Äll Bandi

Kõrgema matemaatika maailmavalu

Täna Selveris valutasin oma pead Tartu Ülikooli Matemaatika teaduskonna kraadi pärast, kuna ei suutnud lahendada tavalist tekstülesannet. Ülesanne on siis järgmine: "Karbis on 80 salvrätti. Ühe salvräti hind on 0,02 senti. Kui palju maksab karp?"
Ükskõik kuidas ma arvutasin, sain vastuseks 1,6. Aga tundub, et õige vastus see ei olnud. Õiged vastused on siin:

Sellise raha puhul nagu euro peaks ikka üks koht veel olema peale koma näidatud. Ja üleüldse. Näiteks vetsu paberi hind peaks olema jooksevmeetriga tähistatud (ühe lipiku hind), sest muidu on hinnavõrdlus lihtsalt farss.

Võõrastab ja edvistab

Patrik hakkas võõrastama. Lootsin, et see faas jääb tulemata, aga kus sa sellega. Süsteem töötab nii:
Saabub uus inimene. Patrik hakkab nutma ja tahab süles olla. Et tutvumine sujuvamalt läheks, peab uus inimene olema üsna tasa ja ühe koha peal. Näiteks istuma maha, mitte Patrikust välja tegema ja rääkima tasakesti juttu. Siis mingi hetk hakkab Patrik teda uurima (sülest või eemalt) ja edvistama. Ja kui edvistamine on ka möödas, siis võib juba peaaegu ligi minna ja veelgi enam edvistada, itsitada, meelitada ja mängida.
Kahju ainult, et see algus nii tüütu peab olema.

Suhkrust ja jahust ja maasikavahust - on siin tõetera sees?

Kindlasti teate seda laulu: "Millest küll on tehtud väikesed poisid ja tüdrukud". Ma olen üsna kindel, et selle laulu autoril oli laps ja laps oli haige. Sest tundub, et meie laps käib seekord läbi kõik kokanduslikud arstimid ja varsti on ta tehtud kõiksugu toiduainetest, mitte luust-lihast.
Nohu: Hanerasva taldade alla pidevalt. Voodi kõrvale pressitud küüslauk. Minul isiklikult on juba küüslaugu lõhnast süda paha, sest see pidevalt aurab meil kuskil. Ma sajatan küll, et aura ära, aga nii vänge mees see küüslauk nüüd ka pole, et ta seda teeks.
Köha: Hanerasv rinnale ja seljale. Ööseks määrime rinnale ja seljale soojendatud kreemi koostisega õli-mesi-viin. Lisaks on lutipudelis pidevalt kummeli tee.
Kõrvad: Kõrvade taha teen sibula mähist. Hakin sibula (1 pisikese), mähin taskuräti sisse, soojendan keeva vee kohal üles (nii et sibul ei saaks auru ega vett) ja seejärel panen kõrva taha. Peale panen villase lapi, et see hoiaks sooja ja kõik seon kinni mütsikesega. Tulemuseks näeb välja laps nagu
a) Shrek
b) Keskaegne daam, kellel on kõrvataha tehtud patsidest krunnid ja siis on üll pandud mütsike
Ja oi oi kuidas siis laps haiseb sibula järgi. Ei saa teist enam süllegi võtta. Aga loodetavasti pääseme sibulaga seekord kõrvapõletikust.
Tegemata, kuid plaanimisel: Kartuliaur ja jalgadele sinepivann.
Ja nüüd siis suureringi küsimus. Mida veel saab teha? Nohu tundub, et hakkab taanduma (kuigi pean tõele aru andma, et meil on ka viies päev haigust), kuid köha kogub ja kogub tuure. Pealegi ka H vajab sama nõu - tal ka kõik pudinad käivad sama rada. Nii et armas lugeja, kui tead veel mõnda looduslikku võimalust külmetuse vastu, siis tunne end kommenteerides vabalt.

