Friday, September 30, 2011

Valmistume jõuludeks vol2


Valmistume jõuludeks. E kutsub mind hellitavalt Petteriks ja ümiseb pidevalt mind nähes "Petteri Punakuono, oli poro nimeltään, ollut ei loiste huono Petterimme nenänpään". Minul on aga omad teooriad:
  • Mul kasvab uus nina, et haistaksin veelgi paremini kui lapsel on kaka püksis;
  • Algab ajude äravool;
  • Kõik minu puberteediea tulemata vinnid otsustasid siiski saabuda ühendatud jõududena;
  • Quasimodo teeb come back'i;
  • Algab sügistalv - kärss on kärnas, maa külmand.
Õnneks õnneks õnneks on Patrik taas haige ja ma olen kodusel režiimil. Nina on lihtsalt juba nii suureks paisunud, et Patrikuga arstil käies komistasin juba treppidel ja pidin uperkuuti lendama, kuna ma lihtsalt ei näinud trepiastmeid! Tänan vaid Jumalat, et arst siiski Patrikut haiglasse ei kirjutanud, kuna ma ei suudaks enda südamele võtta kõiki neid infarkte, mida mu nina nägemine haiglapersonalile tekitada võib.
Ja eile Selveris üks meesterahvas unustas end mind vaatama. Ma ei usu, et ta mu numbrit oleks tahtnud küsida. Ju ta lihtsalt vaatas ja mõtiskles, kui väga tal ikka oma naisega on vedanud ja kus see vaene tüdruk küll ükskord sellisena endale mehe peaks leidma ...

Monday, September 26, 2011

Blogijume

Täna tabasin end nautimast interneti maailma võlusid, mida enamasti olin ikka pidanud internetimaailma põludeks. Põlu siis selles mõttes, et noh nüüd, kus meil on FB, siis nagu H sõbranna ütles, saad sa sünnipäevaks 100 FB kirjet, 5 sms'i ja ühe telefonikõne ehk sõpru enam sisuliselt ei ole. Mina aga avastasin, et täiesti töötab blogisõprus. Täna jäi meil Patrik järsku haigeks ning peale tervet päeva haige lapsega kodus olemist võtsin kätte ja sõitsin õhtul üksi külla oma sõpradele K&K'le. Polnud neid näinud ma arvan, et 9 kuud!!! Olemine oli äärmiselt kodune ja tuttavlik - ei olnud vaja taas sõlmida 9 kuuga jahtunud sidemeid. Tänu blogidele (ja siiski ka aegajalt telefonikõnedele) ei olnud me mitte üldse võõraks jäänudki.
Blogil on jumet!

Friday, September 23, 2011

Hommikune õnnetus

Täna hommikul potitas E Patrikut ja loomulikult nagu heaks tavaks saanud viskas mingi hetk Patrik end pulgaks ja et teda tagasi potile saada andsin talle kätte oma telefoni.
Järgmine hetk kuulsin ma plumpsu, E tõstis Patriku ruttu potilt õhku ja kõkutades teatas mulle, et kui sulle su telefon on armas, siis õngitse ta ruttu ruttu välja. Potis oli tõesti kõike - kaka, pissi ja kõige otsas telefon, millel oli kiri: "This accessory is not made to work with Iphone".

