Aastat üks - laps nüüd küps

Aasta on mööda vuhisenud kiiremini kui kunagi varem. Minu pisikesest beebist on nüüd saanud paks papi.

Patrik ei ole algusest peale olnud mingi nunnukas ja mingi rõõmusuu. Pigem on meie laps asjalik ja tõsine. Kui tahad teda naermas näha, siis pead midagi tegema, aga niisama ta asja-eest teist taga ei lõkerda. Patrik käitub ka juba nagu tõeline mees. Üsna sünnist saati on ta ikka meil muhkus ja loppis, sinine ja kriimuline ja katki. Pidevalt tuleb meelde vana luuletus Tähekesest, et "paar muhku ja põselohku, ära nüüd tohter siis sellest veel kohku". Meil tuleks ainult tohter asendada sõnaga ema ja mina peaks vähem kohkuma, kui mu beebi käitub nagu poiss - ronib ja kukub. Üldse huvitub Patrik mehistest asjadest: konstruktsioonidest, autodest, tehnikast jne. Floora ja fauna saadab ta kuu peale, kuigi ma ei räägi nendest vähem entusiastlikumalt kui ekskavaatoritest ja buldooseritest.

Meie kolmekuuselt alustatud unekooli projekt küll ebaõnnestus, kuid üldiselt täitis see oma eesmärki, milleks oli laps oma voodis magama saada. Nüüd läheb tavaõhtutel lapse magama panek umbes 10 minutit. Ise peab küll juures olema ja alguses magamajäämise protsessi vähe suunama, laulu laulma ja pai tegema, kuid lõpus lihtsalt laps jääb ise ilusti magama. Loomulikult ega ta öine uni mingi lust ja lillepidu ei ole. Tihtipeale ärkab laps iga tunni järel. Nagu H on öelnud, siis magama jäädes ei mõtle ma seda, et ohh, ees ootab kosutav ööuni, vaid pigem seda, et algab öine vahetus. Magamapaneku kellaaeg on 21-22 vahel, kuid viimasel ajal pigem liikunud 22 suunas. Hommikuti magas Patrik viimasel kuul päris hästi - juhtus ka üks selline hommik, kus me kahekesi 11.30ni põõnasime. Ei tea, kas see on sellest, et praegusel ajal on magamistoa keskmine temperatuur öösel 16-17 kraadi?!

Mida halba me oleme lasknud aastaga juhtuda:

• Mitu korda hambad huulde, nii et suu on verd täis
• 2,5 korda voodilt kukkuda. Poolik kord oli selline, et suures toas olles nägin, et järsku läks lahti magamistoa uks ja voodist vaatas meile otsa rõõmus Patrik. Aimates Patriku järgmist sammu tegin elu pikeima ja kiireima hüppe ning püüdsin ta enne maad kinni.
• Kord ise haige olles võtsin Patriku sülle ja tõstsin samal ajal pudru taldrikusse ning ei pannud tähele, et see kõik oli Patriku käe ulatuses. Loomulikult tahtis ta teada, mis see on ja pani käe tulikuuma pudru sisse.
• Ükskord E kraadis Patrikut ning mina toimetasin köögis. Tavaliselt ei ole kraadimine üldse talle ebameeldiv, kuna see tähendab ju 10 minutit süles olemist ja tubade tuuri, tantsu ja laulu, kuid seekord Patrik nuttis. Mõtlesin, et lähen rõõmustan Patrikut ja teda nähes jäi mulle kuidagi silma see kraadiklaasi all olev käsi, mis oli nii punane ja need sõrmed, mis olid juba nii lillad. Selgus, et E oli kraadiklaasikätt liiga kindlasti kinni hoidnud.
• Vähemalt veerandi oma elust on Patrik olnud haige. Kindlasti pole see otseselt minu süü (pole teda just talvel peale vanni välja viinud), kuid kaudselt olen ikka selle eest vastutav.

Õnneks rõõmustab mind aga ka kaks head asja: 1) Meil ei ole kodus telekat ja youtube näeb Patrik ainult siis kui ta haigena öösel suure valuga üles ärkab või kui ta on oksendanud ja s*ttunud täis KÕIK toad ja KÕIK vaibad ja ma lihtsalt pean ta kuskile ära tõstma, kus ta ei liigutaks või siis küüsi lõigates. 2) Mitte kordagi ei ole Patrik pidanud mikrouunis soojendatud toitu sööma. Ehk elab ta nüüd selle võrra aastakese kauem. Paha on aga see, et plastik kiirkeedukannus soojendan ma ikka veel vett ja teen sellest veest talle teed. Selle harjumuse peab veel välja juurima või siis metallse kiirkeedukannu muretsema.

Mida oleks võinud paremini:

• Esimest korda jätsin lapse rahuliku südamega E hoolde alles oktoobris! Seda oleks pidanud oluliselt varem tegema. 
• Esimest korda käisime E'ga kahekesi väljas kolmeks tunniks detsembri keskel. Ka seda oleks võinud varem organiseerida.
• Samuti oleks pidanud nautima oma aega. Kui Patrik magamas, siis pidasin alati paremaks (ja pean siiamaani) koristada, nõusid pesta, pesu pesema panna, ja muidu asjalik olla. Sellel ajal oleks pidanud aga viskama jalad seinale, tegema üks tass kohvi ja lugema raamatut.

Muid andmeid:

• Hambaid on seitse, kaheksas paistab, kuid pole veel väljas.
• Jutustab palju omas keeles, kuid selged sõnad on tiss, prr, mämm-mämm, auh.
• Seisab, laseb käed toest lahti vahest seistes, kõnnib toe najal ja peaaegu oleks ka käima läinud nähes Pennut kahel jalal endalt eest ära jooksmas, kuid õigel hetkel lõi araks, kukkus pepuli ja lükkas selle teema järgmisse aastasse.
• Sööb lusikaga kausist (kõhtu kahjuks veel ise täis ei saa, aga lust täidab see eest ära meeled). Ise süüa laskmine on pigem suur samm minule, kuna olen selline esteet, kelle laps peab ka süües vinks-vonks viisakas välja nägema. Tema kätte lusika usaldamine oli seega tõeline eneseületus.
• On jälle allergik. Suurim allergeen on mandariin. Piisab vaid koorimisest ja juba laps jääb haigeks (nohu -> kõrvapõletik).
• Proovisime üle minna ühele päevaunele, kuid lugesime projekti ebaõnnestunuks. Uni kestis ikka 40 minutit ja nüüd teeme magamisi kuis juhtub. Kui kiire päev on, siis üks uni, kui võimalik, siis kaks 40 minutilist sutsakat.

