Mind pole olemas

Mind valdavad eksistentsiaalsed küsimused. Minust on saanud Hamlet: "Olla või mitte olla? Kas jääda iseendaks või mitte? Kas lasta teistel juhtida minu elu või vastupidi?". Kas teha endale Facebook'i konto või mitte?
Tundub eksole labane küsimus, kuid ma siiski olen avastanud, et ma jään elust kõrvale ilma Facebookita. Eriti olles lapsega kodus ja oma sõpradest väheke eralduses elades. Pealegi isegi H'l on Facebook! Ma siiralt kardan, et mu aju degradeerub kui ma kohe ei hakka olema oma põlvkonna vääriline - täna ma ei leidnud E kontol üles tema sõpru. Friends linki vajutades ilmus ainult 100 friend requesti ette, kuid tema sõprade listi no vot ei leidnud. Eks me siis naersime, et see ongi lihtsalt nii lühike, et seda ei näe, kuid siiski ma varsti ei saa enam üldisele inimeste loogikale (ehk Facebooki loogikale) pihta kui ma ise kohe seda kasutama ei hakka. Pealegi on ju kogu info sinna kogunenud ja ma jään infosulgu.
Tundub, et ma valin siiski olla. Homme näeme Facebookis!

Suvikõrvits

Miks on nii, et meil ei ole selliseid pisikesi suvikõrvitsaid? Miks meil on suured jurakad, mida saad vaid viilutada ja praadida või siis riivida? Miks ei või meil olla selliseid imelisi pisikesi zukiinisid, mida saaks miljonit erimoodi täita?
Need saabusid meile tänu emme halastusele, sest mu dieet liigutab teda ja ta tassis need meile Prantsusmaalt kohale! Aga nüüd tahaks veel ja veel ja veel... Anna veel kuradile sõrm, võtab ju käe.

Nende täidis on tüümianiga hakkliha ja tavaline juust. Nüüd tahaks täita hallitusjuustuga, peekoniga, hakkliha, tüümiani ja tomatiga (mida ma veel süüa ei saa) ja kõige muu heaga.

Viis - ja mis siis

Meie kodus on steriilne vaikus. See kui Dagö laulab hullumaja puhvetist ei loe! Loeb see, et päeval olen mina ja tema ja õhtul on E ka. Seega kui me juhtume kuhugi, kus on inimesed natuke elavamad on laps peagi väsinud ja tahab olla üksi.
Selle eest aga õues on meil lärm. Jacki haugub, naabrinähvits teeb oma väikekoerale iseloomulikku kõrgetoonilist klähvimist-haukumist. Ja kui veel postiljon möödub (täpselt Patriku hommikuse une ajal), siis kogu Nõmme koertepere tervitab teda. Naabritel pannakse katust ja Vabakal pidevalt mööduvad meist bussid, suured autod ning üks sireen teise järel. Loomulikult ei saa ära unustada ka meie oma maja elanikke - lapsed on Patrikusse armunud. Iga kord kui ma temaga välja lähen kogunevad nad käru ümber. Kui Patrik juhtub samal ajal nutma, siis M üritab teda alati lohutada hõigates: "Patrik, Patrik, Patrik, Patrik, ära nuta, Patrik, Patrik ...". Selle peale saabub tädi Evi, kes kamandab lapsed vait, kuid hakkab ise kõva häälega rääkima eelmise aasta peenrast ja tulpidest. Patrikut aga kõik see ei häiri. Tema paneb silmad kinni ja jääb magama.
Kui mul klassiõde T käis külas oma Miaga, siis toas oli ehmunud ja väsinud Patrik, kuid õues oli ehmunud ja väsinud Mia. Kohe näha, et Mia kasvab kodus, kus on inimesi ja magab õues, kus on vaikus. Parajalt endast väljas oli ka vist T, kes oli õigustatult mures, et kuidas küll laps sellises lärmis magab. Aga ennäe - magas!

