Seitse - söök ei maitse

Patrik on korraldanud mulle nüüdseks kaks petekat: 1) ta ei hakanudki roomama 2) ta ei söö. Roomamise asemel on meil hoopis käputav ja hüppav poiss. Käputades suudab ta endale sellise hoo sisse õõtsutada, et teeb päris korralikke konna hüppeid. Eriti üritab ta neid hüppeid teha magama jäädes. Siis keerab ta end voodi suhtes risti, surub jalad vastu tagumisi võresid ja hüppab peaga vastu esimesi võresid. Voodi on meil topelt ära polsterdatud, kuid kardan siiski, et kolmandas klassis tuleb juba matemaatikaga meil suuri probleeme.

Söömisest pole aga midagi kirjutada, kuna ta lihtsalt ei tee seda. Patrik on sellest hoolimata aga väga hea laps - käitub korralikult kohvikus ja restoranis ja kuigi ise ei söö, siis laseb meil süüa. Järgmine pilt on tehtud Nana sünnipäeva hommikul kohvikus Pierre:

Pea terve kuues kuu möödus meil haiguse tähe all, mis hävitas meie unekooli. Nüüd oleme siis uuesti treeningperioodis tagasi. Haigus ise väsitas meid rohkem kui teda. Haige oli ta ju kogu juuli kuumalaine ja seetõttu veetsime aega meie tubases saunas. Lisaks haiguse hädadele saime siis lisaks ka ägeda higilööbe ja laps nägi välja üle kere selline:

Tähelepanekud kuuendal kuul on järgmised:

• Laps käputab ja õõtsutab
• Me ei vaja enam oksutilappe. Mõni harv plärts tuleb veel põrandale aga suur rekurgitatsiooniperiood on möödanik.
• Allergiad on läbi. Parasjagu vitsutan šokolaadiküpsiseid, õhtuks sõin meesaia ja piima joon kõrvale. Hommikuks võib ka omletti teha, kuid milleks omlett, kui on olemas šokolaad.
• Patrik õppis nina kirtsutama. Nina kirtsutamisega ei taipa ta aga ära, et see on negatiivse emotsiooni väljendus ja kasutab seda pigem ootamatute olukordade ilmnedes.
• Vanniskäigu ajal istub vannis (mina toetan muidugi) ja teeb oma kätega vannimeres tsunamisid. Vannitoa seinad on nüüdsest meie kodu puhtaimad paigad, kuna need pean iga õhtu puhtaks nühkima peale Patriku korraldatud vee keeristormi.
• Sõrmeosavus areneb iga päevaga. Hetkel oleme faasis, kus juba suuremaid pisemaid asju oskab ta haarata väga kõvasti ja valusasti - näiteks issi/emme nina, huult, issi käe karvu ja kõrvu.
• Mähkimine nõuab meilt kõrgematasemelist tsirkuse etendust. Meis kõigis on kübeke klouni eksole ja kui läheb mähkimiseks, siis tuleb see lihtsalt endast üles leida, muidu jääb laps ilma mähkmeta.
• Joob lutipudelist vett juhul kui me ta ratta järelkärus ära väsitame. Seal taga ikka vist pritsib liiva ja tuult näkku ja see ajab ta piisavalt januseks, et ka vett juua.
• Patrik tahab, et temaga mängitakse. Enam ei ole nii, et paned lapse maha ja siis ta tegeleb endaga. Nüüd tuleb ise ka maha heita, teha loomade ja lindude häält, mängida palli, teeselda, et sa oled leierkast, jonnipunn, mängukaru või et kõristi on maailma põnevaim leiutis.
• Patrikust on saanud olude sunnil matkasell, kuna lõpuks muretsesime endale oma jalgrattakäru. Esimene matk toimus Tallinnast Loonele. Järgmine suurem projekt saab olema Saaremaa. 