Aastaga olen mina märkamatult elutoast kolinud kööki. Kui vanasti sai siiski enamus aega veedetud suures toas arvuti, raamatu või mõne muu tegevusega, siis nüüd veedan kogu päeva köögis. Vanasti oli hommikusöök kiire (ka siis kui pudru tegime) hommikune toiming, kuid nüüd võtab sama söök aega tunnike. Isegi kui sööme kõik sama pudru. Lihtsalt kulub rohkem aega, kui süüa tehes keegi su jalgade küljes ripub ja sa pead aegajalt lisaks söögitegemisele ka tsirkust tegema. Samuti ei ole enam meie söögid kerged salatid siuh-säuh pannilt valmiva liha/kala saatel. Nüüd on enamasti toidud praetud ja seejärel hautatud või siis täidetud kraam. Ennemuiste poleks ma ühtegi toitu teinud, mis nõuab mingi koostisosa eraldi töötlemist, kuna siis peab pesema rohkem nõusid (esmajoones just panni eksole) ja see võtab aega. Nüüd aga on see normaalne. Panen lapse esimest und magama ja hakkan tegema esimesi ettevalmistusi õhtusöögiks. Tõenäoliselt teabki Patrik nüüd ülejäänud elu, et ema on see olend, kes köögis elab.
Söögid on meie peres nüüd enamasti soolata tehtud. Hämmastaval kombel olen sellega ise nii ära harjunud, et ei vajagi enam igale poole soola. Ahjust tulnud lihale ja juurviljadele ei raputa ka E enam soola peale. Loomulikult on teatavad toidud, mille puhul soolata ei saa (näiteks pasta bolognese), kuid nüüd tajun paremini ülesoolamisi ja oskan paremini soolatarbimist ohjata. Näiteks poest marineeritud liha enam osta ei suuda, kuna sealsed marinaadid on lihtsalt liiga soolased, kuid varem seda ei pannudki nagu tähele.
Detsembri keskel läks meie külmkapp katki ja söögitegemine jäi mõneks ajaks soiku. Kuna kõik sügavkülma kuubikud andsin tädi Evile hoiule, siis ei saanud ka Patrikut normaalselt toita. Ei saa ju poest osta killukest liha ning kui osta suur tükk, siis ülejääki pole kuskil talletada. Olime peaaegu poolteist nädalat purgitoidulised ja saan nüüd siia panna meie suure uurimustöö tulemused, et mis kõlbab ja mis mitte. Ülolikult lähenedes kõlaks siis nii:
Probleem: Kui kodus peaks olema külmkapp katki, kas siis poes leidub purgitoitu, mis kõlbab süüa?
Uurimismeetod: empiiriline meetod, kvalitatiivne uuring, kvantitatiivne uuring, eksperimendid.
Tulemus: Salvesti soolased tuleb ostmamta jätta. Need purgid peaks varustama sildiga: "Ka lõhn võib oksele ajada". Head püreed on Gerberil, kuid pikapeale sain aru, et need kõik on täpselt sama maitsega. Ei ole sügavat vahet, kas ostad küüliku, kalkuni või kanalihaga möginat. Ka osad Hipp'id olid täitsa talutavad, kuid taas kõik püreed maitsevad samamoodi. Egas midagi pole parata - E ained, sool, modifitseeritud tärklised ja muu pahn lihtsalt käivad puhtast juurvilja maitsest üle. Seetõttu on üle prahi ikka Ella's Kitchen, kuid seda osta niisama nädalaks käib üle jõu.
Magusatest püreedest on head peaaegu kõik, kuid taas ainult Ella's Kitchen on meie proovitud variantidest täesti puhas igasugusest muust jurast. Soomlaste Piltti oli üllatuslikult kõige halvem. Paksendamiseks kasutavad nad vist maisitärklist (olen purgi minema visanud ja ei saa täpselt öelda), ja arvan, et see jätab kogu püreele sellise järelmaigu, nagu oleksid just aroonia põske pistnud.
Probleemi lahendus: Jah, leidub.
Järeldus: Kaua aega ilma külmkapita olla on piin ja nii ikka last ära ei toida.

Sünnipäev

Sünnipäeva pidamine oli koos Taadiga 19ndal detsembril Mudaaugul. Kohal olid kõik teised peale minu ja Patriku. Meie olime kodus haiged. Täna polnud ka isu keedukartuli peale küünalt süüdata, seega ka päris päev möödus väga vaikselt. Naabri tädilt sai Patrik kingituseks ühe mõmmi, klotsimängu ja šokolaadi rosinad (mille ma juba nahka pistsin), kuid meilt sai Patrik pai ja sooje soove. Oleme terve aasta olnud väga halvad riiete ja veel halvemad mänguasjade ostjad ning katsume selles osas mitte "paraneda". Mänguasju on kodu täis ja tahaks neist juba lahti saada. Imelik on see, et kuidas sa ka oma sõpru ei veena, et enne uute lelude/riiete soetamist on vaja meiega läbi rääkida ja ostud kokku leppida, siis ikka tehakse spontaanseid kinke ja oste, mis lõppkokkuvõttes ei too kellelegi kasu ja rõõmu. Seetõttu olemegi läinud seda suunda, et kui keegi tõepoolest midagi hirmsasti kinkida soovib, siis oleme asjade asemel palunud kinkida raamatuid. Need vähemalt põlevad, kui peaks sõda tulema või mädanevad, kui peaks tsunami meist üle uhama.