10 - tuuletõmme

10 kuu sünnipäeva lasin üle - ununes. Siis oli laps roosa ja rõõsa nagu muinasjutt ja kindlasti oleks tulnud üks humoorikas ja kena sissekanne. Nüüd aga on Patrik taas väikest viisi haige ja tänane sissekanne saab olema igav, tülpinud, lühike, täis märksõnu kuna ma arvan, et ka liitlausete moodustamiseks ei ole mul täna õhtul piisavalt nutti.
Muutused on aga siin:

• Hambaid on 7. Kogu aeg tundub, et 3 tükki on veel tulemas, kuna öösiti on vahest meil põrgu lahti ja näpud kipuvad seal suus ikka kogu aeg midagi taga ajama. Ja ma ei usu, et see on lihatükk, mis kuskil hambavahes vedeleb, mida need näpud sealt otsivad.
• Patrik seisab vabalt ja kõige najal (mina, diivam, kapp, laud, sein jne). Vahest ajab ennast püsti (minu najal) ja siis laseb korraga mõlemad käed lahti - ei ole just kõige kirkam kriit eksole - ja kukub potsti pikali.
• Kukkumises üldse on Patrik varsti väärt mingit eripreemiat Darwinilt - taburetilt hambad huulde oli klassika. Aga kust aga saaks, näiteks voodilt, diivani käetoelt, söötmistoolist jne, läheks alla otse pea ees. Kui toas on pesukuivatusrest, siis suudab ta seda nii palju raputada, et see koos märja pesuga ikka talle kaela langeks. Kuigi ma pean tunnistama, et see on küll nüüd juba möödanik - nüüd on ta juba ära õppinud, et ei tasu, saab märjaks ja saab haiget.
• Ronimine, pugemine, ukerdamine ja kangutamine on vahva. Igast pilukesest tahaks ta läbi roomata, igast mäest üles ronida, igast takistusest üle lennata. Vahest on ta lausa pahane, et ta ei mahu lauajala ja seina vahele või diivani alla ning võib selle maailmavalu tõttu vinguma hakata.
  Kõige meelsamini ronib ta oma turvahälli ja kui sang on ka veel üleval, siis on ta kohe krapsti püsti ja hakkab end kiigutama. Kartmatu!
• Söömise osas on toimunud edasiminek. Hommikul võib ta nüüd juba põhimõtteliselt süüa ka saepuru  kui ainult maasikamoosi peale pannakse. Tegelikult pean tunnistama, et ma tegin selle katse ära. Üks hommik keetsin meile tatramanna pudru (saepurust eristab teda vaid paari vitamiini sisaldus, kõik muu on sama) ja Patrik sõi seda oluliselt isukamalt kui mina. Tõtt öeldes oleksin ma oma portsu hea meelega wc potile annetanud (tulumaksu tagasi oodates), kuid piinlik oli, kuna Patrik sõi enda oma korralikult ära.
  Välja on kujunenud ka maitseeelistused. Keetsin talle ükspäev õuna, mille püreestasin ära koos banaaniga. Äärmiselt mõnus püree sai, mida Patrik sõi täpselt nii kaua, kuni ta silmas E võileiba. Pidu läbi. Püree võid kasvõi vastu seina visata, aga laps seda ei söö, vehib käega ja tee mis tahad, aga võileib tundub ahvatlevam. Nüüd me toidamegi teda vahest võileivaga. Kuigi edasiminek on ju seegi. Enne sai ta ju leiba ja vett, nüüd on lisandunud või.
  Poe püreedest soolaseid variante pole mõtet pakkuda. Kõik peab olema ise keedetud, et Patrik seda vähemalt maitseks. (Minu) lemmikud on lillakapsas kanaga (juurde vastavalt tujule kartulit, porgandit, suvikõrvitsat) ning läätsed juurviljadega. Olen hakanud andma ka väikestes kogustes maitsestamata jogurtit koos erinevate magusate püreedega. See ka maitseb talle väga. Eriline maiuspala on suvel keedetud ploomipüree vähese pruuni suhkru ja jogurtiga.
• Lõunaunede režiim on nüüd kaks 40 minutilist und. Mõnikord kui ma ta eriti ära väsitan, siis teeb ta ka ühe 1,5 tunnise une, kuid seda juhtub pigem harva.
• Ööunne läheb jätkuvalt kella 21 ajal. Ja jätkuvalt arvab Patrik heaks mõni öö süüa iga tunni tagant. Ma ei vingu ja virise E'le, et ma tahaks magada ühe korra hommikuni kordagi ärkamata. Ma oleks lausa õnnelik kui ma saaks mõnikord isegi 2 tundi jutti magada. Eriti teeks rõõmu 3 tunnine häirimatu uni, kuid selliseid öid meil peaaegu ei ole. Kui Patrik just oma sõpra tissi ei nõua, siis väike pai või kussu-kussu kulub ikka marjaks ära.
• Ostsin esimese mänguasja. Universaal universumist, muusikariistade osakonnast. Tundub, et ma pean sed apoodi veel väisama, kuna seal oli veel geniaalseid pille, mille omamine võib Patrikus heaolu tunnet tekitada.
  