Eesti post

E käis maal maja lammutamas ja sattus aarde otsa. Kiri otse pudelist:

Mis siis saaks kui meil ei oleks enam Facebooki, Twitterit ja sms'e. Kas siis inimesed suhtleks jälle sama vahetult ja ausalt ning kas siis inimesed saaksid mehele/naisele samamoodi. Pange tähele - nädala ajaga! Vaja on lihtsalt natuke rohkem kui 160 tähemärki, pealehakkamist, sõprade head tahet ja õpetussõnu. Võtkem siis üks hea konjak ja mingem külla.

Brokoli

Esimene amps ajas nutma. Teine oksele. Ja siis see piimaga segu sülitati kõrge kaarega välja. Söö ise oma brokolit.
See laps lihtsalt ei söö!

Lugemishäire

Patrik on nüüdseks peaaegu kaks nädalat haige - bronhiit, keskkõrvapõletik, kõripõletik. Hetkel on õhus veel ähvardus, et esmaspäeval peab haiglasse minema. Peale Patrikut jäi haigeks E ja siis kui ma uskusin, et nüüd hakkab kõik paremaks minema (Patrikule olid antibiootikumid välja kirjutatud), siis jäin raskesti ka mina haigeks. Minu haiguse kõrvalnähe on lugemisoskuse taandumine. Raamatuid lugedes ei suuda enam sõnu kokku veerida. No ei saa aru mis asi on kuu-riski, sooka-ilu, vastav-astatu. Loomulikult raamatus ei olnud seal sidekriipsu vahel, vaid kõik need keerulised sõnad (ja paljud muudki) olid kokku kirjutatud.

Väsimuse dialoog

Saabus keskkõrva põletik. Laps ärkas öösel iga 20 minuti tagant ja see ei olegi ilukirjanduslik liialdus. Pikim öine kriiskav nutt kestis tund aega, ülejäänud kordadel saime 10 minutiliste nuttudega uuesti lapse kahekümneks minutiks magama. Mina olen väsinud, E on väsinud, Patrik on aga peale valuvaigistavat paratsetamooli laksu heatujuline. Ja siis toimub dialoog:

Mina: "Ma tahaksin sõita kuskile maale kus on head puuviljad."
E: "Selverisse. Sul on ju tasuta sõit ka veel!"

Tagasi unede kiviaega

Et kuumalaine tubast kuumust paremini taluda, otsustas Patrik, et kehatemperatuuri 39 korral on tagasi see tunne, et toas on külm. Nii et kolm päeva ja ööd oli meil käsil teine Patriku tõsisem haigus. Seekord olin ainult mina stoiliselt rahulik ja ajasin sellega vist kõik teised enda ümber närvi. Laps oli aga silmnähtavalt haige. Silmad on hallid, tuju oli ka pigem hall. Nüüd oli mul taas sülebeebi, keda kordagi ei kannata maha asetada ja kellele tuli pidevat teha tubade tuuri või kükist üles hüppeid. Sassi läks meie unekool ja haiguse tõttu olime tuppa aheldatud. Magamine käis nii nagu vanasti - tissi küljes, kahe käega oma varandust kaitstes.
Oma voodist tegime taas oma peamise elupaiga. Voodis elasid lisaks meile ja sulepadja loomadele (E on nimelt kindel, et minu vanas sulepadjas elavad suleloomad, kes mulle öösel kõrva ja ninna võivad pugeda) Patriku mänguasjad, kuhi raamatuid, paar lina, mida öösel endale peale panna, kokkuvolditud tekk, mis paraku lihtsalt võttis ruumi, kuid kasu polnud tast rohkem kui tikkudest tulekahju korral, liiter vett, telefon, käekell, oksutilapid, tissimislapp ja riideid (kahjuks pean tunnistama, et nii Patiku kui ka minu omad). Ime, et meie ka veel sinna mahtusime.
Ei tea kas see on saatuse vingerpuss, kuid olingi juba õnnetu, et enam ei saa nii palju lugeda. Eelmine kuu lugesin ainult Kristiina Lauritsatütre kaks osa ja üleeelmine kuu läbisin terve aeg Plekktrummi. Nüüd järsku oli lugemiseks taas maa ja ilm aega. Ära tuli lugeda hommikune uinak (30 min), siis lõunane ja õhtune uni (mõlemad 1,5-2h). Raamatuid kulus nagu mähkmeid. Haigusega lugesin ära Kristiina Lauritsatütre kolmanda osa, Benioffi "Varaste linna" ja hetkel on pooleli Pulkkineni "Tõde". Enda vabanduseks saan vaid öelda, et klassikaga on vääksuva kuuma poisi kõrval äärmiselt raske tegeleda.
Tõeline klassika on aga see, et E läks maale nädalavahetuseks ja koju saabudes oli tal 38 palavik ja nohu-köha. Koju tulles ta vandus, et enam ta ilma oma mõistuse hääleta maale ei lähe, kes keelaks teda nohu ja "külmetus tuleb" tundega järve ujuma või telki magama minemast. Mõistuse hääl aga oli Tallinnas ja nüüd saan ma öösel olla kahe haige mehe vahel ja enda immuunsust proovile panna. Ometigi teeb see meile mõlemale ainult nalja - nüüd saame ju niisama kodus koos aega veeta.