Vot nii see aasta läkski - täis elu irooniat, ootamatusi, plaanide muutusi ja palju vaikelu.

Õhtuse suudluse eest võiks tappa

Tähelepanu, valmis olla, START!
Esimene samm: haara sobiv anum. Teine samm: jookse!

Tuleb tunnistada, et selline ettevalmistustöö ööseks tasus end ära. Ei olnud nõud, mis oleks jäänud kasutamata ja ka vaiba kokkurullimine oli asjakohane. Kõhuviirus rabas meid E'ga korraga ja rängalt. Ei aidanud ka teisel pildil olev paremas ääres olev detail.

Vitraaži lühikursus

1. Lõika välja sein, ülemine serv võiks olla mingi lõbusama kujuga - näiteks ovaalne või sika-sakiline (külgmised ja alumised võiksid siiski sirgeteks jääda).
2. Peale plaadile asetamist uurista taignasse auk.

3. Auk täida karamelliga ja küpseta (kindlasti küpsetuspaberi peal).

4.Lase natuke aega plaadil jahtuda, siis eemalda paberilt ja glasuuri.

 

5. Sulata pannil suhkur. Selleks vala lihtsalt suhkur pannile ja kui see sulama hakkab, siis kuumust vähemaks. Edasi tuleb kuumust hoida all nii, et suhkur tagasi tükki ei läheks, aga ka mitte üle ei keeks. Minul on pliidil võimalik panna kuumust 1-9 astet ja kui suhkur juba sulanud on, siis hoian teda pannil 4 peal.

 

6. Tee kahel plaadil servad vedela suhkruga kokku ja aseta nad nurkapidi kokku. Rumal mõte on seda teha taldrikul. Hoopis targem on toimingut teostada küpsetuspaberil :)

 

7. Tee kolmanda tüki serv kokku ja kleebi esimese kahe külge. Neljandal tükil pead kokku tegema kaks serva.

 

Valims!

Ridikül

  

 

Prrrrrr

 

Tassike kohvi

 

 

Frikadellid

Otsustasime, et loobume poe frikadellidest. Põhjus: sügavkülmas ei ole ruumi.
Seega segasin ise kokku 400 gr segu hakkliha, 2 muna, 3 spl riivsaia, soola, pipart, basiilikat ning vormisin ise väikesed pallid:

Kümme minutit hiljem oli tulemus selline:

Probleem on selles, et ei leidnud aga poest E120't ja nüüd on frikadellid hallid, mitte kenad punakas-roosad.

Päkapikk ei hüüa tulles ...

... vaid kukub kolinal.

Esimesel hommikul peale päkapiku käiku ei tarbinud E oma susse. Ja ka õhtul veel ei läinud sussid jalga. Päkapikk mõtles hirmuga, et kui nii edasi läheb, siis on jõuludeks suss ääreni täis ning ajab üle ja jaanipäevaks suure tõenäosusega mädaneb. Õnneks on nüüd aga hakatud sussi tihedamini kontrollima. Täna õhtul kõigepealt küsiti aga, et mis ajal päkapikud käivad. Ja hiljem avastasin lõksu. Tundub, et toimub päkapikujaht!

Vabanduse valm

Me kallis Lell - Sa tead ju küll, et tõesti tahtsime me sõita! Kuid reede õhtul uneajal, just siis kui valmis sai mu tort, hakkas Patrik aevastama ja kõrvapõletikust sai mu rahvussport. Meil kink on pakit' ja kookki söödud. Pean tunnistama, olen löödud ning õnnetu, et tulla'i saand. See on mul kopsu üle maksa aand. Ma siiralt lootsin, et ma magan ja Sinu vanemad mu last siis hoiavad. Kuid välja kukkus, oh sa pagan, nii nagu alati - ma jälle kodus olla saan!

Kas kingi saadan postiga või tuled külla? Sa tead ju küll, Sul teeksin süüa. Ja märjukest on keldris küll. Koos saaksid E'ga veini juua, sest lastes üksi juua tal, ma peaksin olema küll loll. Sa tule tema kaaslaseks, teil ühes lõbusam on eks!
Sul siiski õnne soovime kõik koos ja loodame, et õnnelik saab lõpp ses loos. Ning Patrik terveks saab ja Sinu vanadus ei ole nakkav, sest rohkem haigusi ei taluks ma. Ei miskit muud ma taha öelda, lihtsalt Sind nüüd igatsema hakkan.
PS! Kink on soe. Tule meile külla ruttu, enne kui see külm Sul varbast sisse poeb, sest Tartu on ju vajund sügisuttu. (Tahtsin kirjutada riimiks "igavesse tuttu", kuid araks lõin. Sa mõistaksid mu huumorit?! Et see pole sõim vaid lihtsalt kirjutan ma pähetulnud juttu.)
Ja vabanda, et riim on kole kasin. Ma pole luuletaja vaid lihtne rütmimasin.

Vanad kombed, uued laulud

See aasta Mardi päevaks ostsin ma terve paki komme siiras lootuses, et Mardid ei tule. Aga nagu kiuste nad siiski saabusid. Ja täna saabusid meile ka Kadrid. Oleme nüüd mõistatanud ja laule kuulnud. Üks Kadri laulis meile ka ema keelust hoolimata Barbie Girl laulu. Ema seisis seljataga ja ütles, et ma tõepoolest ei luba, aga poiss esines siiski. Tänapäevalik Kadri.

11 - olen üks meist

Olen siin ikka mõelnud viimasel ajal, et kas on võimalik soorolle kasvatada või mitte. Mulle tundub igatahes, et mitte. Ma ju räägin entusiastlikult ka inimestest, loomadest ja muudest tegelastest, kuid paistab,et ainus, mis mu last huvitab, on autod ja traktorid. Hommikul ärkab laps üles, kõigepealt ütleb tiss ja kohe sinna otsa prrr. Huvitav, kas see siis tähendab, et emme näita mulle autosid? Ka raamatu kastile osutades teeb ta nii kaua prr, prr, kuni ma loomsed ja taimsed raamatud traktorite ja lennukiteraamatute vastu välja vahetan.

