iga päev, kuid kui Patrik end rohkem usaldaks võiks see täieneda oluliselt kiiremini. Kui ma palun tal mõnda sõna korrata, siis kordab ta seda ainult sellisel juhul, kui ta on 100% kindel, et tulemus on perfektne. Kui sõna on keerulisem, siis käib protsess nii:

• Esimene nädal ta vaatab, mida mina oma suuga teen.
• Seejärel üritab ta suud vaikides kaasa liigutada.
• Järgmine nädal ütleb ta sõna õigesti välja. (Kui see õigesti välja ei tule, siis rohkem ta seda ei ütle.)
• Seejärel järgneb 2-3 nädalat pausi, mil ta seedib, kas sõna oli keeruline või võib seda veel proovida korrata.
• Kui sõna väljaütlemise tulemus osutus keeleliselt talutavaks, kordab ta sõna nüüd veel.

Vanad sõnad on emme, iss, Nana, Papa, taat, aitäh, kaka, kala, kama, kana, mämm-mämm, või, juua, ooo (suur), eee (väike), opa, alla (jpm mis meelde ei tule). Uued käibel olevad sõnad on hetkel lell, auk, piss, buff, tadaa, tita, pähh, allo. Suu maigutus faasis on [He]Leena, tädi, auto, õun, pall.
Mingit vahepealseid titekeele sõnu ta keeldub tarvitamast ja nii ei saagi me õpetada talle sõnade mugandamise kunsti: nt koera asemel aua või vanaisa asemel aisa või vana jne. Sõna olgu kohe korrektne või jäägugi ütlemata.
Iseenesest on tulnud tal ka stamp vastused meie küsimustele:

• K: Kes teeb hommikuti Patrikule pudru? V: Iss.
• K:  Keda sa armastad?  V: Taat.
• K:  Aga veel?  V: Nana.
• K:  Aga veel?  V: Papa.
• K:  Aga veel?  V: Taat! (Seepeale vaatab Patrik sind sellise näoga, et hea debiil - ma ju juba ütlesin, et Taat ja kui sa arvad, et ma peaks seda köögikombaini armastama, kes nagunii mul koguaeg olemas on, siis unista edasi.)
• K:  Mida taat sulle Keilas andis?  V: Kala
• K:  Mida laps ütleb või mis sa ütled?  V: Aitäh!

Ka kindlad protsessid on äärmiselt tähtsad. Näiteks meeldib talle virutada mulle vaba käega kõrvakiil. Seejärel on ta enda peale väga pahane ja lausub emme ai-ai, emme ääää ja žestikuleerides näitab, kuidas emme nutab, kutsub issi ja palub emmele pai teha. Seejärel teeb ka ise mulle pai, musi ja kallistab ja näitab kuidas Patrik on nüüd hea poiss ja viibutab sõrmega ja näitab kehakeeles, et emmet ei tohi lüüa.
Samuti ei saa ta õhtul, olgu ta nii väsinud kui tahes, uinuda ilma unelauluta. Eriti väsinud õhtutel kuulab ta laulu ära viimase noodini ja siis sekund peale viimast nooti paneb silmad kinni ja uinub.
Magades on aga Patrik paadunud tekivihkaja. Keset ööd on ta võimeline pahurdades üles tõusma, vihaselt teki kortsu keerama ja selle voodi jalutsisse pulkade vahele suruma. Seejärel, peale sügavat ohet, paneb ta pea padjale ja uinub taas. Ja katsu siis talle tekk uuesti peale saada ...

Märkamatult on ta kasvanud ka nii suureks, et temast on juba abi. Diivanil lösutades saab paluda, et ta sahtlist teipi tooks (et nt parandada mõnda raamatut), väljasõidult tulles asju lahti pakkides viskan kõik musta pesu kuhugi hunnikusse ja palun tal need masinasse viia ja ka kullerteenused on juba omal kohal ehk mine vii see prügikasti või too emmele see tass riiuli pealt. Pea nädal tagasi avastasin, et ta tühjendab ka ise oma pissipotti. Kui pott on suures toas või magamistoas kõnnib ta ülimalt ettevaatlikult sellega köögi nurgani. Seal asetab ta poti maha ja teeb endale ülejäänud tee vabaks: sulgeb vajadusel pesumasina ukse, paneb saapad saapa riiulisse, et ta saaks avada korralikult vannitoa ukse, tõstab potil kaane üles. Kui kõik on nii nagu peab võtab ta taas köögi nurgast poti ja ülimalt ettevaatlikult läheb ja kallab pisikese poti sisu suurde potti. Maha pole veel läinud tilkagi!

