Mina oma Muriga

Mängima kord läksin ma
õue oma Muriga.
Hoidsin Muri kõigest väest,
ikka ta mul jooksis käest.

Ei Muriga saa mängida,
ei mängida, ei kõndida.
Ei Muriga saa mängida,
ei mängida, ei kõndida.

Ametivahetus

Terve nädalavahetus on olnud kevadine ja sume. Meie oleme olnud kodus ja mõnulenud ja tundun end vägagi vabalt. Puhanud. E on muretsenud meie kõhtude eest ja terve nädalavahetuse olnud kokk. Mina olen saanud vaid nõusid pesta.

Reede öösel, peale seda kui mina Patrikuga magama olime läinu, alustas E meie väikeses valges köögis kalaröökimist. See, et me magasime, oli meelega nii ajastatud. Ma poleks ju üle elanud seda, et uimeid on köögi seinal ja verenire ribikardinailt alla tilkumas. Sellest kõigest pidin vaid kuulma hirmulugusid ja väikeseid musti täppe köögi seinalt pühin lapiga siiani, kuigi hommikuks oli siiski köök äärmiselt puhas. Öösel aga E raius, rookis, fileeris, soolas. Hommikuks oli jäänud vaid minule lõhepea külmkappi - just nimelt nii, et kui uks lahti teha, siis pea vaatab küsivalt vastu, et millal ma siis ikka suppi teen.
Suppi aga mina polnud varem kala peast teinud. Ei jäänud midagi üle, kutsusin A&O külla.
Lõunaks oli siis meil supp. Autor emme. Peale oma ebaõnnestunud kana-klimbisuppi (välja tuli supp pudruga) ma enam suppide kallale asuda ei julge. Pealegi see, kuidas kala peast silmi välja võtta, ajas mind lihtsalt öökima. See oli nii pudel ja vedel värk ja ajas minu jalad ka konkreetselt vedelaks.

Pühapäev tulid meile K&T külla sushi tegut seletama. Õppijaks E. Mina hoidsin last ja pesin nõusid. E keetis, hakkis, lõikus, praadis, keeras, kleepis. E valmistas K juhendamisel isegi tamago! Nüüd on igatahes sushi tegu selge ja nüüd hakkab kodus sushit saama. Võite aja kinni panna ja sööma tulla.

Õhtul läks aga kõht tühjaks ja siis tegi E algusest peale pannkooke ise. Keldrist oli tuppa toodud viimane purk maasikamoosi ja seda lihtsalt pidi väärikalt tähistama.

Pesupäev

Sokid kõndisid ise pärast tuppa...

Suusahooaeg

Tõenäoliselt on nüüd nii, et suusahooaeg on lõppenud. Rada sulab ja mul tuli taas meelde, miks ma klassikat ei sõida. Selle ilmaga lihtsalt enam ei sõida klassikat, aga vaba rada on veel täitsa okeika. Muidu oli mets sulnis. Päike sillerdas ja nii hea oli rajal olla, et meenusid ainult mõnusad asjad - maasikapõld, suvel saardesõit ja seal minu hüppenöör, mida see aasta saan jälle kasutada, jalgratas, helerohelised kased ja kevad. Las siis sulab! See aasta on kokku sõidetud 174 km. Nendest rasedana 24km. Lapse kõrvalt arvan, et see on päris tubli tulemus, aga eks alati või paremini.
Nüüd ootan jooksuhooaega...

Kolmanda täiskuu uued tuuled

Taevas on täiskuu. Meie libahunt ulgus täiskuu peale südaööni. Meie olime väsinud ja tegutsesime vahetustega. Kõigepealt kussutas E ja mina magasin, siis kussutasin mina ja E magas ja siis kussutasime mõlemad. Lõpuks magas Patrik. Ja meie kah. Aga kolmanda kuu moodustamisega on Patrik õppinud palju uusi asju:

• Jutustab - proovib erinevaid häälitsusi teha. Enam ei hakka nutma iga kord, vaid pooled nutmise korrad on asendunud õiendamisega. Õiendab ta väga kõva häälega ja ma tõepoolest saan aru, et see on midagi taolist:
  Patrik: "Miks sa panid mu siia lauale. Kas sa siis ei saa üldse aru, et ma tahan, et sa pea peal seisad ja samal ajal mind jalguga kiigutad ja teed lolle hääli ja nägusid! Kohe täida kõik mu soovid, muidu hakkan nutma ja ma ei tee nalja!"
• Üritab keerata. Üritab juba seljalt saada kõhuli. Saab ise külili ja kaugel see kõhtki nüüd on. Korra on keeranud külili olekust kõhuli. Kõhuli olekust on mitu korda saanud ka selili. Kõhuli maas olles on ka teinud veerand pööret ümber oma nabatelje.
• Ärkab hommikul kell 8.
• Lõuna ajal magab 3,5h. 
• Magama läheb meie sunnil 21/22 ajal, aga jääb magama 22/23 ajal. Öösel sööb 01/02, 03/04, 05/06. Hälli panekust ei ole juttugi. Ausalt öeldes ei unistagi ma enam sellest. Nüüd unistan pigem sellest, et saaks magada kõhuli, või kui seda ei saa, siis saaks ennast liigutadagi kasvõi nii palju, et saaks tissimisel teki alt välja jääva käe teki alla panna. Liigutades ärkab ta aga üles ja siis on vähemalt 2h üleval, nii et enamasti ma ei liigutagi ennast ja ärkangi järgmise söötmise ajal samas asendis, kus eelmise lõpetasin. Hommikul enam mul magada Patrik ei lase. Kui ärkab, siis hakkab kohe jalgadega hullult siputama, et ka mina ärkaks. Koos on ju toredam jutustada.
• Omab beebikõõma. Seetõttu paneme talle vahest pähe õli, et korbakesi lahti kammida ja siis ta näeb välja tõeline sekspomm. 
• Vanni saab endiselt ülepäeva. Vannitades nutab nüüd vaid peapesu ajal. Korra on Patrik väisanud ka sauna, aga seda minu süles ja mitte laval. Üldiselt saun vist pigem meeldis talle - tume ja soe ja üleüldse sai mähkudeta emme süles olla.
• Juba on võimalik temaga käia poes (kui ta turvahällis on ja näeb ümberringi).
• Vaatab võimalusel telekat (huuh, et meil kodus ei ole, kuna 25 kaadrit sekundis on ikka nii väikesele närvisüsteemile, silmale ja ajule veel minuarust liiast).
• Hommikuti ja peale pikka lõunaund on heatujuline. On mängukaare all. Üritab haarata. Lemmik haaramisobjektiks on papagoi, millest saab kinni haarata nii sabast kui tiibadest. Korra nägin Patrikut lausa vaatamas oma kätt. Vaatas seda ja pani käe rusikasse ja lasi lahti. Ju ta avastas salapärast seost tahte ja liigutuse vahel. Kui mängukaarest ära väsib, siis istub veel natuke aega sitteris ja ma saan juba toimetada tema kõrvalt - näiteks pesusid masinasse panna/võtta, ribikardinaid pesta, käsitsi pesu pesta jne. 
• Tuli on endiselt meie lapsehoidja. Tuld vaatab hea meelega. Veinipudelid on aga möödanik (aga küll ta veel õpib neid armastama).
• Vaatab otsa, vaatab peeglisse, fokusseerib selgemini asjadele.
• Massaaži lõpetasime ära. Nüüd tahaks hakata käima ujumas või võimlemas, aga ujumise ajad on nagu Becky Mode näidend "Kõik on täis".

Kohus

Vahest ikka juhtub, et kuhugi külla minnes kuulen ma neid pärleid, et "Minul/Meie ajal küll ...". Ning vahest on need päris humoorikad. Parimad palad siis siiani on olnud