Nüüd siis aga meie arengutest:

• Keerab vabalt üle mõlema õla. 
• Laps magab kõhuli. On öid, kus ta nõuab, et peale igat söötmist ta tagasi kõhuli asetataks.
• Sööb öösiti vähemalt neli-viis korda. Juhtub ka harva kolm. Kui Patrikust saab president või muu suur ja tähtis nina, siis ma pean vist eluloo raamatu kirjutama. Tõenäoliselt tembeldan siis tema neljanda kuu zombi ajastuks. Mitte et küll tema zombi oleks, vaid siiski mina, sest tema magab siis ju päevaste ja hommikuste unedega end virgeks.
• On jätkuvalt allergik ja me näeme ikka vatti ja vilet et nahka korras hoida. Sellegi poolest olen hetkel juba lisanud enda menüüsse maitsestamata jogurti, või ja juustu, et vaikselt enne laus jäätise hooaega Patrikut piimatoodetega harjutada.
• Ärkvel peab vastu umbes 2-3 tundi korraga. Seega teeme hetkel päevas 3 und - hommikul, lõunal, õhtul. Unede pikkus on alati erinev. Vahest on hommiku uni pooletunnine vahest lõunauni. Seega päev on meil peapeal alati ja kunagi ei tea millal ja kui kaua laps magab. See-eest oleme aga päeval vabamad ja ei ole enam mingit püha-kella-ühte. Õhtune uni peab aga kindlasti ära lõppema hiljemalt kell 18.30 ja vahest harva tõesti kell 19. Kui sellest kellaajast hilisemaks jääda, siis on ööuni lörris ja laps karjub ööunne minnes näiteks südaööni ja siis ärkab pärast iga tunni tagant üles. 
• Põeb esimest nohu ja köha. Õnneks mitte hetkel veel väga hullusti. On tutvunud Humeri pihustiga ja ninakolli pumbaga. Pihusti teda isegi väga ei heiduta hämmastaval kombel, kuid ninakolli pumba peale siiski näitab meile välja, kui väga me teda tema arust ei armasta.
• Uueks mähkimislaua leluks on Rosinante. Rosinante ripub meil konstantselt ribikardina küljes ja vastavalt vajadusele tõmbame ribid üles kapiääreni (nii ulatub Rosinante mähkimislauale) või siis päris üles ja siis ripub Rosinante all ja Patrik saab temaga sitteris olles mängida. Süsteema-magnifico!

• Lemmik mänguasjadeks on minu vanad lelud. E'le see küll väga ei meeldi, kuna ta tunnetab kui rabe see veerand sajandit vana plastik on, kuid vanad lelud teevad iga kell uutele ära oma kerguse ja geniaalsuse tõttu ning mina lasen tal ikka nendega mängida.

• Tegeleb üha rohkem iseendaga. Enam ei korista ma lapse uneajal, vaid just nimelt tema ärkvel oleku ajal. Ei saa ju kallist oma aega raisata! Samuti said meil Patriku ja E'ga koos pestud ära aknad (meie pesime, Patrik chillis õues sitteris), ribikad, ja E tõmbas veel tolmuimejaga toa ka puhtaks, samal ajal kui ma üksi poes käisin. Samuti saab hommikuti voodis lösutada. Ta ju ahvib meid. Kui meie mõnuleme, mõleb ka tema, kui meie loeme, loeb ka tema:

• Jätkuvalt veel üritab roomata, kuid kõikide arstide kolleegium on mul sügavalt soovitanud arengut mitte tagant sundida. Seega ma ei pane kätt taha ja ei sudi teda takka - las laps nati on veel kõhuli. Hea oleks kui ta hakkaks võimalikult hilja roomama ja roomaks võimalikult kaua. Ja siis veel võimalikult hilja istuli ja püsti. Saab tugevama selja.

• Kardab kõdi!
• On käeliselt äärmiselt osav - haarab, tõmbab, hoiab, kisub. Eriti meeldib talle haarata kinni veejoast. Pepu pesu on muutunud lootusetuks ürituseks kui riided on seljas. Loomulikult saab ka ilma riideid märgamata ja ilma selleta, et ma lasen tal veelga mängida, kuid siis ta on väga õnnetu ja tihub nuttu peale lörri läinud katset vett püüda.

Kunst on rahvale

Tänase päeva otsustasime vihmase ilma auks veeta Kumus. Alustuseks külastasime sealset näitust "Gateways. Kunst ja võrgustunud kultuur", mis ei olnud suurem asi. Ainuke hea installatsioon oli real snail mail mille mõte oli siis selline, et keset tuba oli suur suur (elektrikarjusest äärtega) lillekast, milles elasid teod, kelle karpidel olid paigaldatud kiibid. Iga näituse külastaja sai saata endale e-maili ja kui tigu kunagi roomab üle ümmarguse plaadi nimega collect siis ta korjab nii öelda e-maili üles ja kui ta nüüd roomad üle plaadi forward, siis saadetakse e-mail ära. Me ootame. Eks näis kaua tigupost siis tegelikult töötab.