• Sööb reeglina hästi. Mõnikord ka liiga hästi. Minnes juuksurisse jätsin E'le karbiga Patriku söögi koju. Söök oli mõeldud vähemalt kaheks toidukorraks, aga koju tulles, selgus, et E oli selle kõik talle kerre keeranud. Ta lihtsalt polnud ammu last söötnud ja ei teadnud kui suuri koguseid ta sööb. Mina jällegist suutsin Patrikule sööta nädal aega jutti maasika toormoosi sisse (pudru peal ja suurtes kogustes) ja lõpuks läksidki ta põsed punaseks ja kärna. See vanemlik hool tahab veel harjutamist saada.
  See nädal suutsin naga Patrikule õpetada keeldumise viisakama variandi. Mitte sellise nagu Karlsson õpetas väikevennale: "Ei tänan, ennem surm" ja mitte ka sellise, mida ta enne kasutas: võimalikult täpne hoop vastu putru hoidvat lusikat, nii et kogu ködi vastu seina või heal juhul mööda põrandat laiali lendab. Nüüd, kui Patrikul kõht täis saab, siis ta hakkab itsitama ja raputab pead. Seda tahan osa ehk noogutamist veel harjutame...
  Päeval saab Patrik veel ühe korra rinda. Ja õhtul magama minnes saab ka. Ja öösel võtab ta kogu päeval saamata jäänud osa järgi ja sööb keskmiselt 5-7 korda. Vahest üliharva 3 korda. Ma tunnen end öösiti nagu püsti-pikali jonnipunn.
• Magamisega on lood endised. Päeval magab ideaalis 2x40 minutit. Reaalis 5+20 või 30+20 minutit. Õhtuti läheb magama ikka 21-22 vahel ja enamasti uinub ise. Välja arvatud see nädal aega, mil me arvasime, et pimedas toas jääb laps hõlpsamini tuttu. Tegelikkuses karjus ta paaniliselt ja iga kord kui ma talle käe ulatusse sattusin haaras ta minust 10 küünega kinni nagu uppuja õlekõrrest. Lasime nõnda tal nädal aega piinelda ja siis tulime selle peale, et panna öölamp põlema. Laps jäi kohe iseseisvalt oma voodis magama. See vanemlik hool tahab veel harjutamist saada.
• Sellel kuul on tulnud juurde palju suhtlemist. Patrik osutab. Nii pea kui E koju tuleb roomab ta tema juurde, tõstab käed üles ja kohe sülle saades osutab akna juurde ja ütleb prr (tõlge: läheme vaatame aknast, kuidas Vabaka ääres autod mööda vuravad). Eriline piin oli olla maal H juures, kus Patrik terve päeva ja õhtu osutas kõigile akendele sõnaga prr ja ei leppinud seletusega, et siin akna taga ei ole autosid. On puud, on majad, aga no vot ei ole autosid. Teisel päeval ei pidanud H närv enam vastu ning ta läks ja ajas oma auto akna alla. Vaata siis, palun, ole rahul!
  Lehvitamises näeb Patrik kahte funktsiooni: "Tsau-pakaa" ja "Mine minema". Variant 1: mina lähen esikusse, Patrik hakkab lehvitama. Kumb funktsioon siin kasutuses on, on hetkel teadmata. Variant 2: Patrik kardab kedagi ja tahab temast lahti saada. Lahenduseks näitab ta näpuga kardetava objekti suunas ja lehvitab.
  Lisaks laps nüüd plaksutab, paneb asju sisse, võtab välja, paneb peale ning üritab kätega järele teha ees tehtavaid liigutusi.
• Rääkimiseks on Patrikul kaks sõna. Tiss ja prr. Nende kahe sõnaga seletab ta ära kõik, kuid kuulja kõrv peab oskama tabada õigeid varjundeid. Tiss = tiss, ätss = Jacki, tss = buss, prr, trr = auto, traktor. Aga prr, juhul kui ta mu säärest kinni hoiab ja ei osuta ei aknale, mänguasja kastile, ega raamatukastile tähendab üheselt, et tal on kaka püksis. Ja iga kord peale seda, kui ta on seda teavitanud, läheb mul ikka 10 minutit aega, et aru saada, mida ta tahab. Ikka seletan ma talle midagi autodest aimamata, et seekord on see teine prr põrinaga mähkmesse sõitnud. Eks see vanemlik hool tahab veel harjutamist saada. 
• Toe najal kõnnib Patrik vabalt. Samuti teeb ta suurima rõõmuga sellist harjutust, et käpuli olekust tõstab põlved maast lahti ja on sirgetel jalgadel, toetades kätega vastu maad. Nagu sild, aga teistpidi. Ju varsti tõuseb sellest asendist püsti ka.
  Voodi pealt oskab pepu ees alla tulla, kuid seda peab veel meelde tuletama. Kui ei ütle, sajab ta voodist pea ees alla nagu pudrukuul.
• 2 päeva enne oma 11 kuu täitumist sai Patrik autotooli. Turvahälli oli teda juba üsna keeruline sisse suruda, kuna jalad pidi panema põhimõtteliselt rätsepa istmesse.
• Hämmastaval kombel on alles nüüd Patrik nõus olema rahulikult sellili. Ei tea, ehk on ta enda jaoks avastanud kõigi laste lemmik objekti lambi ja vaatab seda. Või unistab? Igatahes nüüd kui ta kidiseb mu jalgade najal, siis panen ta sellili köögi põrandale maha ja ta isegi püsib selles asendis (~30 sekundit). 
• Iga nohuga, mis meil õnnestub hankida, kaasneb kohe ka kõrvapõletik. Seega kui muidu lapsed saavad väikese tatise ninaga siiski liivakastis mängida, siis meie iga väiksese tati tilkumise peale võime kindlad olla, et kaks nädalat tubast vaikelu on garanteeritud.