Söömise poole pealt on muutunud see, et keedu juurviljad pole enam Patriku lemmiktoit. Ootasingi juba, et millal mu paradiisiaeg ümber saab. Sellest hoolimata sööb ta kahjuks vaid korralikku toitu - igasugune friikartul ja pitsa ei lähe tal alla. Saasta asemel eelistab Patrik borši või keedukartuliga kotletti. Salatit olen õppinud talle andma enne sööki (varamust H nipinurk). Kui kõht mõõdukalt tühi on, ulatan talle toored porgandid, kurgid, tomatid või vahepalaks marjad, õunad ning 5 peotäit puu ja köögivilju saab päevas kergelt täis.
Pudrudest sööb ta ainult kas tatrahelvest või hirsihelvest. Neljavilja, odrahelbe ja kaerapudru oksendab ta lihtsalt välja. Pudru peale on vaja panna võid. Võid on vaja nii väga, et juba umbes 4 ajal öösel kostub tema voodist ühtlane nõudmine: võid, võid, võid. Moosi sööb ta lihtsalt lusikaga vahest kõrvale, aga kui see pudru peale satub võib tulla häda majja.
Meie laps on järeleandmatu ja järjekindel esteet. Pudru ja moos olgu lahus, vaibad olgu sirgu ja purudest puhtad, asjad omadel kohtadel ja käed ja suu puhtad! Meil on Monk.

Sõnamäng

Patrik on haige, aga mõistus on terav. Ükspäev suutis ta teha oma elu esimese nalja:
Patrik vaatab raamatust kana pilti ja teeb kaak kaak. Seejärel nati kiiremini kaa kaa. Siis saab aru sõnade kahemõttelisusest, hakkab vaikselt kõkutama ja podiseb kaka, kaka.

Haiglaristsed

Nagu ikka heaks tavaks saanud tuleb peale Vikingiga sõitmist Patrikul haigus. Ei tea kas süüdi on pallimeres olevate haigete laste pisikud või äärmiselt kõvasti puhuv konditsioneer. Igatahes ka seekord paar päeva peale Soomes käiku saabus nohu. Nohu iseenesest ei ole ju midagi hullu eksole, kuid Patrik ei ole veel ära õppinud sülitamise kaunist-kõrget kunsti ja ei suuda seda kurku vajunud tatti välja saada. Nõnda siis päädiski meie väikene Vikinginohu larüngiidiga.

Ägedat kõripõletikku pole võimalik ennetada. Kroonilise larüngiidi tekke tõenäosust on võimalik vähendada loobudes suitsetamisest, jälgides häälereziimi ägeda põletiku ajal, kasutada häält õigesti.

Eks me siis ütlesime öösel oma kõõksuvale ja lämbuvale lapsele: "Ära röögi! Kasuta häält õigesti!" Aga ta ei kuulanud meid, kõõksus edasi ja noored vanemad lõid araks, panid autole hääled sisse ja sõitsid haigla poole. Õnneks olin ma vähemalt nõndagi taiplik, et igaksjuhuks pistsin kotti hambaharjad, villased sokid, Patrikule paar paari pükse ja ööriided.
Haiglas läks nagu ikka. Kõigepealt gestaapo lambi all ülekuulamine, mõõtmine, otsus. Seejärel analüüsid ja pikk ootamine koridoris ja alles siis arst, kes lõpuks määras adrenaliini auru. Njah, eks vinguda ma oskan - kui haiglasse tuleb kõõksuv laps võiks ju kohe peale esimest hinnangut ta auru alla saata, mitte lasta tal kogu see muu kadalipp enne läbi teha. Vajadusel võiks peale auru hakata teda ootamiste ja vereproovidega piinama. Muidugi enamikel lastel aurust aitaks ja siis võiksid nad üleüldse koju magama minna, kuid Patrikul oli vist see öine ühest ruumist teise solgutamine ja pidev nutmine teinud olukorra juba nii hulluks, et aur enam ei aidanud. Laps kõõksus edasi, hingas raskelt ja köhis jubedalt. Nõnda me siis haiglasse sisse jäimegi otsusega iga kolme tunni tagant edasi aurutada.
Patrik oli ramp väsinud, kell oli 2 läbi ja kui lõpuks saabusime oma palatisse ja laps voodit nägi, piisas vaid ühest unelaulusalmist ja laps vajus sügavasse unne. Kaks minutit peale magama jäämist astus aga palatisse uus õde ja teatas, et anname nüüd ära veel ühe rohu ja teeme ikka ühe auru veel. Auru saab teha ka magavale lapsele aga rohtu sa kõritursega lapsele juba naljalt magavast peast sisse ei sööda. Üritasin küll meelitada õde, et ehk saaks rohtu mitte anda, kuna laps on väga-väga kurnatud ja just uinunud, kuid vastus oli resoluutne: Haiglas süüakse rohtu! Nojah, mina lootsin, et süüakse körti ja vorstisaia, aga kui rohtu, siis rohtu. Ajasin oma õnnetu lapse üles ja üritasin teda veenda neelatama. Ta ei veendunud. Kasutasin jõudu ja Patrik kasutas kättemaksu taktikat. Tasuks üles äratamise ja kibeda rohu eest oksendas ta kohe mehe moodi kogu voodi täis. Vaene õde sai tunda end hotellipidajana, viis oksesed tekid-linad minema ja hakkas taas voodit üles tegema seni, kuni mina jälle ärritunud ja nutvat last aurutada üritasin.
Kui lõpuks ka see saaga mööda sai ning saime magama olime Patrikuga mõlemad nii väsinud, et isegi padja ümber tõmmatud kilekoti krabin enam meid ei häirinud.