Teine hea installatsioon oli põrandale pandud googlemaps'i kaart, kuhu siis külastajad said markeriga enda märkmeid lisada. Vaade sellele, kuidas inimesed märkmeid lisasid, oli enamasti järgmine:

Kunst on rahvale eksole! Aga tuleb tunnistada, et nii head kadreeringut ei ole E teinud isegi pika sättimisega, kui see tehtud pilt, mille ta salaja põlveõndlast tegi. Küsimus on aga selles, et kas autor mõtles, et kunst on see kaart, need inimeste märkmed, või siis kükitavad noormehed ja neiud?!?

Kolmas hea projekt oli laest kukkuv sõnade vesi. Ülevalt lasti alla veepiisad, mis olid võtnud sõna kuju ja seejärel langes plärtsti põrandal olevale riidele ja sealt rentslisse. Kuidas saadi vesi sõnaks??? Hämmastav! Sõnu oli palju ja erinevaid, ja kohati olid sõnad väga väga pikad.

Peale seda näitust olime sisse ja üle sõitnud nii Patriku söögi kui ka uneajast. Mähkmedki vahetasime jooksu pealt kesk näitust. Nüüd siis otsustasime minna kohvikusse, sööta lapsel kõht täis ja rahulikult Kölerile, Triigile, Laikmaale, Rauale jne pühenduda juba magava lapsega. kuid elu läks teisiti. Ehk oleks kõik isegi õnneks läinud, kuid keset uinumist pandi järsku kõik Kumu kõlarid hüüdma midagi venekeelset. Kuna teadet edastati ainult vene keeles, siis meie aru ei saanud, milles asi siis oli (minu pakkumine on see, et keelati pildistamist välguga ja E pakkumine oli, et vene turiste kutsuti üle vaikusele, kuna muuseumis ei tohi lärmata). Taas kord kussutasime 19/20 sajandi kunsti taustal lapse peaagu magama kui teadet korrati. Seekord Patriku närv ei pidanud vastu ja otse Köleri "Truu valvuri" silme alla kakas Patrik end täis. Enam ei olnud aega 20 sajandisse süübida, millest oli mul äärmiselt kahju ja suundusim kolmekesi naiste vetsu, mille tagaosas oli emade sektsioon (muuseas naised ei vaadanud E'd üldse pahasti, kelle ma endaga naiste vetsu kaasa tõmbasin) ja seejärel oli kojusõit. Ei saa ju last magama panna, kui kogu aeg kõlarid hullemini kui elektriraudtee peatuste teadvustaja mingit venekeelset jura üürgavad. Nüüd jääb lihtsalt üle oodata vaid järgmist vihmast nädalavahetust, et saaks Patriku ärkveloleku ajal ka ülejäänud saalid ära vaadata.

Toidupäevik

See nädal oli meil plaanis alustada risottode vooru, et süüa liha ja riisi vähe teises kuues vahelduseks. Maalt tõime selle tarbeks lausa lamba kaasa. Lamba panin alustuseks ahju. Niisama seda tükitada tundus liiga keeruline. Ahju pannes määrisin ta pealt küüslaugu-sinepi-suhkrusiirupi-rosmariini-õli marinaadiga ning ahjust tulles oli risotto ununenud. Lammas sai nii hea, et pistsime ta niisama pintslisse.

Lambast oleks pidanud ainult pildi tegema siis, kui kont ka küljes oli ja praad just ahjust tuli, aga lõhnad olid nii isuäratavad, et pildistamise peale tulime alles sööma hakates. Nüüd on aga juba ka kont nahka pistetud ja lambast pole enam haisugi.

Oma toidusedelisse lisasin nüüd see nädal juustu, või ja maitsestamata jogurti. Et jogurtit oleks millegagi süüa, siis tegime esimest korda ise müsli põhja. Pähkklid ja kuivatatud puuviljad tuleb lisada kaussi. Purki sai hetkel lihtsalt suhkrusiirupi-vee-õliga röstitud kaerahelbed. See laar sai aga natuke liigselt ära küpsetatud. Järgmine kord tean juba vähem ahjus hoida.

Maalesõit

Seekordne maalesõit väärib tõelist skeemitamise auhinda - hommikul lükkasin Patriku akna alla tuttu, kohe ärgates 18 bussi ja A&O juurde, siis lõunaune ajal kärutasin ümber Šnelli tiigi, kuni saabus Edelaraudtee aeg ning siis magava lapsega rongi. Tartus läksin sõbra juurde kuhu õhtuks ilmus kohale töölt tulev E ja viis meid Patriku öö unega maale.