  
  
• Plaksutab, kallistab, näitab juba peaaegu sõrmega, teeb patsu palumise peale, patsutab kui käskida. Saab aru, kuidas tehakse pai ja kui temaga koos seda teha, siis naudib protsessi. Iseseisvalt aga veel ei silita kedagi. Samuti meeldib talle kui keegi ära läheb ja siis koos lehvitada. Ise veel ei lehvita, aga saab aru selle tegevuse tähendusest ja soovib, et seda toimingut koos temaga teostataks.
• Kardab kasse. Koeri, eriti veel hirmsaid ja suuri, aga mitte!
• Patrikul on parim sõber Pennu. Pennuga koos nad mängivad ja müravad. Enamasti küll mõtleb Pennu mänge välja, kuid ka Patrik on vähemalt ükskord oma mõeldud mängu soovi avaldanud (Patrik ajas käpuli Pennut taga. Mingi hetk viskas tal kopa ette, et tema alati kull on ja pööras mängu teist pidi. Nüüd pidi Penn teda taga ajama). Kodus peame vahel Pennuga mängitud mänge mängima, kuid minule ei paku põlvili maas roomamine sugugi nii palju lusti. Mul lähevad umbes minutiga põlved valusaks ja ma üldse ei saa aru, kuidas tema jaksab päevad läbi põlvedel käia. Huvitav, kas selle pärast ongi täiskasvanu eas meil nii palju põlvevalusid?!

Kahjuks on aga ikka nii, et üle kuu aja Patrik korraga terve ei ole. Siis ikka tuleb mingi pisike nohu või palavik ja hakkab hinge närima. Muidu oleks me hea meelega kogu aeg Pennu juures. Ehk õpetaks siis Penn Patriku korralikumalt rääkima. Hetkel on vaid üks sõna, mis kahjuks tähistab vist mind. Tiss...