Koju saime õnneks juba järgmisel päeval pealelõunat. Selleks hetkeks oli Patrik saanud veel kolm auru (Pulmicorti ja adrenaliini) ja ühe süsti. Välja oli kujunenud uus refleks - igat valges kitlis tädi nähes pistis ta kohe röökima. Ei lugenud ka see, kui tädi käis vaid minuga rääkimas ja ei teinud talle mitte midagi. Haiglast koju tulles oli Patrik ära õppinud vinguva, läbilõikava hääle ja seda kasutab ta siiamaani, kui ta oma tahtmist ei saa. Jubedalt käib närvidele!
Mis mina siis sellest loost kah õppisin: Vahest on ikka vaja minna haiglasse ja piimas keedetud sibul iga kord ei aita. Aga kui juba minna, siis võtta ka kaasa lapsele mänguasju ja kindlasti ka endale mõned riided. Patrik õppis paaniliselt kartma kõiki uusi inimesi ja kiunuma. Eks igaüks ikka õpib vastavalt oma IQ tasemele.

Moosi ja teed

Rabarber-kiivi

Nädalavahetus looduses

Eelmine reede oli saabunud Tallinnasse leitsak. Ka neljapäev oli päris soe ja ilm kohe kiskus kodust välja matkama. Peale pikka kaalumist, kas lapsega on ikka mõistlik minna matkale, kuigi ilmateade järgnevateks päevadeks lubab enamasti hoovihma hooge, sai vastu võetud otsus: kotid rattale ja pere rongi. Meie nädalavahetus looduses võis alata.
Kaart: http://www.endomondo.com/workouts/rPiexDS2iUc

Reede: Kodu - Ülemiste - Tartu - Palojärv. 47 km. 
Hommikul, kui olin E tööle saatnud ja olime eelmine õhtu vastu võtnud otsuse, et nädalavahetusel me siiski kuhugi ei sõida, helistasin E'le, et ilm on ikka liiga ilus kodus passimiseks ja ma hakkan kotte pakkima. Otsustasime minna õhtuse kiirrongi peale ja siis Tartus edasi vaadata, mis saab. Kui olin oma rahuliku tempoga jõudnud poodi piiritust, kukesuppi ja konservi ostma, helistas E tagasi, et tema nüüd mõtles, et minna tuleks siiski lõunase rongi peale. Tehtud-mõeldud - kiirustasin koju, rabistasin viimased asjad kottidesse, pakkisime E'ga koos ära jalgrattad ja lapse ning hakkasime läbi teeremondise Järvevana Ülemiste jaama poole sõitma. Kuna otsus sai äärmiselt järsku vastu võetud ei jõudnud me keegi lõunat süüa. hommikune pudru oli pakkimissaginas kõhust haihtunud ja nälg näpistas. Vaatasime, et Ülemistes on nibin-nabin aega, et poest mõni valmistoit haarata ja nii asusin mina toidujahile ja E jäi asju ja last valvama. Poes läks mul kõvasti aega. Suutsin valida vale kassa, milles müüja õpilane lõi koduse kotleti kohe kaks korda läbi ning ei suutnud seda maha võtta. Abi kutsung võttis aega terve igaviku ja passisin kassas tühja. Väljudes oli juba rongi peale suhteliselt kiire. Vabandasin E ees, kuid ta ei olnud üldse pahane. Ütles hoopis, et ka tema teeb vigu ning et kuigi me pidime minema kiirrongile, siis ta kogematta vaatas plaani valesti ja kiirrong on pool tundi tagasi lahkunud. Jaama saabub aga aeglane rong ja Tartu sõit võtab meil aega üle kolme tunni.
Saabuv tigurong oli puupüsti rattad täis - üritasime rattavagunisse mahtuda, aga ka tambur oli juba umbes ning jooksime oma rataste ja kärudega järgmise vagunini. Ka see oli täis ja kiirustasime edasi. Lõpuks otsustasime ükskõik kuhu rattad ära tõsta ja rongis edasi vaadata. E ja Patrik oma ratta ja käruga olid peal ja mina alles maas, kui rongijuhil kopa ette viskas ning ta vilet hakkas laskma. Õnneks hüppas kõrval vagunist üks poiss välja ja tõstis minu ratta teise vagunisse. Poleks seda abistavat kätt leidunud, olekski E koos lapsega ise Tartu poole kimanud. Edelaraudtee kohta ei saa see suvi kahjuks midagi kena kirjutada. Asjad lonkavad. Sellist uksest ukseni kappamist oleks saanud kergelt ära hoida pelgalt sellega, kui tägi konduktor oleks pea rongist välja pistnud (tema on ju Ülemiste jaamaks juba rongis valitseva olukorraga tutvunud) ning lihtsalt viibanud meile vaguni suunas, kus on ruumi ning vajadusel tulnud appi rattaid kasvõi tamburist vagunisse lükkama. Tamburisse nimelt kaks matkavarustusega ratast ja käru ei mahu ning kui keegi rattaid edasi ei lükka, siis võibki maha jääda. Õnneks rongis leidus palju abivalmis inimesi. Kuna kõik vahekäigud olid rattaid täis, siis tuli meie rattaid läbi rongi tõsta. Kärul haakisime rattad ära ning E ja üks sõbralik onu lihtsalt tõstsidki Patriku üle ühe pika vaguni järgmisesse vahe-tamburisse. Sama tehti E rattaga, kuid minu oma mahtus nibin nabin mööda (kuna minul oli ju üks vagun edumaad).
Rattad said paigutatud nii:

Igas jaamas aga lisandus rattureid ja lõpuks tõsteti rattaid juba pinkidele ja inimesed vaatasid kus, kelle süles ja millise koti peal said istuda. Edelaraudtee võiks ühe rattavaguni suveks (või vähemalt suvisteks nädalavahetusteks) juurde panna. Kõik sõitjad rääkisid, et see seis ei ole erand, vaid argipäev.
Tartusse jõudsime 18 ajal. Plaan oli minna Palojärve äärde Põlvamaal, kuid vajadusel kuskil varem ennast ära telgitada. Tartust väljasõit on igati rattasõbralik ja mõnus. Maanteele pidime minema alles peale Ülenurmet ja suurt teed sõitsime kokku umbes 350 meetrit. Seejärel keerasime Põlva peale, mis on märkimisväärselt vähema liiklusega tee ja sealt juba edasi vanale Postiteele, mille kohta olen ma ikka vandunud, et siia ma rattaga ei tule. Põhjuseks on see, et Postitee on tohutult üles-alla-kiina-kääna ja kogu kohalik kontingent isehakkanud rallisõitjaid käib seal harjutamas. Nemad ju teavad igat tõusu ja igat kurvi ning lasevad seal sajaga ringi arvestamata, et nurga taga võib olla ka mõni lapsega jalgrattur. Meie õnnetuseks oli Põlva maanteel veel remont ka ja Postitee oli selle võrra veelgi ülekoormatum. Ometigi õhtu tõttu oli liiklust vähe ja õnneks kihutajad võtsid end tagasi, kuna teel liikles ka algajaid teeremondist ümbersõitjaid.
Kolm kilomeetrit enne Palojärve hakkas sadama paduvihma. Panime vihmakatted peale ja otsustasime, et kell on liiga palju ja lõpp on liiga lähedal, et vihma lõppemist puu all oodata. Väntasime läbi vihma ning päikesepaiste. Taevasse lõi särama vikerkaar ja kohale jõudes ootas meid ees imeline Palojärv.
Esimene telkimisplats oli hõivatud vene jõmmide poolt, kes lasid üle metsa diskot ja iga kahekümne minuti tagant panid pommi lõkkesse. Järgmisel ltelkimisplatsil oli suur seltskond lastega, kes lubas enda lähedusse ka meie maja püstitada. Kui meil maja püsti sai, tulid nad juba meid lauda kutsuma, andsid meile vorstikesi ja sooja vett, et saaksime teed keeta ja kiirelt oma supi soojaks. Sellel aastal jäi seega üllataval kombel eestlastest parem mulje kui venelastest. Eelmiste matkade ajal on kuidagi eestlased pigem kaasreisijate suhtes tõredamad olnud ja venelased olnud need, kes peo kell 23 kinni panevad ja sõbralikult magama kobivad. Meie naabrid olid aga kuldsed. Ka hommikul hoiti meile vesi soojas ja kutsuti lauda.
Peale sööki viisin Patriku telki ja ta kustus 30 sekundiga. Pakkisime ise ka asjad eeskodade alla ja kobisime koti sisse. Ei heidutanud meid enam paukuvad pommid ega kella 6ni kajav disko. Raske uni oli meil välja teenitud.

