Pahnapea: December 2011

Aasta on mööda vuhisenud kiiremini kui kunagi varem. Minu pisikesest beebist on nüüd saanud paks papi.

Patrik ei ole algusest peale olnud mingi nunnukas ja mingi rõõmusuu. Pigem on meie laps asjalik ja tõsine. Kui tahad teda naermas näha, siis pead midagi tegema, aga niisama ta asja-eest teist taga ei lõkerda. Patrik käitub ka juba nagu tõeline mees. Üsna sünnist saati on ta ikka meil muhkus ja loppis, sinine ja kriimuline ja katki. Pidevalt tuleb meelde vana luuletus Tähekesest, et "paar muhku ja põselohku, ära nüüd tohter siis sellest veel kohku". Meil tuleks ainult tohter asendada sõnaga ema ja mina peaks vähem kohkuma, kui mu beebi käitub nagu poiss - ronib ja kukub. Üldse huvitub Patrik mehistest asjadest: konstruktsioonidest, autodest, tehnikast jne. Floora ja fauna saadab ta kuu peale, kuigi ma ei räägi nendest vähem entusiastlikumalt kui ekskavaatoritest ja buldooseritest.

Meie kolmekuuselt alustatud unekooli projekt küll ebaõnnestus, kuid üldiselt täitis see oma eesmärki, milleks oli laps oma voodis magama saada. Nüüd läheb tavaõhtutel lapse magama panek umbes 10 minutit. Ise peab küll juures olema ja alguses magamajäämise protsessi vähe suunama, laulu laulma ja pai tegema, kuid lõpus lihtsalt laps jääb ise ilusti magama. Loomulikult ega ta öine uni mingi lust ja lillepidu ei ole. Tihtipeale ärkab laps iga tunni järel. Nagu H on öelnud, siis magama jäädes ei mõtle ma seda, et ohh, ees ootab kosutav ööuni, vaid pigem seda, et algab öine vahetus. Magamapaneku kellaaeg on 21-22 vahel, kuid viimasel ajal pigem liikunud 22 suunas. Hommikuti magas Patrik viimasel kuul päris hästi - juhtus ka üks selline hommik, kus me kahekesi 11.30ni põõnasime. Ei tea, kas see on sellest, et praegusel ajal on magamistoa keskmine temperatuur öösel 16-17 kraadi?!

Mida halba me oleme lasknud aastaga juhtuda:

Mitu korda hambad huulde, nii et suu on verd täis
2,5 korda voodilt kukkuda. Poolik kord oli selline, et suures toas olles nägin, et järsku läks lahti magamistoa uks ja voodist vaatas meile otsa rõõmus Patrik. Aimates Patriku järgmist sammu tegin elu pikeima ja kiireima hüppe ning püüdsin ta enne maad kinni.
Kord ise haige olles võtsin Patriku sülle ja tõstsin samal ajal pudru taldrikusse ning ei pannud tähele, et see kõik oli Patriku käe ulatuses. Loomulikult tahtis ta teada, mis see on ja pani käe tulikuuma pudru sisse.
Ükskord E kraadis Patrikut ning mina toimetasin köögis. Tavaliselt ei ole kraadimine üldse talle ebameeldiv, kuna see tähendab ju 10 minutit süles olemist ja tubade tuuri, tantsu ja laulu, kuid seekord Patrik nuttis. Mõtlesin, et lähen rõõmustan Patrikut ja teda nähes jäi mulle kuidagi silma see kraadiklaasi all olev käsi, mis oli nii punane ja need sõrmed, mis olid juba nii lillad. Selgus, et E oli kraadiklaasikätt liiga kindlasti kinni hoidnud.
Vähemalt veerandi oma elust on Patrik olnud haige. Kindlasti pole see otseselt minu süü (pole teda just talvel peale vanni välja viinud), kuid kaudselt olen ikka selle eest vastutav.

Õnneks rõõmustab mind aga ka kaks head asja: 1) Meil ei ole kodus telekat ja youtube näeb Patrik ainult siis kui ta haigena öösel suure valuga üles ärkab või kui ta on oksendanud ja s*ttunud täis KÕIK toad ja KÕIK vaibad ja ma lihtsalt pean ta kuskile ära tõstma, kus ta ei liigutaks või siis küüsi lõigates. 2) Mitte kordagi ei ole Patrik pidanud mikrouunis soojendatud toitu sööma. Ehk elab ta nüüd selle võrra aastakese kauem. Paha on aga see, et plastik kiirkeedukannus soojendan ma ikka veel vett ja teen sellest veest talle teed. Selle harjumuse peab veel välja juurima või siis metallse kiirkeedukannu muretsema.