Aitab aga sellest blogimisest, mis peab paari aasta pärast mu mäluks olema. Alustame nüüd sellega, miks teie seda loete:

• Maalt tulles sõitis E H juurest läbi, kus parasjagu oli külas meie bioloogiline isa P.L.
  P.L. oli toonud lastele kingitused - trummipulgad. Ma olen üsna kindel, et selle kingitusega pääseb ta maailma jaburamate kingituste top kümnesse. Me siin nüüd aegajalt kõkutame diivanil ja mõtiskleme, et kas a) trummi polegi vaja, kui sul on pott ja pann, põrand ja vann; b) ta sai inspiratsiooni Tallinnat väisanud prügibändist Weapons of Sound  ja tahab ka H lapsi prügimäele trummi otsima saata; c) üleüldse milleks sulle trumm, kui juba pulgad on olemas.
• Täna küsisin korteri omanikult S'lt, et mis suur arm tal käe peal on. Eks ta siis jutustas. Parasjagu olime õues, mina istusin, Patrik süles. Järsku tundsin, et nüüd ma enam ei suuda - sain veel õnneks valida, et kas minestan või oksendan. Valisin minestamise, kuna kõhus paiknevaid maasikaid ei tahtnud raisku lasta, tõusin püsti, ulatasin lapse S'le ja kukkusin minestuse krampides murule pikali. Selgus, et ma ei suuda ka kuulata õõvastavaid juhtumisi verest, haavadest ja valust.
• Terve kevade olen ma hoovis jalutades mingeid imelikke nn lammutustagajärjel tekkinud 30x15 cm vineerplaadi tükke oma akna alt minema loopinud ja arvanud, et küll ma olen ikka hea üürnik ja koristan hoovi prahist. Imeväel on tükid/plaadid ikka ja jälle tagasi ilmunud (ma vist mõttes süüdistasin lapsi või Jackit). Täna esimest korda nägin aga miks need vineerplaadid mu akna all ja kuuri ees on - S ja K panevad oma mootorrataste jalad sinna peale!!! Ma olen nii nii nii lammas. Küll E naeris pikalt ja kõva häälega kui ta mu kevadpuhastusest kuulis ning siis pidas mulle pika loengu, kuidas ära käpi, näpi, topi. Plaat las olla seal, kus ta on viimati jäetud. Muidu tulevad öösel K ja S ja ei saa oma rattaid püsti seisma jätta, kuna jalg vajuks muidu pinnasesse ning nad ei saa ju ratast lahti laskmata minna endale kuskilt hunnikust uut vineerplaadi tükki otsima. Ma ei julge vist S'le enam otsa ka vaadata ja kui nüüd siiski vaatan, ütlen ainult alandlikult määää.

Ma usun, et nendest "Vahva sõdur Šveiki juhtumistest" piisab teile, et ülejäänud nädala minu üle naerda. Aga naer on terviseks. Me naerame ka praegu ja loodame, et ehk saab E nii terveks ja Patrik ka. 

PS! Ärge küsige ka mult, et mis selle käega siiski juhtus, sest ma tõesti ei taha teada, kas ma ka kirjutades pildi tasku pistan.