Tagasi trenni(tsunami)lainel

Nädala alguses saabus mu postkasti kiri, mis lahkesti tuletas meelde, et taas hakkab mu kontolt igakuiselt  maha tiksuma treeningkaardi tasu. Laps on juba piisavalt suur ja aeg on pekit trimmida. Kuigi minu meelistrennid T ja N kell 7.30 olid treeningplaanist kadunud, siis oli asemele tulnud T ja N kell 12 trenn nimega BabyFit.
Enne trenni: Arutasime E'ga, et huvitav, kui ma tahaks pärast trenni kauplusesse või tööjuurde minna, et kas trenn teeb ka higiseks. Või kui teeb, siis kas seal on normaalsed pesemistingimused. Ja ega ta tegelikult ikka vast ju ei tee higiseks. Mis sa ikka seal saad koos lapsega teha. Hopa-hopa lapsele natuke ja ju vast enamus aega ajad lihtsalt põrandal oma last taga, sotsialiseerud nende lastevanematega, kelle mänguasju su laps parasjagu närib või kelle lapse silmi sinu laps parasjagu välja urgitseb.
Trenni ajal: Trenn oli põhimõtteliselt nagu BodyPump või muu jõu treening, kuid mitte 10 kilose ühtlaselt jaotatud raskusega kangiga, vaid kümne kilose väänleva ja itsitava/vinguva lapsega. Kui laps hakkas minema roomama, siis ei jäänud muud üle, kui ta sülle võtta ja teha näiteks kõhulihaseid nii, et laps oli käes ja iga kord kui maast keha ja jalad üles tõstsid, siis tõstsid ka lapse kõrgele. Pean kahjuks tunnistama, et just kõhulihaste osa pakkus Patrikule kõige enam lusti ja just seal tundisn ma kui väga ma igatsen seda 3 kilost pisikest beebit taga. Poole tunniga olin ma oma särgi tilkuma higistanud ja põsed õhetasid nagu ladvaõunad.
Vahepeal õppis laps stepi pingil ronides ära selle, et ta ei tule alla pea ees, vaid pepu ees! See on tõeline töövõit, kuna eile õhtul ronis Patrik pisikesele taburetile ja tuli sealt siiski kiiremas korras pea ees alla, hambad otse huulte. Suu oli verd täis, huul rullis ja laps nägi välja nagu õudusfilmist võetud.
Keset trenni, pean piinlikusega tunnistama, hüppas tagant lahti rinnahoidja pael, mille kinni panemine käis totaalselt üle jõu. Enne seda oli just tehtud ära tsükkel kõhulihast, piitsepsit, triitsepsit ja väljaasteid ja kükke, mille vahele mahutati veel tsirka 40 kätekõverdust. Kas mõistate mind, miks see eluline liigutus osutus nii suureks raskuseks?
Peale trenni: Treener tuli minu juurde ja küsis, et kuidas kah esimene kord oli. Ainuke asi, mida ma suutsin küsida, oli: "Kas teil on olemas ka see teenus, et keegi pärast trenni mu lapse koos turvahälliga siit autosse tassib." Selle peale sain kiita, et olin tublisti trenni kaasa teinud.
Loivasin saalist välja - unustasin selle, et emapalka peab säilitama - ostsin hirmkalli vee ja koperdasin lapsega autosse. Hüürgavale entel-tentelile ma kaasa laulda ei suutnud. Ka kopsud olid väsinu. Õnneks oli ka Patrik üsna samas seisus, kuna tema sealnde põhieesmärk oli ronida stepi pingile, või siis ronida kangi peale, mis veereb ja sealt end stepi pingile upitada või siis niisama kiiruga mõne endast väiksema titani roomata ja teda maitsta. Ühesõnaga trenni sai temagi. Nõmme ülesõidul ta juba magas ja lasi end imekombel turvahällist kärusse panna ja magab nüüd ja laseb mul õnneks hinge tõmmata.
Kokkuvõte: Trenn super, treener veel rohkem super. Pulsikella kojuunustamine (nagu seekord juhtus) võib saada saatuslikuks. Ma usun, et vahepeal oli mu pulss, mitte kõrge ja laes, vaid lihtsalt piiksus jõuetult, et EI EI EI, MA EI SUUDA ENAM.MA EI TUNNE NUMBREID 200'NI. Mina terve trenn aga naeratasin kramplikult, sest tegelikult oli paganama mõnus ja järgmine nädal lähen rõõmuga veel. Juhul kui ma selleks ajaks suudan end liigutada juba ...

Huumori kuld

Viimasel ajal mulle tundub, et ma pean iga kord väikese sõrme püsti tõstma, siis kui ma nalja teen. Kodus olles on mu huumori soon nii veidrikuks muutunud, et minu naljade üle naermise asemel peetakse mind opakaks.
Käisin ükspäev oma töölt läbi ja töökaaslased küsisid, kuidas siis elu lapsega on. Vastasin, et hetkel on raske, magamat öid on palju - lapsel tulevad hambad. Et 7 tükki on juba olemas, aga mai saa aru, et kas neid tuleb mingi 20 vää???
Kõik vaatasid mind imelikult ja vastasid, et "Jah, tulebki 20".
Mis mul ikka teha. Noogutasin ja tänasin info eest.

Lastemuusikud

Täna lennujaamas ootas minu kõrval saabuvaid-maabuvaid sugulasi üks vast viiene väike tüdruk. Tal oli tõukekas, millel oli ees pisike korv. Korvis oli telefon, kust üürgas üle ootesaali Getter Jaani ja Koit Toome. Tüdruk sõitis muusikarütmis ja vahepeal tantsis ümber tõukeka lausa ennastunustavalt.
Huvitav, kui mina oleksin muusik, siis kas mul oleks häbi või hea meel, et minu muusikasse suhtuvad kõige siirama rõõmuga alla kümnesed ja alla meetrised roosad inimesed?!