Mida oleks võinud paremini:

Esimest korda jätsin lapse rahuliku südamega E hoolde alles oktoobris! Seda oleks pidanud oluliselt varem tegema.
Esimest korda käisime E'ga kahekesi väljas kolmeks tunniks detsembri keskel. Ka seda oleks võinud varem organiseerida.
Samuti oleks pidanud nautima oma aega. Kui Patrik magamas, siis pidasin alati paremaks (ja pean siiamaani) koristada, nõusid pesta, pesu pesema panna, ja muidu asjalik olla. Sellel ajal oleks pidanud aga viskama jalad seinale, tegema üks tass kohvi ja lugema raamatut.

Muid andmeid:

Hambaid on seitse, kaheksas paistab, kuid pole veel väljas.
Jutustab palju omas keeles, kuid selged sõnad on tiss, prr, mämm-mämm, auh.
Seisab, laseb käed toest lahti vahest seistes, kõnnib toe najal ja peaaegu oleks ka käima läinud nähes Pennut kahel jalal endalt eest ära jooksmas, kuid õigel hetkel lõi araks, kukkus pepuli ja lükkas selle teema järgmisse aastasse.
Sööb lusikaga kausist (kõhtu kahjuks veel ise täis ei saa, aga lust täidab see eest ära meeled). Ise süüa laskmine on pigem suur samm minule, kuna olen selline esteet, kelle laps peab ka süües vinks-vonks viisakas välja nägema. Tema kätte lusika usaldamine oli seega tõeline eneseületus.
On jälle allergik. Suurim allergeen on mandariin. Piisab vaid koorimisest ja juba laps jääb haigeks (nohu -> kõrvapõletik).
Proovisime üle minna ühele päevaunele, kuid lugesime projekti ebaõnnestunuks. Uni kestis ikka 40 minutit ja nüüd teeme magamisi kuis juhtub. Kui kiire päev on, siis üks uni, kui võimalik, siis kaks 40 minutilist sutsakat.

Aastaga olen mina märkamatult elutoast kolinud kööki. Kui vanasti sai siiski enamus aega veedetud suures toas arvuti, raamatu või mõne muu tegevusega, siis nüüd veedan kogu päeva köögis. Vanasti oli hommikusöök kiire (ka siis kui pudru tegime) hommikune toiming, kuid nüüd võtab sama söök aega tunnike. Isegi kui sööme kõik sama pudru. Lihtsalt kulub rohkem aega, kui süüa tehes keegi su jalgade küljes ripub ja sa pead aegajalt lisaks söögitegemisele ka tsirkust tegema. Samuti ei ole enam meie söögid kerged salatid siuh-säuh pannilt valmiva liha/kala saatel. Nüüd on enamasti toidud praetud ja seejärel hautatud või siis täidetud kraam. Ennemuiste poleks ma ühtegi toitu teinud, mis nõuab mingi koostisosa eraldi töötlemist, kuna siis peab pesema rohkem nõusid (esmajoones just panni eksole) ja see võtab aega. Nüüd aga on see normaalne. Panen lapse esimest und magama ja hakkan tegema esimesi ettevalmistusi õhtusöögiks. Tõenäoliselt teabki Patrik nüüd ülejäänud elu, et ema on see olend, kes köögis elab.
Söögid on meie peres nüüd enamasti soolata tehtud. Hämmastaval kombel olen sellega ise nii ära harjunud, et ei vajagi enam igale poole soola. Ahjust tulnud lihale ja juurviljadele ei raputa ka E enam soola peale. Loomulikult on teatavad toidud, mille puhul soolata ei saa (näiteks pasta bolognese), kuid nüüd tajun paremini ülesoolamisi ja oskan paremini soolatarbimist ohjata. Näiteks poest marineeritud liha enam osta ei suuda, kuna sealsed marinaadid on lihtsalt liiga soolased, kuid varem seda ei pannudki nagu tähele.
Detsembri keskel läks meie külmkapp katki ja söögitegemine jäi mõneks ajaks soiku. Kuna kõik sügavkülma kuubikud andsin tädi Evile hoiule, siis ei saanud ka Patrikut normaalselt toita. Ei saa ju poest osta killukest liha ning kui osta suur tükk, siis ülejääki pole kuskil talletada. Olime peaaegu poolteist nädalat purgitoidulised ja saan nüüd siia panna meie suure uurimustöö tulemused, et mis kõlbab ja mis mitte. Ülolikult lähenedes kõlaks siis nii:
Probleem: Kui kodus peaks olema külmkapp katki, kas siis poes leidub purgitoitu, mis kõlbab süüa?
Uurimismeetod: empiiriline meetod, kvalitatiivne uuring, kvantitatiivne uuring, eksperimendid.
Tulemus: Salvesti soolased tuleb ostmamta jätta. Need purgid peaks varustama sildiga: "Ka lõhn võib oksele ajada". Head püreed on Gerberil, kuid pikapeale sain aru, et need kõik on täpselt sama maitsega. Ei ole sügavat vahet, kas ostad küüliku, kalkuni või kanalihaga möginat. Ka osad Hipp'id olid täitsa talutavad, kuid taas kõik püreed maitsevad samamoodi. Egas midagi pole parata - E ained, sool, modifitseeritud tärklised ja muu pahn lihtsalt käivad puhtast juurvilja maitsest üle. Seetõttu on üle prahi ikka Ella's Kitchen, kuid seda osta niisama nädalaks käib üle jõu.
Magusatest püreedest on head peaaegu kõik, kuid taas ainult Ella's Kitchen on meie proovitud variantidest täesti puhas igasugusest muust jurast. Soomlaste Piltti oli üllatuslikult kõige halvem. Paksendamiseks kasutavad nad vist maisitärklist (olen purgi minema visanud ja ei saa täpselt öelda), ja arvan, et see jätab kogu püreele sellise järelmaigu, nagu oleksid just aroonia põske pistnud.
Probleemi lahendus: Jah, leidub.
Järeldus: Kaua aega ilma külmkapita olla on piin ja nii ikka last ära ei toida.