Thursday, September 22, 2011

Üheksa - suureks sirgud sa

Märkamatult on meie pisikesest beebist sirgunud suur ja jurakas õllekõhuga poiss (Emasse! Punu on täpselt samasugune nagu mul terve elu olnud on). Meie pisike poiss nüüd suhtleb, edvistab, naudib uusi mänguasju ja mänge, vaatab minuga koos raamatut (talle eriti meeldib sealt vaadata inimeste ja koera pilte), tormleb vabalt ringi ja naudib üldse elu. Täna õhtul näiteks avastasin, et Patrikul on huul rullis ja verine. Läbi pisarate meenutasin kunagi Tähekeses olnud luuletust "Paar muhku ja põselohku, ära nüüd tohter siis sellest veel kohku"... E ka lohutas kõrvalt, et lapsed paranevad ju ruttu, et pulmadeks on kindlasti terve. Muud tähelepanekud, mis mind nutma ei aja, on järgmised:
  • Istub vabalt, paneb kiirelt käpuli mööda tube ringi, ületab pisemaid takistusi nagu näiteks minu jalad, ukseliistud, madalad astmed, mänguasjad jne.
  • Patriku uus sõber on Falcki kotkas - see aparaat iga meie toa nurgas, mis liikumisele punase silmaga pilgutama hakkab. Issi süles on Patrikul hea ja julge sellega arveid õiendada ja tema peale karjuda ning vilkuvat vastust oodata.
  • Lõunaunesid magab Patrik 2-3 korda päevas (olenevalt ärkamise kellaajast). Lõunauned on meil enamasti 40 minutilise pikkusega. Vahel väga harva ka tund või poolteist.
  • Ööunne läheb Patrik jätkuvalt kella üheksa ajal. Ikka veel ei ole ma suutnud taas alustada unekooliga ja lihtsalt olen ta kõrval kuni ta uinub. Selle olukorraga olen siiski rahul, kuna enamasti läheb voodisse asetamisest kuni toast väljumiseni mul ainult 10-15 minutit (sellele eelneb söötmine, nii et kokku läheb ikka toas aega rohkem). Heal ööl ärkabPatrik kella 01, 03, 05/06 ajal. Viimasel ärkamisel tavaliselt võtan ta enda kaissu magama, et hommik oleks pikem. Ma küll iga kord proovin teda ka oma voodisse panna peale viimast söötmist, aga 5 minutit pärast oma voodis magamist on ta kõps püsti ja tahab minu juurde. Ei tea kas see on harjumus või soov mängima minna! Igatahes minul ei ole soovi temaga üleval passida ja tema soovist teadlikuks muutuda, nii et võtan ta aga enda ja E vahele, tiss suhu ja silm perekondlikult kinni. Hommikuti normaalne ärkamine on 08-08.30 ajal.
    Halbadel öödel Patrik sööb ja nõua pai aga iga tunni järel. Loodan, et halvad ööd on seotud hammastega ja see on mööduv nähtus.
  • Poole kuu pealt hakkas Patrik magama pepu püsti. Ja nii ukerdab ta magama jäädes pepu püsti ühest voodi servast muudkui teise. Magama pannes on nüüd mu peamine ülesanne teda voodit pidi tagasi lohistada. Kui ta on voodi otsa jõudnud, siis ta ei näita üles just taiplikust ja ikka muudkui surub pepuga end kaelamurdvalt edasi. Üleüldse unise peaga pole ta meil just intelligent. Eile näiteks haaras ta puusade juures bodist kinni ja üritas seda bodi kohta endale suhu venitada. Vaeseke väänles nagu ussike ja kogu see üritus nägi välja sama koomiline nagu enda saba taga ajav koer.
  • Eile saabus lõpuks välja kaua oodatud ja taga nutetud kuuenda hamba nurk. Nutsime seda taga öösiti ja vahest loitsisime teda hoopis tükis vastu hommikut lausa poolteist tundi välja. Õnneks meie pingutused kandsid vilja ja nüüd on poiss ametlikult kuue hambaga.
  • Söömisega on lood ikka veel halvad. Reeglina kulub mul Patriku toitmisele kümme korda rohkem energiat kui tema sellest toidust üleüldse sünteesida suudab. Hommiku pudru vahest sööb isegi isukalt, kuid lõuna ajal võtab heal juhul ühe lusikatäie juurvilju ja ülejäänud võin ise ära süüa. Vahetevahel on õnnestunud küll uuenduslike abinõudega, nagu näiteks annan toitu oma näpu vahelt või lasen tal ise pihuga toitu endale näkku määrida, natuke rohkem toitu sisse pressida, kuid mu fantaasia tundub, et on piiratud ja mul on ideed otsas ning läbiproovitud asjad nagunii teistkordselt enam ei tööta.
  • Kakab hommikuti potti.Vahest aga üritab samal ajal kakada ja potilt end pulgaks ajades põgeneda.
  • Üritab kahjuks püsti tõusta. Surun teda küll alati siis maha tagasi ja teatan, et vara veel, aga tundub, et kuu aja pärast pean juba kirjutama seisvast lapsest. Praegu ajab end püsti peamiselt pehmetel pindadel - diivanil, kui saab hoida diivani käetoest kinni ja oma võrekas (panin ta lõunaunele võrevoodisse ja läksin ise vetsu. Tagasi tulles seisis ta jonnides püsti!).
  • Üritab trepist üles roomata. Mudaaugul sai lausa kahe astmega täitsa ise hakkama. Loomulikult esineb ka vastupidine soov - pea ees trepist alla roomata, kuid siiani olen veel suutnud seda tungi takistada.
  • Naudib kaja. Kui juhtume minema Nana ja Papa poole, kus on kajav koridor, siis ta võiks seal tunde ise endaga rääkida. See on tohutult mugav kuna saan lapse panna koridori ja siis ise rahulikult käru ja kotte sisse tassida.
  • Sorgib sõrmedega suus - minu suus, E suus, kelle tahes suus. Stomatoloogiline soodumus?!
  • Suhtleb ja peab lisaks monoloogile ka dialoogi. Kui öelda talle ää, siis ta vastab ää.
  • Mähkmeid vahetades roomab eest minema. Või siis ajab ennast pulgaks ja hakkab puksima. H ütles selle peale itsitades, et nüüd ongi vist see paras aeg igale mähkmele veel 20 eurosenti otsa lükkata ja hakata püksmähkmeid ostma. Vahepeal sain ka mähkmeid vahetades oma kursavennalt ühe nõmekommentaari. Ta avaldas mulle saladuse, et ma olla oma lapsest tugevam. Nojah, ma ju võin tõepoolest vahelduseks mähkmeid vahetades ta jalaluud ära murda, et teda pulgast tagasi endale sobivasse asendisse väänata või surun selgroo katki, et teda turvahälli mahutada. Huvitav ainult kas ta siis ikka õpiks sellest loost ja teinekord ei tõmbuks pulgaks...
Sellel kuul ostsime ise teise riideesme Patrikule (esimene oli vest, kui me haige lapsega juunis Saarde sõitsime). Hiljem sain aga teada, et see oli mõttetu ost. Ma lihtsalt ei leidnud Mudaaugult õiget kasti üles, kus sees olid õiges suuruses poiste püksid ja H'le helistamise asemel eeldasin, et tumedaid talviseid pükse lihtsalt ei ole (Kusti oli ju sama suur suvel ja heledaid Patriku mõõdulisi pükse leidus). Nõme. Täna leidsin pükste kasti üles. Mind aga huvitab, et millal me peame vajalikuks osta esimene mänguasi Patrikule. Näis näis.