Elamused:

1. Kas teist keegi teab kui palju mahub postkasti kirju, lehti ja reklaami. Mina arvasin, et poole vähem kui neid reaalselt A&O postkasti surutud olid. Osad kirjad olid nii rullis, et tegid isegi vetsupaberile silmad ette. 
2. Inimesed on mõtlematud tohmanid ja kui nad ei kuulu Mõhu ja Tölpa suguvõssa, siis kuuluvad nad kindlasti Kadekopskopside klassi. Rongis oli jäänud 1 vaba pink. Mina saabusin rongi sellest uksest, mis oli vabale pingile lähemal. Teiselt poolt lähenesid kaks minust vast natuke nooremat noormeest. Nad jooksid, et pinki endale saada, samas nähes, et ma lapsega seda ise noolin. Kuna mina joosta ei saanud, siis võtsin õlalt ruttu oma koti ja viskasin selle pingile napilt enne noormeeste tagumikkude maandumist. Sain väga mõrvarliku pilgu osaliseks.
   See viimane vaba pink oli päikese poolne ja rong oli väga umbne. Meie ees istus üks teine lapsega ema (laps oli umbes 3ne vast), kes keelas kogu vagunil aknaid lahti tegemast. Tapal vabanes teiselpool vahekäiku üks iste ja ma hakkasin sinna kolima kui üks keskealine daam tegi oma kotiga mulle sama, mis mina noormeestele. Ju oli tal palavam kui üleni higisel Patriku ja ei jäänud mulgi muud üle, kui üks mõrvarlik pilk talle omistada ja okselapp üle minu ja Patriku pea tõmmatuna vaikselt edasi kannata.
3. Maal nägime päeval ühte Kännu kuke tühja pudelit ja hakkasime omakeskis arutama, et mis moodi ikka see jook maitseb ning õhtul kui laps juba magas korgitigi meie auks üks Kännu kukk lahti.
   

   Muide vahepõikena pean siinkohal möönma, et iga kodu, kus on olemas ülevalt-alla lahtikäiva uksega baarikapp on Kännu kukk olemas. See on samasugune seadus nagu igal vast abiellunul peab olema kodus üks orhidee (meil oli ka, aga klassikaliselt tapsin ma selle paari kuuga ära. Nüüd on ta juba taastuskuuri Mudakal läbinud ning õitseb seal juba mitmendat korda).

   Peale avamist ja esimesi maitsemisi juhtusin ma ükskord elus istuma jackpot koha peal, kust oli ilusti näha kuidas vaadatakse pudeli põhjas olevat kristalli siis, kui pudelil puudub kork. Vaataja loomulikult korgi puudumist ei pannud tähele ... Ja mina nägin kuidas see punane kleepuv asi hakkas voolama, kuidas ta tabas diivanit, vaipa ja kuidas ta muundas ruumisolijate näod naerust lokkavateks. Peab möönma, et Kännu kukk on nagu keefir või jääkülm viin, mis valgub sekund hiljem kui ta peaks ja annab niiviisi valajale teatava hetke, et tabada oma tegu, kuid mitte pääseda enam tagajärgedest. Kogu see intsident meenutas tõepoolest "tordiga näkku" nalja ja oli nii klassikaliselt naljakas, et ma veel öösel kõõksusin endal pisarad silma ja pidin E kaenlaauku pugema, et mitte naeruga Patrikut üles ajada.
   

Kokkuvõttes võib öelda, et maalesõit nõnda rongiga on äärmiselt meeldiv ettevõtmine ja kui veel maal nalja saab, siis võiks kasvõi iga nädalavahetus pool eestit läbi manööverdada. Tagasi tulime ühe pikema pausiga Tartus, kus Patrik käis esimest korda juuksuris. Lasime pügada tema imeseksikat tukka mis juba silma kippus. Laps oli väga põnevil kääridest, kammidest ja kogu temale osutatavast tähelepanust. E seisis kõrval ja õpetas juuksurit, et tehtagu ikka selle teise kääriga ka , mis jätab juuksed eri pikkusteks. Tehtigi! Nüüd on meil peas moodu soeng. Ime, et E veel noalõikust ei nõudnud.