See jääaeg ajab mul ikka kopsu üle maksa. Täna hommikul tõusime üles kell 10.20 kuna oli nii pime, et Patrik arvas, et on öö. Ta oleks edasigi maganud, kuid ma äratasin ta üles, kuna muidu poleks me trenni jõudnud. Üleüldse on kogu aeg pime, kõle, niiske. Koli või Taisse. Usun, et emapalga eest elaks seal kolmekesi lahedamalt ära kui siin ema ja isa palga eest. Ja nohust ja rõvedast novembrist võiksime seal vaid unistada.

Toidublogi

Täna õhtul võttis E end tõsiselt käsile ja hakkas sorteerima pilte. Meil on pildid alates suvest sorteerimata, kustutamata, töötlemata ja seetõttu on kannatanud ka blogi. Tahtsin juba ammugi panna kirja toidupostituse, kuid kuna pildid olid kõvaketta pragudesse talveunne vajunud siis asi venis.
Selle suve hitiks oli meil suvikõrvits. Pealaest jalatallani - kõigepealt õisi, siis vilju. Ja siis õisi ja vilju korraga. Ime, et me lehtede kallale ei asunud! Vilju täitsime, püreestasime supi sisse, panime viiludena sinihallitusjuustuga ahjuplaadile, riivisime omleti sisse, wokkisime ja tädi Evi pani meie suvikõrvitsaid ka purki ja keldrisse. Erinevaid täidiseid oli miljon ja sellest toidust tüdimust ei tulnudki. Ma tõeliselt ootan juba uut suve!

Suvi on aga möödas ja nüüd puhuvad köögis uued tuuled. Talvisemad. Pidevalt kuskil potis haudub ja podiseb midagi. Sügise hitiks on aga H poolt saadud maapirnid. H - äriidee sulle - hakka müüma neid! Neid sai lisatud haudepotti kui ka ahjuplaadil juurikatega küpsetatud.

Ja vahest puhuvad ka köögis nutma ajavad tuuled. Eriti kui tegemisel on sibulasoust. See aasta on kuidagi nii palju sibulaid kulunud, et Peipsi vanik, mis tavaliselt on jõuludeni pliidi kohal rippunud, sai juba nädal tagasi otsa.

Märkamatult on kätte jõudnud ka avokaado hooaeg ja ka neid sai suvises järelkajas täidetud. Kahjuks ostsin aga soolalõhet poest ja see polnud üldse nii hea kui E või papa tehtud. Tundub, et olen liiga ära hellitatud ja poe kala enam ei kõlba. Kohe ausõna ei kõlba!

Seemned ei ole seal taldrikul mitte üks raas ilu elemendid vaid puhtalt selle pärast, et avokaado pruuniks ei tõmbuks.

Ahjus on küpsenud ka vähemalt 10 erinevat sorti õunakooki, kuid kahjuks nende pildistamiseni pole veel keegi jõudnud. Ikka on enne otsa saanud.

Aus ülestunnistus

Sööme E'ga kahepeale (Patriku osakaal on imeväike) nädalas 600 gr võid. Iik.

Toiduämbrid

Klassikaline ämber nr 1
Kiire päev. Õhtupoole tuleb sõita Soome ja selleks on vaja pakkida asjad, seejärel kõik trään autosse viia, koristada nati tube, käia duši all ja kõige selle kõrvale veel olla ema. Ja seda ma olin - lausa superema. Lõunasöögiks tegin lapsele lõhekala, pruuni riisi ja lillkapsast, mille ma kõik ära püreestasin ja siis talle lahkesti pakkusin. Sama lahkesti näitas aga Patrik mulle kogu oma võimaliku emotsiooniga kui väga see talle ei maitsenud. Ei jäänud midagi muud üle kui sukelduda oma sügavkülma varude kallale ja taas sööta talle kuubikuid.

(Pildil kõrvits, läätsed, lillkapsas, brokoli-lillkapsas-kanaga)

Klassikaline ämber nr 2
Mäletate seda paksu Piilupart Donaldi raamatut, kus hiired kingivad Pardimammale parimat, mida hiired teavad: juustu. Nii ka mina otsustasin teha Patrikule parimat pudru mida ma tean: peene odratangu pudru. Hautasin seda täna hommikul tund aega, segasin võiga, moos peale ja paar ampsu sisse, mille järel Patrik selle tagasi välja oksendas. Ei sobi! Egas midagi, sukeldusin kiiresti taas jääkuubiku maailma. Sulatasin kiirelt üles paar ploomi, segasin jogurti ja banaaniga ja meisterdasin uue hommikusöögi. Aga ärge arvake, et see on mingi mõnu. Tund aega hautamist tähendab umbe näljast last, kes on su peale pahane, et sa jokutad ja kogu see uue hommikusöögi väljamõtlemine ja tegemine möödub laus kisa saatel.
Nii tore on jalgu ämbris pesta!

Äll Bandi

Kõrgema matemaatika maailmavalu

Täna Selveris valutasin oma pead Tartu Ülikooli Matemaatika teaduskonna kraadi pärast, kuna ei suutnud lahendada tavalist tekstülesannet. Ülesanne on siis järgmine: "Karbis on 80 salvrätti. Ühe salvräti hind on 0,02 senti. Kui palju maksab karp?"
Ükskõik kuidas ma arvutasin, sain vastuseks 1,6. Aga tundub, et õige vastus see ei olnud. Õiged vastused on siin:

Sellise raha puhul nagu euro peaks ikka üks koht veel olema peale koma näidatud. Ja üleüldse. Näiteks vetsu paberi hind peaks olema jooksevmeetriga tähistatud (ühe lipiku hind), sest muidu on hinnavõrdlus lihtsalt farss.