• Minu laps küll oli mähkimisaluse peal nii hea meelega. Ma sain ta lausa sinna jätta ja ise duši all käia. Laps uuris aga oma varbaid ja mõnules.
  Ütlemata vastus: Nojah. Kui mu laps oleks vähe vanem, eks ta oleks ka mähkimisaluse peal, aga paraku mu laps on veel sellises eas, et ta ei saa oma varbaid kätte. Puus on veel kinni!
• (Mõeldud laitusena) Te olete oma lapse harjutanud ainult kõhuli olema!
  Ütlemata vastus: Jah! Täpselt! Ma nägin kuu aega ränka vaeva, et õpetada teda kõhuli olema. Nüüd tuleb puuks paremini välja, ta peaaegu keerab, hoiab väga tublisti pead ja üleüldse on tugev ja võimekas noormees.
• Sa paned oma lapse liiga soojalt riidesse!
  Vastus: Jah, seda ma teen. Sain ka oma karistuse kätte. Eile ja üleeile ärkas Patrik peale 30 minutit kärutamist üles; varem kui tavaliselt (ennem oli unefaasi ülemineku aeg 40 min), vaatas mind suurte silmadega ja ei jäänudki enam magama. Kärutasin, kärutasin, kärutasin, kuni ta juba lõpuks röökis nutta. Kussutamine, laulmine ja nunnutamine ei aidanud. Panin lapse aga kärru tagasi ja jooksin koju. Eks ega tõesti ei ole ju hea olla, kui sinust üritatakse keedumuna teha. Ühesõnaga talvekombekas läks kappi tallele.
• Ära väntsuta oma last peale sööki, siis ta ei rekurgiteeri ka nii palju.
  Vastus: Proovin.
  Reaalselt proovisin ja töötabki. Peale sööki ei mingit krooksutamist. Lasen tal pigem natuke lamama ja meie diivan, vaibad, voodi, riided jms on päästetud. Eks oksutit ikka juhtub, aga oluliselt vähem kui vanasti.

Eks neid ütelunge on veelgi, kuid ei jõvva kõiki kirja panna. Nagu emme mult juba lasteaias küsis, peitub aga põhiküsimus selles, et: "Mida sa siis sellest loost õppisid?". Õppisin seda, et nii väikese lapsega ei tohiks külla minna. Enamik inimesi ei mäleta millised nende endi lapsed on alla kolme kuu vanuselt olnud, kuna see aeg möödub nii kiirelt ja kõik mäletavaid vaid 6 kuuseid rõõmsasuiseid beebisid. Mis seal salata. Ka mina ei mäleta enam neid esimese kuu jubedusi, kui meil ööl ja päeval vahet ei olnud ja ma kella 4ni hommikul temaga köögist esikusse ja tagasi tatsasin. Ühesõnaga külla võib minna alles suurema ja suhtlevama beebiga ja enne seda peavad külalised sulle koju tulema, siis kui sinu lapse rutiinile see sobib.

Lugemisind

Et oma lugemisindu taltsutada võtsin käsile Cervantese. Hämmastaval kombel on see aga vägagi tänapäevane ja ei taltsuta indu ühti. Järgmiseks peab vist ikka Kalevipoja, Zola või K, sinu kihlveo Georg Sandi "Consuelo" käsile võtma.

Patrik magab endiselt ainult siis kui ma olen ta kõrval ja ennast ei liiguta. Äärmisel juhul võin end keerata selili - külili ja kõhuli keeramised äratavad ta. Seega lugemiseks aega veel on. Reeglina hommikupoolikuti 2x1h kindlasti.
Emm tõi mulle ka Põrgupõhja uue vanapagana. Raamatu taga on hinnaks KR 4.50. Võite ise arvata mis aasta trükk! Paber on paks ja papine, nii et raamat, mis näeb välja nagu ta oleks 600 lk on tegelikult ainult 300 lehekülge. Viimasel lehel on nimekiri samalt autorilt ilmunud teoste kohta koos hindadega. Kõige kallim kõigist Tammsaaredest selgus, et on Tõde ja õigus V osa. Eks nende eluliste probleemide lahenemiste eest ongi õigus nõuda kolm korda kõrgemat hinda kui armastuste ja muiduõpetuste eest.

Kevademärgid

Kuigi sajab laia lund ja pole vist paslik rääkida kevadest, siis siiski teatavad märgid on ilmunud. Leidsin täna aknalaua pealt, väljastpoolt, küünla, millega E Käkukäru suuski määris. Ennem oli küünal hange all ja seda näha ei olnud. Panen ta kohe põlema kevade ja vanavanaema homse sünnipäeva auks.

To-do list

See postitus on sulle kallis H. Küll sa planeerisid hästi minu lapse saamise. Beebi riiete kast on ära sorteeritud ja mänguasjad, mis sa mulle andsid on puhtaks pestud. Kaasa arvatud ka pehmed mängukaare küljes rippuvad mänguasjad. Kui tahad ülejäänud asjad ka puhtaks saada, siis too jõudu mööda aga siia. Ainult see papagoi on pesemata, kuna Patrik õpib sellega hetkel haaramist ja ma ei taha tema linnupraadi rikkuda.