Praegu on aga väljas suur suvi lõpuks ka meil ja ma tunnen nagu oleks mul puhkus. Vahepeal viskaski juba kopa ette, kui sain Prantsusmaalt sõnumeid, kuidas ülejäänud pere päevitab rannal ja ujub ja mina sain neile vastata ainult sõnumiga, et ma kütan ja Patrikul on jälle talvemüts kasutuses. Nüüd on aga meil ka siis seis selline:

Mahemajandus

Neljanda kuu postituse kommentaarides kajastub link ühe pere blogile, kus on võetud vastu otsus elada mahedalt. Olen nüüd seda blogi lugenud ja see on väga väga hea ja paneb mind äärmiselt palju mõtlema kõige selle üle, mis ma ise söön ja teen. Eriti Patriku allergia valguses.
Loomulikult mina nii tubli ei ole, et päris mahedaks emaks hakkaksin, aga teatavaid nõuandeid võtan väga tõsiselt. Eriti sealseid postitusi naatriumglutamaadist ja aspartaamist. Tõsiselt läks isu üle süüa vorsti, pelmeene, frikadelle, juua igatsugu karastus- ja pudeli mahlajooke, närida orbitit, kummikomme jne.  Peale selle blogi lugemist hakkasin veelgi enam hindama Roosa ja Taadi pingutusi aiamaal (moosid, mahlad), emme boršisuppi. Eriti palju rohkem hakkasin armastama aga oma ämma ja äia (juurviljad, puuviljad, marjad, kompotid, moosid, mahlad, konservid, liha, sink jne).
Hetkel on meil keldriõunad otsas ja söön poeõuna. Mahemarketisse jõudnud veel ei ole ja õunad pärinevad teadmata maalt ehk Selverist. Õunad enne pesen ja koorin ja ikka ei julge hammustada. Mõni hommik lausa keedan õuna enne igaksjuhuks enne söömist läbi.
Söögi teemast peaks ära vahetama kindlasti järgnevad tooted:

• Ei mingeid vorste ja poe sinke. Sinki saab ju osta ka turult! Samuti tuleks loobuda pool fabrikaatidest nagu pelmeenid, frikadellid, marinaadis lihad, puljongikuubikud. Võimalusel tuleks need tooted ise teha. Samuti peaks välja vahetama poe turu vastu. Turult saab osta kindlasti paremaid liha ja kalatooteid ja kohupiima ja juustu.
• Ka leiba võiks ise teha, aga nii tubli ma ei ole. Seetõttu lihtsalt tuleb jälgida, mis leiba osta. Saia ja valgejahu tooteid me nagunii eriti ei tarbi. Isegi makaronid on meil täistera omad (millest ma hetkel ka paastun) või siis riisinuudlid. Samuti tuleks nüüd välja vahetada valge riis pruuni vastu ja siis olekski juba omadega mäel.
• Kommid ja maiustused tuleks aga ÜLDSE ÜLDSE ÜLDSE ära jätta (mida ma ka tegelikult teinud ju olen). Kui magusa isu tuleb peale tuleb teha kooki või süüa moosi. Praegu ma nii teengi. Vahest läheb õhtuga pool purki mu piiritusse kõhtu. Igatahes leian, et see on tervislikum kui šokolaadi nosida.
• Kodukeemia on aga rubriik, mis teeb ikka peavalu. Täna kasutasin kahte pihustatavat mürki: pesin puhtaks kamina ukse (väga kõva keemia) ja Patrik oli minust vaid meetri-pooleteise kaugusel ning pesin puhtaks magamistoa peeglid. Selle pihusti on aga veelgi laiahaardelisem ja siis nõustus Patrik teises toas mängima õnneks. Aga mürk oli magamistoas veel tükk aega tunda ja nii koera ilm on, et akent ei teinud ka lahti. 
• Hambapasta on meil Rocks, mis pole päris mahe, kuid pole ka Colgate. Pesupulber on Minirisk. Jällegi pole looduslik, aga vähemalt mitte nii keemiline ehk. Nõudepesuvahend on Neutral, kuid see tuleks Sodasani vastu vahetada. 

Mõtlemist igatahes on palju, et kuidas toituda ja kuidas oma kodu puhas hoida. Ma kardan, et hakkan pikkamööda sinna mahe poole siiski triivima.