Võõrastab ja edvistab

Patrik hakkas võõrastama. Lootsin, et see faas jääb tulemata, aga kus sa sellega. Süsteem töötab nii:
Saabub uus inimene. Patrik hakkab nutma ja tahab süles olla. Et tutvumine sujuvamalt läheks, peab uus inimene olema üsna tasa ja ühe koha peal. Näiteks istuma maha, mitte Patrikust välja tegema ja rääkima tasakesti juttu. Siis mingi hetk hakkab Patrik teda uurima (sülest või eemalt) ja edvistama. Ja kui edvistamine on ka möödas, siis võib juba peaaegu ligi minna ja veelgi enam edvistada, itsitada, meelitada ja mängida.
Kahju ainult, et see algus nii tüütu peab olema.

Suhkrust ja jahust ja maasikavahust - on siin tõetera sees?

Kindlasti teate seda laulu: "Millest küll on tehtud väikesed poisid ja tüdrukud". Ma olen üsna kindel, et selle laulu autoril oli laps ja laps oli haige. Sest tundub, et meie laps käib seekord läbi kõik kokanduslikud arstimid ja varsti on ta tehtud kõiksugu toiduainetest, mitte luust-lihast.
Nohu: Hanerasva taldade alla pidevalt. Voodi kõrvale pressitud küüslauk. Minul isiklikult on juba küüslaugu lõhnast süda paha, sest see pidevalt aurab meil kuskil. Ma sajatan küll, et aura ära, aga nii vänge mees see küüslauk nüüd ka pole, et ta seda teeks.
Köha: Hanerasv rinnale ja seljale. Ööseks määrime rinnale ja seljale soojendatud kreemi koostisega õli-mesi-viin. Lisaks on lutipudelis pidevalt kummeli tee.
Kõrvad: Kõrvade taha teen sibula mähist. Hakin sibula (1 pisikese), mähin taskuräti sisse, soojendan keeva vee kohal üles (nii et sibul ei saaks auru ega vett) ja seejärel panen kõrva taha. Peale panen villase lapi, et see hoiaks sooja ja kõik seon kinni mütsikesega. Tulemuseks näeb välja laps nagu
a) Shrek
b) Keskaegne daam, kellel on kõrvataha tehtud patsidest krunnid ja siis on üll pandud mütsike
Ja oi oi kuidas siis laps haiseb sibula järgi. Ei saa teist enam süllegi võtta. Aga loodetavasti pääseme sibulaga seekord kõrvapõletikust.
Tegemata, kuid plaanimisel: Kartuliaur ja jalgadele sinepivann.
Ja nüüd siis suureringi küsimus. Mida veel saab teha? Nohu tundub, et hakkab taanduma (kuigi pean tõele aru andma, et meil on ka viies päev haigust), kuid köha kogub ja kogub tuure. Pealegi ka H vajab sama nõu - tal ka kõik pudinad käivad sama rada. Nii et armas lugeja, kui tead veel mõnda looduslikku võimalust külmetuse vastu, siis tunne end kommenteerides vabalt.

10 - tuuletõmme

10 kuu sünnipäeva lasin üle - ununes. Siis oli laps roosa ja rõõsa nagu muinasjutt ja kindlasti oleks tulnud üks humoorikas ja kena sissekanne. Nüüd aga on Patrik taas väikest viisi haige ja tänane sissekanne saab olema igav, tülpinud, lühike, täis märksõnu kuna ma arvan, et ka liitlausete moodustamiseks ei ole mul täna õhtul piisavalt nutti.
Muutused on aga siin:

• Hambaid on 7. Kogu aeg tundub, et 3 tükki on veel tulemas, kuna öösiti on vahest meil põrgu lahti ja näpud kipuvad seal suus ikka kogu aeg midagi taga ajama. Ja ma ei usu, et see on lihatükk, mis kuskil hambavahes vedeleb, mida need näpud sealt otsivad.
• Patrik seisab vabalt ja kõige najal (mina, diivam, kapp, laud, sein jne). Vahest ajab ennast püsti (minu najal) ja siis laseb korraga mõlemad käed lahti - ei ole just kõige kirkam kriit eksole - ja kukub potsti pikali.
• Kukkumises üldse on Patrik varsti väärt mingit eripreemiat Darwinilt - taburetilt hambad huulde oli klassika. Aga kust aga saaks, näiteks voodilt, diivani käetoelt, söötmistoolist jne, läheks alla otse pea ees. Kui toas on pesukuivatusrest, siis suudab ta seda nii palju raputada, et see koos märja pesuga ikka talle kaela langeks. Kuigi ma pean tunnistama, et see on küll nüüd juba möödanik - nüüd on ta juba ära õppinud, et ei tasu, saab märjaks ja saab haiget.
• Ronimine, pugemine, ukerdamine ja kangutamine on vahva. Igast pilukesest tahaks ta läbi roomata, igast mäest üles ronida, igast takistusest üle lennata. Vahest on ta lausa pahane, et ta ei mahu lauajala ja seina vahele või diivani alla ning võib selle maailmavalu tõttu vinguma hakata.
  Kõige meelsamini ronib ta oma turvahälli ja kui sang on ka veel üleval, siis on ta kohe krapsti püsti ja hakkab end kiigutama. Kartmatu!
• Söömise osas on toimunud edasiminek. Hommikul võib ta nüüd juba põhimõtteliselt süüa ka saepuru  kui ainult maasikamoosi peale pannakse. Tegelikult pean tunnistama, et ma tegin selle katse ära. Üks hommik keetsin meile tatramanna pudru (saepurust eristab teda vaid paari vitamiini sisaldus, kõik muu on sama) ja Patrik sõi seda oluliselt isukamalt kui mina. Tõtt öeldes oleksin ma oma portsu hea meelega wc potile annetanud (tulumaksu tagasi oodates), kuid piinlik oli, kuna Patrik sõi enda oma korralikult ära.
  Välja on kujunenud ka maitseeelistused. Keetsin talle ükspäev õuna, mille püreestasin ära koos banaaniga. Äärmiselt mõnus püree sai, mida Patrik sõi täpselt nii kaua, kuni ta silmas E võileiba. Pidu läbi. Püree võid kasvõi vastu seina visata, aga laps seda ei söö, vehib käega ja tee mis tahad, aga võileib tundub ahvatlevam. Nüüd me toidamegi teda vahest võileivaga. Kuigi edasiminek on ju seegi. Enne sai ta ju leiba ja vett, nüüd on lisandunud või.
  Poe püreedest soolaseid variante pole mõtet pakkuda. Kõik peab olema ise keedetud, et Patrik seda vähemalt maitseks. (Minu) lemmikud on lillakapsas kanaga (juurde vastavalt tujule kartulit, porgandit, suvikõrvitsat) ning läätsed juurviljadega. Olen hakanud andma ka väikestes kogustes maitsestamata jogurtit koos erinevate magusate püreedega. See ka maitseb talle väga. Eriline maiuspala on suvel keedetud ploomipüree vähese pruuni suhkru ja jogurtiga.
• Lõunaunede režiim on nüüd kaks 40 minutilist und. Mõnikord kui ma ta eriti ära väsitan, siis teeb ta ka ühe 1,5 tunnise une, kuid seda juhtub pigem harva.
• Ööunne läheb jätkuvalt kella 21 ajal. Ja jätkuvalt arvab Patrik heaks mõni öö süüa iga tunni tagant. Ma ei vingu ja virise E'le, et ma tahaks magada ühe korra hommikuni kordagi ärkamata. Ma oleks lausa õnnelik kui ma saaks mõnikord isegi 2 tundi jutti magada. Eriti teeks rõõmu 3 tunnine häirimatu uni, kuid selliseid öid meil peaaegu ei ole. Kui Patrik just oma sõpra tissi ei nõua, siis väike pai või kussu-kussu kulub ikka marjaks ära.
• Ostsin esimese mänguasja. Universaal universumist, muusikariistade osakonnast. Tundub, et ma pean sed apoodi veel väisama, kuna seal oli veel geniaalseid pille, mille omamine võib Patrikus heaolu tunnet tekitada.
  