Sünnipäev

Sünnipäeva pidamine oli koos Taadiga 19ndal detsembril Mudaaugul. Kohal olid kõik teised peale minu ja Patriku. Meie olime kodus haiged. Täna polnud ka isu keedukartuli peale küünalt süüdata, seega ka päris päev möödus väga vaikselt. Naabri tädilt sai Patrik kingituseks ühe mõmmi, klotsimängu ja šokolaadi rosinad (mille ma juba nahka pistsin), kuid meilt sai Patrik pai ja sooje soove. Oleme terve aasta olnud väga halvad riiete ja veel halvemad mänguasjade ostjad ning katsume selles osas mitte "paraneda". Mänguasju on kodu täis ja tahaks neist juba lahti saada. Imelik on see, et kuidas sa ka oma sõpru ei veena, et enne uute lelude/riiete soetamist on vaja meiega läbi rääkida ja ostud kokku leppida, siis ikka tehakse spontaanseid kinke ja oste, mis lõppkokkuvõttes ei too kellelegi kasu ja rõõmu. Seetõttu olemegi läinud seda suunda, et kui keegi tõepoolest midagi hirmsasti kinkida soovib, siis oleme asjade asemel palunud kinkida raamatuid. Need vähemalt põlevad, kui peaks sõda tulema või mädanevad, kui peaks tsunami meist üle uhama.

Vot nii see aasta läkski - täis elu irooniat, ootamatusi, plaanide muutusi ja palju vaikelu.

1. Lõika välja sein, ülemine serv võiks olla mingi lõbusama kujuga - näiteks ovaalne või sika-sakiline (külgmised ja alumised võiksid siiski sirgeteks jääda).
2. Peale plaadile asetamist uurista taignasse auk.

3. Auk täida karamelliga ja küpseta (kindlasti küpsetuspaberi peal).

4.Lase natuke aega plaadil jahtuda, siis eemalda paberilt ja glasuuri.

5. Sulata pannil suhkur. Selleks vala lihtsalt suhkur pannile ja kui see sulama hakkab, siis kuumust vähemaks. Edasi tuleb kuumust hoida all nii, et suhkur tagasi tükki ei läheks, aga ka mitte üle ei keeks. Minul on pliidil võimalik panna kuumust 1-9 astet ja kui suhkur juba sulanud on, siis hoian teda pannil 4 peal.

6. Tee kahel plaadil servad vedela suhkruga kokku ja aseta nad nurkapidi kokku. Rumal mõte on seda teha taldrikul. Hoopis targem on toimingut teostada küpsetuspaberil :)