    Thursday, September 15, 2011

    Valmistume jõuludeks

    Jõulude aeg on meie perel väga sünnipäevade rohke ja nagu eestlastele kombeks hakkasime juba varakult valmistuma. Äi lubas hakata kanadel kaelu kaksama, küdi pani viina sisse jõhvikad ja mustsõstrad ligunema ja mu kallis abikaasa pani käima terve ankrutäie siidrit.

    Et siidrit teha, siis selleks peab alustuseks olema õunaaed. Loomulikult pelgalt õunaaiast ei piisa. Peab olema ka hea õuna aasta. Ja loomulikult ei tohi kõiki õunu lasta lapsel ära süüa.
    Järgnevalt läheb vaja palju vett, avarat ruumi ja boilerit, et pesta kõiki vajaminevat sadat
    miljonit nõud ja tuhandet miljonit õuna.
    Kui õunad said pestud ja mõni üksik ka puhastatud, siis asusin mina purustama. Ma olen eluaeg tegelikult armastanud purustada ja paistis, et see tegevus paelub ka Patrikut.



    Kuigi kahjuks pean ma siiski tunnistama, et enamus aega oli tegelikult mu äi kättpidi hakkmasinas ja mina leelotasin lapsega niisama ringi. Käe sain külge panna vaid siis, kui E'l vabam moment oli.

    Kui hakkmasin oma pudru oli väljutanud, siis liikus õunaködi edasi pressi alla ja mahl liikus edasi ämbrisse ja siis tünni.
    Peale pressi said ka herilased oma osa. Ma küll ütlesin neile, et see on sohk ja McDonaldsis käik ja nad peavad ikka õunapuu aia poole hoiduma, kuid nad ei kuulanud mind. Olgu siis neilgi oma hea päev, kui pool fabrikaat toit otse õuele tuuakse.
    Protsess selge, hakkasime sama teemat kordama pirnidega. No ja kui see mahl siis voolama hakkas, läksin ma ausõna ja panin oma suu ämbri asemele. See oli nii magus ja hea nagu jooks vedelat mett või vahtrasiirupit.
    Ja siis kordasime seda sama asja paradiisi õuntega. Nende puhul oli ainult tükk tegemist, et neid korjata ja siis pesta/puhastada. Mahl sai kange aga hea ja imeilusa punase värviga. Paradiisiõunad pidavat just õiged siidri õunad olema - hea värviga ja kuiva järelmaiguga.
    Kui kõik mahlad valmis said, siis läks ankurdamiseks. Sekka sai pandud kõike - õuna mahla (antoonovka ja valge klaar), ämbri täis pirni mahla ja kolmveerand ämbrit paradiisiõuna mahla. Kokku sai 35 liitrit. Lisasime ka kolm kilo suhkrut, segasime läbi ja panime ämmale-äiale tuppa käärima. Loodetavasti käärimisprotsess ei lõppe suure pauguga...
    Nüüd siis E iga õhtu helistab koju ja küsib, et kuidas mulksub. Vastused on enamasti sekundilise täpsusega antud. Näiteks: "Mulksub iga 45 sekundi järel". Kõigil on põnev. Minul eriti. Näis näis, kas ma suudan jõuludeks lapse tissist niivõrd võõrutada, et saan täiel rinnal siidrit nautida!