  
  
• Plaksutab, kallistab, näitab juba peaaegu sõrmega, teeb patsu palumise peale, patsutab kui käskida. Saab aru, kuidas tehakse pai ja kui temaga koos seda teha, siis naudib protsessi. Iseseisvalt aga veel ei silita kedagi. Samuti meeldib talle kui keegi ära läheb ja siis koos lehvitada. Ise veel ei lehvita, aga saab aru selle tegevuse tähendusest ja soovib, et seda toimingut koos temaga teostataks.
• Kardab kasse. Koeri, eriti veel hirmsaid ja suuri, aga mitte!
• Patrikul on parim sõber Pennu. Pennuga koos nad mängivad ja müravad. Enamasti küll mõtleb Pennu mänge välja, kuid ka Patrik on vähemalt ükskord oma mõeldud mängu soovi avaldanud (Patrik ajas käpuli Pennut taga. Mingi hetk viskas tal kopa ette, et tema alati kull on ja pööras mängu teist pidi. Nüüd pidi Penn teda taga ajama). Kodus peame vahel Pennuga mängitud mänge mängima, kuid minule ei paku põlvili maas roomamine sugugi nii palju lusti. Mul lähevad umbes minutiga põlved valusaks ja ma üldse ei saa aru, kuidas tema jaksab päevad läbi põlvedel käia. Huvitav, kas selle pärast ongi täiskasvanu eas meil nii palju põlvevalusid?!

Kahjuks on aga ikka nii, et üle kuu aja Patrik korraga terve ei ole. Siis ikka tuleb mingi pisike nohu või palavik ja hakkab hinge närima. Muidu oleks me hea meelega kogu aeg Pennu juures. Ehk õpetaks siis Penn Patriku korralikumalt rääkima. Hetkel on vaid üks sõna, mis kahjuks tähistab vist mind. Tiss...