Veel on to-do list aga pikk. Kolmest ribikardinast on puhtaks tehtud ainult üks. Vannitoa seina oleme inetuks hõõrunud dušikardina puu liigutamisega ja sein vajab küürimist, E särgid on triikimata, jope tahaks parandusse viia, kardinad pesta jne.

Muuseas, vabal ajal tegelen jätkuvalt ka lapse kiusamisega. Kui endal on ikka vaja hambaid pesta, siis panen kõristi ühe otsa kapi külge ja teise otsa tema käe külge kinni ja iga kord kui ta kätt liigutab, siis kõristi kõriseb. Väga tänuväärne lapsehoidja.

Puhkus

Üritan E'ga arutada teemat:

M: "Nüüd käisid sina 4 päeva puhkamas ..." Ja vaatasin E'le pikalt ja lootusrikkalt otsa.
E: "Minge!"

Aga tegelikul käisime ju ka meie puhakamas. Mudaaugule minek oli äärmiselt lihtne. Hommiku une ajal tõstsin asjad ja lapse autosse ja autos jäi poiss kõpsti magama. Mudaaugus lasi lausa kõik asjad tuppa tassida ja alles siis ärkas ja nõudis tähelepanu. Seal olles käitus laps hästi. Õppis uusi asju ja kasvas nii mis mühiseb. Saunas käis ära ka leiliruumis, kuigi ainult minu süles ja all ja korraks aga põhimõtteliselt on nüüd siis saunamõnud ka ära maitstud. Esimest korda peale vanni mähkides ja riietades ei nutnud ja üleüldse oli igati mehine poiss. Koju jõudes läks aga veelgi paremaks - nii pea kui koju saime oli ta lausa õnnejunnis. Vaatas seinu, lage, vaipa, maale.  Iga tuba oli koduselt tuttav ja suure vaatamise käigus unustas ta lausa süüa. Mina sain rahulikult pakkida lahti kõik asjad ja toimetada. Küll on tore koju tagasi jõuda! Ainult, et kodus enam nõud ei pese ennast ja toit ei ilmu imeväel lauale. Puhkus ongi möödas.

Fastfood

Tänane söök. Näeb välja mu meelest peris kobe. E sõi, kiitis. Siis küsisin, et mis ta arvab, et kui kaua mul selle tegemiseks läks. Arvas, arvas, arvas, kuni lõpuks tunnistasin, et 10-15 minutit. Vastus oli: "Tõeline fastfood. Ei saa enam koduski normaalset sööki!".
Ühiskond on ikka hukkas. Liiga kiire.

Inspiratsioon

Neljapäeval käisid mul külas töökaaslased oma lastega, kes jutustasid, mida kõike tegelikult lapse kõrvalt teha annab. Ma kuulasin mokk töllakil ja panin kõik kõrvataha.
2,5 kuuselt juuksurisse
3 kuuselt restorani, beebikinno, šoppama
6 kuuselt teatrisse ja reisile
Haarasin kohe sõnasabast. Juuksurisse mul rutt ei olnud, aga restorani oli küll ja nõnda ma siis käisingi E'l järgi nagu halb hais, et mina tahan minna laupäeva hommikul brunchile (kuna sobivalt oli külmkappi jäänud ainult kapsas ja paar purki hoidiseid). Oma brunchi ma ei saanud, kuna alati suudame me teha s*tast saia, aga lõuna ma sain.

Raekoja platsis olid juba esimesed välikohvikud avatud ja lasime hea maitsta. Ettekandja oli nii armas, et tegi meile puht eestluse tõttu 10% alla ka.
Tunne oli igatahes nagu päris inimesel juba. Ainult et oma pooltoore punaveini kastmes veiseliha kõrvale oleks veel punaveini ka tahtnud. Aga käis kaste ka!

Mulle meeldib töö

Lõpuks leidsin üles K tädikese algupära. Tema tuntud tsitaat pärineb Jeromelt "Kolm meest paadis". Aga kogu lõik on veelgi enam väärt. Meenutab mulle meie perekonda, vanaema ja iseäranis sündmusi Mudaaugu köögis:

Elasin kord koos ühe mehega, kes mind lausa hulluks ajas. ta võis tundide kaupa sohval vedeleda ja vaadata, kuidas ma koduseid toimetusi teen, mind kogu aeg silmadega saates, ükskõik kuhu ma ka ei läinud. Ta ütles, et talle mõjub hästi kui ta mind ringi askeldamas näeb. Ta ütles, et tunneb siis, et elu ei ole igav unenägu, mida võib niisama vahtides ja haigutades mööda saata, vaid õilis kohustus, mida täidetakse tõsise hool ja tööga. ta ütles, et mõtleb nüüd tihti sellele, kuidas ta küll enne mind hakkama oli saanud, sest siis polnud tal kedagi, kelle tööd oleks võinud pealt vaadata.