Laupäev: Palojärv - Maanteemuuseum - Sulbi. 37 km.
Hommikul peale teed, kohvi, pudru asusime teele Maanteemuuseumi poole. Muuseum asus meist umbes 8 km kaugusel, kuid sinna kohale jõudes olime juba näljast nõrkemas. Pealegi hakkas just sadama ja nõnda tunduski mõistlik teha üks pikem paus peale nõnda pikka otsa.

Sõime, jõime ja külastasime rahulikult kogu üüratut muuseumi ala. Tõenäoliselt kulus meil muuseumis 4 tundi - käisime läbi kõik õues olevad näitused, angaarid, siseruumid ja istusime kõikvõimalikes kastiautodes, traktorites ja bussides. Patrik arvas, et ta on jõudnud paradiisi. Ta ainult näitas näpuga ja kilkas ooo, ooo, ooo.
Peale muusemi hakkasime sõitma Võru maantee suunas. Valisime ka sekka kruusateid ja selgus, et Patrikule meeldivad kruusakad rohkem kui maantee. Ta hea meelega vaatas põlde ja kuulas meie vaidlusi teemal, milline on rukis, nisu ja oder. Õhtuks, kui kohtasime E vanemaid, sai lõplikult selgus majja. R'dega on karvased ehk rukis ja oder on karvased. Neist aga rukis on kõrge ja oder madal. Nisu on karvadeta ja no kaera ma vähemalt tunnen.

 

Muidugi mõista pause tuli teha siin ja seal ja aegajalt end vihmaeest mõne külapoe varikatuse või tihedama tamme alla sättida. Vahepeal möödusid meist E vanemad, kes andsid meile karbitäie uusi maasikaid, mis nägid nii ilusad välja nagu oleksid nad plastmassist (määrane ilukirjanduslik võrdlus eksole!) ja maitsesid nii mahlaselt ja magusalt. Õhtuks jõudsime aga kohale E õemehe juubelile. Juubel oli hirmuäratavalt pidulik ja kena. Meie ainult olime perekond kasimatud rääbakad. Inimesed olid pintsakutes ja kleitides ja kaetud oli uhkem pikk laud, kui meie pulmas. Pea kõik asjad olid tehtud sünnipäevalapse ema ja õe poolt ning see ajas mul suu ammuli. Saabunud oli meie aeg tunda end paradiisis. Kuna väljas sadas ja sadas võtsime vastu pakkumise ööbida kohalikus koolimajas voodites. Õhtul taas peale pesu ja tillukest möllamispausi jäi Patrik 30 sekundiga magama ja lasi veel oma vanematel nautida pidulaua kohvi ja maasikatorti ning siis tema kõrvale ära teenitud sügavasse unne vajuda.

Pühapäev: Sulbi - Liikluslinnak - Keeni - Ülemiste - Kodu. 48 km.
Hommikul nautisime rahulikult kohvi ja eelmise päeva šnitsleid ning ei kiirustanud teele asumisega. Vastu sai võetud otsus, et kui rongist peaks kogemata maha jääma, siis Sangaste kandis on RMK telkimisala olemas. Peale hommikusööki saime sõita vaid kaks kilomeetrit, kui leidsime raiesmiku, mis oli täis metsmaasikaid ja vaarikaid.
Pühapäevane tee oli meil kahjuks enamasti asfalt. Sõitsime mööda Võru-Sangaste-Otepää või Viljandi suunda, kus oli ka üsna palju mööduvaid autosid. Tee äärde jäid sildid Nõiariik 2 ja Pokumaa 7, kuid kumbagi me õhtuse rongi vaimus ei külastanud. Kui E'l oleks puhkus olnud ja esmaspäev ei oleks nii töine pidanud olema, oleksime tahtnud (või jõudnud) mõlemas käia. Meie lohutuseks aga asus tee ääres ka silt Liikluslinnak 0,1. Keerasime sisse. Nüüd oli jälle Patrik kord end paradiisis tunda. Väikesed autod, väikesed teed, väikesed valgusfoorid. Liikluslinnaku hinnakiri on selline: sissepääs ja linnakus viibimine 1,6€, autosõit vastavalt minutitele 2€ või 4€. Kahjuks olime nii rumalad, et maksime ka selle 1,6€. Selle eest saime ühe pisikese ekskursiooni, kus tutvustati meile, millise tulega võib üle tee minna, millised on uue liiklusseaduse järgi ülekäigu ületamise reeglid ja näidati ära, et kahes kohas saab multikaid vaadata ja ühes kohas on kõverpeeglitega SkyPlus diskotuba, kus saab tantsida (ja kuhu mina keeldusin lapsega sisse minemast). Oleks ma olnud targem, siis oleksin kassas öelnud, et ma soovin ainult autoga sõita ja multikaid võivad teie töötajad vaadata. Aga autosõit oli sellegi poolest vahva ja no eks see 2x1,6€ läks ju kohalike elanike töökohtade tasumise arvele ja lõppkokkuvõttes jäime rahule ja tahaks minna veelgi.