Ema süda

Hämmastaval kombel olen ma veel ikkagi Patrikuga kuidagi üks hingav organism. Igal öösel sööb Patrik erinevatel kelaaaegadel ja erinev arv kordi, kuid igal öösel, minut või pool enne seda kui Patrik hakkab süüa nõudma, ärkan mina üles. Minul läheb lihtsalt ärkamiseks natuke rohkem aega ja loodus annab mulle just selle aja enese virgutamiseks.
Samuti tean millal ta õues ärkab. Üks hetk avastasin, et ega ma ei vajagi neid beebi mögafone. Ma ju tean ja tunnen millal ta silma pilgutab ja millal ta silma lahti teeb. Loomulikult ma ei tea force majeure nähtusi nagu väike naabripoiss, kes üritab kärusse ronida ise samal ajal karjudes: "Vanaema näita mulle titat" või ma ei saa ette ennustada, millal posisid käru ümber kula mängivad või saabub suur teepuhastus masin, kes käru märjaks lausa pritsib jne. Aga normaalsetes oludes meie kellad käivad samas rütmis.

Rütmitus elus

Liigne trall lööb elu rütmist välja. Neljapäeval käisin tööl, kus juhuslikult oli maja ees näha ka mu bioloogilise isa suurt bensiinisööjat. Ohkasin kaks korda sügavalt sisse ja välja, käisin rahustuseks kõigepealt töökaaslastega ülemisel korrusel juttu rääkimas ning siis suundusin alumisele korrusele. Alustuseks jutustasin loo Muhamedist ja mäest ja teatasin, et siin ma - Väike Mumamägi - nüüd olen. Selle lapse tutvustamise pooltunnikesega jäime aga hiljaks pool tunnikest koju. Selle asemel, et ärkvel lapsega koju jõuda ja siis ta lõunaunne panna jõudsin koju magava lapsega, kes kodus mitte enam lõunaund ei jätkanud ja päev oligi nässus.
Järgmine päev olid aga tädi Aino matused ja taas kord otse lõunaune ajal. Laupäeval olime aga ise rumalad ja E läks Patrikuga välja kõhukotiga jalutama taas kord natuke enne lõunaund ja laps loomulikult kukkus kossdi tuttu ja kärusse pannes enam pikalt ei maganud.
Selle päeva rütmide sassiajamise palk oli meil aga öörütmi sassi minek. Kui varemalt oli meil laps, kelle võisid panna voodisse ja kes siis seal rõõmsalt veerand tundi lakke vaatas ja siis silmad kinni pani, siis kolmanda rütmitu päeva lõpuks ei jäänud enam Patrik magama. Jändasime temaga peaaegu südaööni. Suures ahastuses võtsin taas käsile raamatu "Päästke meie uni" ja lugesin uuesti läbi. Seekord vaatasin ka päevakavadele leebema pilguga otsa ning täna katsetasin esimest korda:

Patriku vanune beebi peaks ärkvel olema 2h ja seejärel minema magama. Sööma peaks ta peale magamist ja mitte enne magamist! Täna siis tegingi nii. Loomulikult ma ei andunud täielikult raamatutarkusele ehk ei äratanud magavat last kell 7 vaid lasin tal magada nii kaua kuni ta tahtis (7.30) ja seejärel magasin ise veel nii kaua kuni mina tahtsin (8.00) ja siis alles andsin süüa (ma väga lapsepiinaja tegelikult ei ole - Patrik sõi öösel 4 korda ja viimane söök oli tal kell 6.00). Magama panin nö näljase lapse ja ilma lutita. Peale 10 minutit hoovis kärutamist magas Patrik nagu miki mul akna all peaaegu 2h. Peale ärkamist andsin taas süüa ja laps oli niiiiiiiii hea tujuline, et lasi mul lausa pesud ära triikida. Peale kaht tundi võtsin taas lapse ja panin välja. Ja magab jälle! Ehk on siiski nendes päevaplaanides iva sees. Ehk tõesti kohe peale söömist ei olegi beebil hea magada. Gaas hakkab kiusama ja krooks võib olla sisse jäänud. Igatahes olen nüüd julgem, julmem ja targem ja kui tänane öö ka tuleb normaalsem, siis homme isegi jätkan lapsekasvatamist raamatu järgi.

Aga nagu ikka esitan endale miljoni-dollari-küsimuse: Mida ma sellest loost õppisin? Päevaplaan on siiski A&O. Kui laps teab mis järgmiseks juhtuma hakkab on ta parem, rõõmsam ja ei nuta praktiliselt üldse. Kui enda lohakuse, laiskuse või planeerimatuse tõttu tsüklist välja minna, siis kindlasti ei tohi seda teha kolm päeva järjest. See on siiski tõepoolest nii nagu K mind õpetas, et kõik muutused väikelastel võtavad aega kolm päeva! Seega kui elu sassi ajada, siis ainult üheks päevaks. Järgmine kord oskan ehk juba seda ka järgida.