 Mina küll selline ei ole. Ma ei saa paigal olla ja vahtida, kui teine rügab ja rahmeldab. Tahan siis alati püsti tõusta ja juhtnööre jagada, käed taskus, ringi jalutada ja õpetada, mida järgmisena teha tuleb. Olen kord juba sellise hakkaja loomuga. Ma ei saa sinna midagi parata.

Plirts plärts käes on märts

Istusin täna Nõmme turul puust pingikesel ja sõin kohupiima. Üsna minu lähedal oli uisuplats, kust kostis tasast diskot ja ja mingi lasteaia rühm oli toodud uisutama. Nad kilkasin ja hõiskasid ja kukkusid. Päike soendas mind ja ma tundsin ennast täpselt nagu alpides lõunat pidades. Ei võinud see 12 000 aastat tagasi taanduv jää siis Nõmme mäge suuremaks vormida!
Tundub aga, et kehal on mälu. Kui ikka 10 aastat on iga märts suusatamas käidud, siis hing ja keha juba elavad selles rütmis. Järgmine aasta enam küll vahele ei jäta, ei suuda.

Seal pingil mõnuledes mõtlesin endamisi, et kui mina Patrikut konnapojuks nimetan, siis olen ju mina padakonn. Peab ikka ütlema linnupoju (või olen ma siis käoema!) või siiski ainult Käku. Käkude esivanemad pole õnneks veel enda marki maani teinud.

Muidu sai käidud aga EITSAs last näitamas. Mitte õnneks üksi, R'i ja tema pisitütrega koos. Nõnda hajus tähelepanu kahele tibule ja olukord oli meeldivam. Patrik sai aga meie praeguse rektori süles olla. Vaat kus lops, nüüd saab tema ja ta õved ja nende lapsedki veel uhkustada. Nii nagu meie tunneme uhkust, et Papa vend on Mannerheimil süles istunud.

Eitsasse minnes aga ütles E: "Säästa riideid, vett ja pesupulbrit, anna last teistele hoida peale sööki.". Aga ma ausõna hoiatasin rektorit ja õnneks Patrik mõtles oma haridusele ja hoidis piima kõhus. Huuh.

Vabariigi sünnipäev

Taas saime kustumatu mulje Rataskaevu restoranist. Vabariigi puhul oli meil kolm käiku, kusjuures äärmiselt tagasihoidlikud kogused ja kõht sai täpselt täis (erinevalt muudest pidulaudadest). Esiteks üllatas meid veinis ja siirupis keedetud pirni salat sinihallitusjuustu sufleega. Suflee oli suus sulav, valmistatud alustuseks béchamel kastmest, mida mina heal juhul oskan vaid hääldada ...

(Mul on probleem nende š, ch, ž jne tähtedega - massaaž ütlen ma järjepidevalt maššaaš ja režisöör ütlen rešiššöör. Vene keele kõnelemine on üldse välistatud. Kord proovisin aga siis üks vene poiss küsis viisakalt, et mis keeles ma räägin)

... ja veel paremal juhul Knorri pakendist kokku keerata. Aga see oli algusest peale ise tehtud!

Teine käik oli metssea ja kodusea üksteisele tutvustamine, lisandiks porgandi-pastinaagi-bataadi püree. Mina olen muidu absoluutne laatikko fänn ja see, küll olemata vormis vaid ainult potis, oli minu unistus. Kreemjas nagu suflee ja tohutult maitsev. Seda tahan veel! Sead olid ka head, aga juurvili oli lihtsalt veelgi parem.

Järelroaks jagasime mitme peale paar tükki Matilde kohviku kooki. Soovitan kõigile - eriti nende šokolaadi kooki.

Pilti valmis küll kahjuks ainult eelroast. Eks Patrik nõudis oma tähelepanu ja nõnda siis jäädvustatud on ainult salat.