Patrik oli lahkudes erakordselt õnnetu ja seletas meile kätega, et ta tahab sinna elama jääda. Meil aga oli oma last siiski veel vaja tulevikus (peenraid rohima, remonti tegema, vanemaid abistama jne) ning sundisime ta siiski tagasi oma igavasse kärru ja hakkasime otsima sobivat supikeedu platsi. Õnneks paari kilomeetri pärast saabuski tee ääres laste mänguväljak ja otsustasime seal ääres lõunasupi ära keeta. Nii olime me kõik rahul. Patrik sai liumäest alla lasta ja meie saime rahulikult lõunat valmistada ja süüa.
Ülejäänud teekond oli minuti pealt välja arvestatud ja pausideks aega ei jäänud. Soov oli siiski jõuda õhtusele rongile, kuigi meile puhus vastu tõeline tormituul. Rühkisime üles Sangaste poole, vaated olid küll ilusad, aga tuul natuke segas sõidu naudisklemist. Nimelt mäest alla sõites tuli täiega vändata, kuna muidu oleks ratas lihtsalt seisma jäänud. Õnneks viimased 3 kilomeetrit raudteeni oli suhteliselt külgtuules ja allamäge, nii et vähemalt lõpust jäi hea mälestus.

Rongijaam oli Keeni. Perroon oli lühike, madal, uus, mis tähendas, et avanes vaid esimese vaguni teine uks. Rongi peale läks veel üks jalgrattur ja üks lapsega ja käruga pere. Lootsime, et nii väikeses peatuses ja nii väikesel perroonil on rongijuht mõistvam kui Ülemistes ja lasime viisakalt kõik kohalikud reisijad enne rongi. Taas kord kui E ja Patrik olid peal ja üritasid mööda vagunit meie eel läinud ratturit ja käru edasi suruda (ka praegu oli vagun rattureid ja lapsevankreid täis), viskas rongijuhil kopa ette ning ta lasi täiega vilet ja ajas pöörded tuuri. Pean tunnistama, et on kole ebamugav tunne jääda üksi Keeni järgmise päeva kella 6st rongi ootama. Mitte ei saa aru, mis sellel Edelaraudteel selle vilega on ja miks nad arvavad, et ma saan ennast tänu sellele vilele närvi aetult kiiremini liigutada. Mahutasime kuidagi oma rattad ära ja hakkasime Tallinna poole veerema. Rondisõit võttis aega 4 tundi ja koju jõudsime alles 22 ajal.
Kodus panime lapse vanni, makaronid keema, pakkisime asjad lahti ja seejärel istusime kolmekesi imelise õhtusöögi: keedumakaronide ja ketšupi kallale. Reis oli õnnelikult lõppenud, kuid nüüd on hammas verel. Juba unistame ja plaanime järgmiseid nädalavahetusi...

Arenguaruanne

Viimasel ajal tundub kogu lapse areng nii loomulik, et ei ole suutnud midagi kirja panna. Näiteks on selgunud, et Patrik oskab teha kukerpalli. Ise on ta vaid aasta ja seitse kuud aga kukerpalli teeb paremini kui tsirkusekaru.
Lisaks pean puht statistilises mõttes lisama siia, et laps on nüüd öösiti mähkmevaba. Selles ta kahjuks aga nii proff pole nagu kukerpalli tegemises. Üle öö veedan aega linu vahetades ja mulle on taas külla saabunud magamatuse kurnav pale. Mähe sai ära võetud liiga vara - tihtipeale öösiti ta pissile ei küsi, ei nihele, ei nuuksu. Kahjuks ta ei nuuksu ja nihele ta ka siis, kui on end silmi täis lasnud. Seega mina ärkan iga tunni või kahe tagant üles ja kontrollin olukorda, kohendan tekikest ja kui õnnetus juba ei tilgu voodi põhja alla, siis potitan. Iga öö alustame oma naturaalse looduspere poe madratsikaitsega ja üleöö lõpetame vastiku kilese haiglat meenutava haudumapaneva aluslinaga. Taaskord olen oma põhimõtetele flushhh! vee peale tõmmanud (et mina küll kunagi oma lapsele seda õudust alla ei pane) ja söön sõnu. Muidugi tegelikult plaanin just minna poodi ja endale inimväärsemaid madratsikaitseid juurde osta, aga seniks, kuni ma poeni jõuan, peab kapis ikka paar kilet varuks olema.
Käeliselt on laps samuti oluliselt osavamaks muutunud - paneb ise kokku raudtee juppe (ei moodusta veel ringi, aga teid teeb), keerab nuppe (righty-tighty, lefty-loosey), joob klaasist ja näpistab väikseid lapsi põsest (tõesti ma ei tea kust see komme tulnud on). Suulise arengu poole pealt suurt miskit uut ei ole - Patrik üritab aegajalt viisijuppe järgi laliseda, kuid seda teeb ta ainult sinuga kahekesi olles ning mitte kunagi teiste ees. Sõna kaka tähenduse on ta selgeks saanud ja nõuab tõesti kakale. Poti peal suurt tööd tehes karjub ta samuti õigel hetkel mehiselt kakaaaa. Kui ise talle aga öelda nimisõnu, siis vastab ta sulle tegusõnaga viipekeeles. Öeldes lennuk või lind näitab Patrik õhku: lendab. Öeldes lipp, lehvitab Patrik käsi, öeldes et lehvib ja segumasina peale näitab laps, et too käib ringi. Üleüldse tuleb tal viipekeel hästi välja ning nõnda vaikides võib Patrik ära jutustada näiteks kogu loo sellest, kuidas emme vaarikaid korjas, pani need issi peo peale ja siis Patrik need endale kõhtu ahmis.

Sõnad

Tasa ja targu. Poiss ei kiirusta.
Emme, Juua, Kaka, Aitäh.
Lisaks muidugi ka loomade häälitsused ja muud tobedad huiked.

Ja meie muidugi oleme kohe peast soojad kui Patrik aitäh ütleb. Suurest õnnest pöörame silmad kaubanduse poole ja ostame kolmandama mänguasja oma latsekesele. Esimeseks sai Patrik pisikese palli, teiseks sai ta Siku pisikese kastiauto ja kolmandaks sai ta puiduse raudtee komplekti. Enda vabanduseks saan vaid öelda, et mul oli lihtsalt temast hale.
Eelnev mäng:

Järgnev mäng:

Nojah. Fantaasia on nüüd küll pärsitud aga vähemalt on meil E'ga lõbus!

Jaanist jõuluni

Alustasin talvise hooaja ettevalmistusega:

Veel tahaks teha lihtsalt rabarberi moosi (apelsini või ingveriga äkki?!) ja siis tuleb kindlasti teha ära millalgi sõstrad, kirsid, õunad. Aga selleni on veel õnneks aega.

Olen maal, ei, mitte asumisel!

Peale E sünnipäeva otsustasin, et mina enam päälinna ei naase. Maal on mõnus - päike paistab, ööbik laulab. E pidi minema siiski nii päälinna kui ka Jurjevi tööle, kuid ka see minu otsust ei mõjutanud. Jäin üksi Laanemetsa lapse ja üleeilsete söökidega.
Muidugimõista tekitas see vähesel määral ärevust minu äias. Kuidas ikka ma nõnda hakkama saan. Ikkagist ju linna preili. Harjunud sellega, et vesi tuleb kraanist ja nüüd ühtäkki keset metsa, ilma kraani, vesikloseti, elektripliidi, teflonpanni, arvuti, auto ja süütetablettidega. Suures hirmus raius ta mulle kamulatäie tõrvaseid pirde, et saaksin vähemalt tule alla. E tassis toa ja äi tassis grillimaja pliitaesise puid täis ja nõnda ma maha jäingi kahe toosi tikkude ja lapsega. Mõlemad mehed kraapisid välja viimase toosi tikke ja andsid need mulle üle sama pühaduse saatel, mis Olümpia tulega kaasas käib.
Kohe niipea kui olin üksi jäänud pillasin esimese toosi tikke põranda laudade alla. Äi tahtis selle peale mulle kohe päästekomandot appi saata, kuid meenutasin talle, et üks toos on veel. Esimesel päeval töötasin säästurežiimil. Süütasin ühe ahju - kulus 5 tikku - ja kui see korralikult põles tassisin sealt peotäie hõõguvaid süsä järgmisse ahju. Nõnda sai köetud maja ja ka grillimaja kamin ja pliit. Kuid ajaga tuli lõpuks vilumus. Peab ütlema, et tõrvased pirrud tegelikult töötavad igast süütetabletist paremini. Kolmandaks päevaks kütsin ahju nagu vana mees, ühe tikuga. Nüüd juba tõmbasin iga ahju suu ees vabalt tuld.
Esimesel üksiolemise päeval kontrollis äi pea iga täistunnil, et kas minuga on kõik korras. Teisel päeval, kui olin juba hommikused kontrollkõned teinud, et ma ikka olen veel elus, lülitasin telefonil levi välja, et Patrik saaks sellega mängida, kuid unustasin levi tagasi lülitamast. Äi oleks ääre pealt juba külast kellegi vaatama saatnud, et kas kõik on ikka korras, aga õnneks enne jõudsin oma telefoni sisse lükata. Kuigi pean nentima, et oleks olnud äärmiselt tore ka külainimestega tuttavaks saada.
Muidugi ainuke pahupool maale jäämise osas oli see, et oma "Tšapajevi ja Pustota" suutsin ma E teise koju jätta. Nii ma siis olin dilemma ees: "Ristleja Aurora ülev saatus" või "Lenini teosed".

Lähim pood asub minu asukohast seitsme kilomeetri kaugusel. Muidugimõista pole tegu mingi Selveriga ja isegi mitte maakoha A&O'ga vaid pigem maanteeäärse külakese jäätise ja õlleputkaga. Niipea kui mul kalast, millest olime toitunud juba kolm päeva, kopp ette sai (tegelikult tükkis liha himu kallale juba teisel päeval, nii et oleks või hommikul tiigi peal ujuvale pardile haavlid selga kupatanud, aga vihma kallas) haarasin oma ratta, pakkisin lapse kärru ja veeresin poe suunas minema. No võite arvata, kas poes leidus midagigi värsket (ei), päris liha (lähim lihalaadne toode oli hakkkanamass ja üks pakk läti šaslõkki, millest eelistasin lätlaste liha) või näiteks kohupiima (ei). Sellegi poolest sain vähemalt tikke, makaroni ja vetsupaberit ja teatasin E'le, et ta võib mõne päeva veel linnavurvlena elada.
Maal on päeva naelaks muidugi autode loendamine. Istud vaikselt majaesisel trepil, puhud mullitajast mulle ja muudkui loed. Õhtuks saad kokku, et mööda läks kaks autot. Ja kaks kitse. Asjad on balansis.
Erilise tähenduse omandab ka vikerraadio ja veelgi erilisema ilmateade. Linnas on suhteliselt savi, mis ilm on. Kui sajab, siis lähed külla või muuseumisse, kui on ilus, siis logeled aias, aga maal on ilmal mõte. Kui sajab, siis varud puid, plaanid poeskäigu järgmisele päevale. Vaatad üle kapis olevad varud, kas ikka tuled nendega toime saju lõppemiseni. Asud juba mõttes keldris olevate kartulite kallale ja kujutled vaimusilmas ette kuidas sa lapsele juba viiendat päeva järjest praekartulit sisse söödad. Ilmateate jaoks oled sa igal täistunnil raadio kõrval, lapsele annad kasvõi leivatüki (leiba pole raisata eksole, sest vihma sajab ja poodi ei saa), peaasi, et ta vaikne püsiks ja sa saaks teada, kas emhi on miskit uut välja pakkunud.
Muidugi kahjuks minu üksinduse idüll sai otsa. Saabus linnast E, tõi kohale ilusa ilma, veise hakkliha, rukola, kirsstomatid, hispaania õunad ja mureli kohupiima kreemid. Üksindus ja lõputu kalapäev asendus veelgi ilusama eluga - lõunaks oli pastabolognese, kõrvale kodusvalmistet siider ja rukola salat.

Pahupoolena tuleb siiski öelda, et Patrikul on näos 40 sääsepunni ja peas olevaid pole võimalik juuste olemasolu tõttu kokku lugeda, kuid sellest hoolimata oleme õnnelikud, kuna loodus hakkab looma.

Esimene sõna

Ei ole emme. Ei ole aitäh. Ei ole juua. Ei ole tadaa. Ei ole tere. Ei ole lamp. Ei ole issu. Ei ole auto. Ei ole küpsis.
On tramm. Kõlab AMMM.

Raske elu läheb raskemaks

Täna hoidsin sõbranna M last. Ilm oli ilus. Peesitasime H'ga, kes tuli ja aitas mul rasket elu elada, meie maja päikselises ääres, tuulevaikses kohas. Omad lapsed mängisid liivahunnikus, käisid aega ajalt meilt maasikaid noolimas ja M'i laps magas. E tegi meile kohvi ja pani akna lauale. Elu nagu baaris. M'i laps ärkas 15 minutit enne oma ema saabumist.
Nii raske elu oli jälle.

Lubadus - suveks 2 kilo juurde

Tahtsin teha Leningradi saiu (neid), aga poole tegemise pealt avastasin, et jahu kogusest on mul olemas ainult pool. Seega ülejäänud jahuks lisasin kõik pakipõhjad, mis meenutasid jahu:  natuke juubelitordi pulbrit, natuke täistera nisujahu ja kliisid.
Välja tuli see:

Vahepeal sai ka tehtud üks selline püreesupp, mille võib liigitada püreesuppide kuninglikku perekonda. Pole veel otsustanud ainult kas Bernadotte'i või Windsori dünastiasse. Massiks porgand, bataat, maapirn. Kooreks pool pakki merevaiku. Maitseks puljongit, pipart ja muskaatpähklit. Tulemus erakordne!

Otsereportaaž

E teeb rasket tööd kodukontoris. Minul on laps haige ja pean ka kodus olema. Elu on nii raske.