Tagasi trenni(tsunami)lainel

Nädala alguses saabus mu postkasti kiri, mis lahkesti tuletas meelde, et taas hakkab mu kontolt igakuiselt  maha tiksuma treeningkaardi tasu. Laps on juba piisavalt suur ja aeg on pekit trimmida. Kuigi minu meelistrennid T ja N kell 7.30 olid treeningplaanist kadunud, siis oli asemele tulnud T ja N kell 12 trenn nimega BabyFit.
Enne trenni: Arutasime E'ga, et huvitav, kui ma tahaks pärast trenni kauplusesse või tööjuurde minna, et kas trenn teeb ka higiseks. Või kui teeb, siis kas seal on normaalsed pesemistingimused. Ja ega ta tegelikult ikka vast ju ei tee higiseks. Mis sa ikka seal saad koos lapsega teha. Hopa-hopa lapsele natuke ja ju vast enamus aega ajad lihtsalt põrandal oma last taga, sotsialiseerud nende lastevanematega, kelle mänguasju su laps parasjagu närib või kelle lapse silmi sinu laps parasjagu välja urgitseb.
Trenni ajal: Trenn oli põhimõtteliselt nagu BodyPump või muu jõu treening, kuid mitte 10 kilose ühtlaselt jaotatud raskusega kangiga, vaid kümne kilose väänleva ja itsitava/vinguva lapsega. Kui laps hakkas minema roomama, siis ei jäänud muud üle, kui ta sülle võtta ja teha näiteks kõhulihaseid nii, et laps oli käes ja iga kord kui maast keha ja jalad üles tõstsid, siis tõstsid ka lapse kõrgele. Pean kahjuks tunnistama, et just kõhulihaste osa pakkus Patrikule kõige enam lusti ja just seal tundisn ma kui väga ma igatsen seda 3 kilost pisikest beebit taga. Poole tunniga olin ma oma särgi tilkuma higistanud ja põsed õhetasid nagu ladvaõunad.
Vahepeal õppis laps stepi pingil ronides ära selle, et ta ei tule alla pea ees, vaid pepu ees! See on tõeline töövõit, kuna eile õhtul ronis Patrik pisikesele taburetile ja tuli sealt siiski kiiremas korras pea ees alla, hambad otse huulte. Suu oli verd täis, huul rullis ja laps nägi välja nagu õudusfilmist võetud.
Keset trenni, pean piinlikusega tunnistama, hüppas tagant lahti rinnahoidja pael, mille kinni panemine käis totaalselt üle jõu. Enne seda oli just tehtud ära tsükkel kõhulihast, piitsepsit, triitsepsit ja väljaasteid ja kükke, mille vahele mahutati veel tsirka 40 kätekõverdust. Kas mõistate mind, miks see eluline liigutus osutus nii suureks raskuseks?
Peale trenni: Treener tuli minu juurde ja küsis, et kuidas kah esimene kord oli. Ainuke asi, mida ma suutsin küsida, oli: "Kas teil on olemas ka see teenus, et keegi pärast trenni mu lapse koos turvahälliga siit autosse tassib." Selle peale sain kiita, et olin tublisti trenni kaasa teinud.
Loivasin saalist välja - unustasin selle, et emapalka peab säilitama - ostsin hirmkalli vee ja koperdasin lapsega autosse. Hüürgavale entel-tentelile ma kaasa laulda ei suutnud. Ka kopsud olid väsinu. Õnneks oli ka Patrik üsna samas seisus, kuna tema sealnde põhieesmärk oli ronida stepi pingile, või siis ronida kangi peale, mis veereb ja sealt end stepi pingile upitada või siis niisama kiiruga mõne endast väiksema titani roomata ja teda maitsta. Ühesõnaga trenni sai temagi. Nõmme ülesõidul ta juba magas ja lasi end imekombel turvahällist kärusse panna ja magab nüüd ja laseb mul õnneks hinge tõmmata.
Kokkuvõte: Trenn super, treener veel rohkem super. Pulsikella kojuunustamine (nagu seekord juhtus) võib saada saatuslikuks. Ma usun, et vahepeal oli mu pulss, mitte kõrge ja laes, vaid lihtsalt piiksus jõuetult, et EI EI EI, MA EI SUUDA ENAM.MA EI TUNNE NUMBREID 200'NI. Mina terve trenn aga naeratasin kramplikult, sest tegelikult oli paganama mõnus ja järgmine nädal lähen rõõmuga veel. Juhul kui ma selleks ajaks suudan end liigutada juba ...

Huumori kuld

Viimasel ajal mulle tundub, et ma pean iga kord väikese sõrme püsti tõstma, siis kui ma nalja teen. Kodus olles on mu huumori soon nii veidrikuks muutunud, et minu naljade üle naermise asemel peetakse mind opakaks.
Käisin ükspäev oma töölt läbi ja töökaaslased küsisid, kuidas siis elu lapsega on. Vastasin, et hetkel on raske, magamat öid on palju - lapsel tulevad hambad. Et 7 tükki on juba olemas, aga mai saa aru, et kas neid tuleb mingi 20 vää???
Kõik vaatasid mind imelikult ja vastasid, et "Jah, tulebki 20".
Mis mul ikka teha. Noogutasin ja tänasin info eest.

Lastemuusikud

Täna lennujaamas ootas minu kõrval saabuvaid-maabuvaid sugulasi üks vast viiene väike tüdruk. Tal oli tõukekas, millel oli ees pisike korv. Korvis oli telefon, kust üürgas üle ootesaali Getter Jaani ja Koit Toome. Tüdruk sõitis muusikarütmis ja vahepeal tantsis ümber tõukeka lausa ennastunustavalt.
Huvitav, kui mina oleksin muusik, siis kas mul oleks häbi või hea meel, et minu muusikasse suhtuvad kõige siirama rõõmuga alla kümnesed ja alla meetrised roosad inimesed?!

Valmistume jõuludeks vol2

Valmistume jõuludeks. E kutsub mind hellitavalt Petteriks ja ümiseb pidevalt mind nähes "Petteri Punakuono, oli poro nimeltään, ollut ei loiste huono Petterimme nenänpään". Minul on aga omad teooriad:

• Mul kasvab uus nina, et haistaksin veelgi paremini kui lapsel on kaka püksis;
• Algab ajude äravool;
• Kõik minu puberteediea tulemata vinnid otsustasid siiski saabuda ühendatud jõududena;
• Quasimodo teeb come back'i;
• Algab sügistalv - kärss on kärnas, maa külmand.

Õnneks õnneks õnneks on Patrik taas haige ja ma olen kodusel režiimil. Nina on lihtsalt juba nii suureks paisunud, et Patrikuga arstil käies komistasin juba treppidel ja pidin uperkuuti lendama, kuna ma lihtsalt ei näinud trepiastmeid! Tänan vaid Jumalat, et arst siiski Patrikut haiglasse ei kirjutanud, kuna ma ei suudaks enda südamele võtta kõiki neid infarkte, mida mu nina nägemine haiglapersonalile tekitada võib.
Ja eile Selveris üks meesterahvas unustas end mind vaatama. Ma ei usu, et ta mu numbrit oleks tahtnud küsida. Ju ta lihtsalt vaatas ja mõtiskles, kui väga tal ikka oma naisega on vedanud ja kus see vaene tüdruk küll ükskord sellisena endale mehe peaks leidma ...

Blogijume

Täna tabasin end nautimast interneti maailma võlusid, mida enamasti olin ikka pidanud internetimaailma põludeks. Põlu siis selles mõttes, et noh nüüd, kus meil on FB, siis nagu H sõbranna ütles, saad sa sünnipäevaks 100 FB kirjet, 5 sms'i ja ühe telefonikõne ehk sõpru enam sisuliselt ei ole. Mina aga avastasin, et täiesti töötab blogisõprus. Täna jäi meil Patrik järsku haigeks ning peale tervet päeva haige lapsega kodus olemist võtsin kätte ja sõitsin õhtul üksi külla oma sõpradele K&K'le. Polnud neid näinud ma arvan, et 9 kuud!!! Olemine oli äärmiselt kodune ja tuttavlik - ei olnud vaja taas sõlmida 9 kuuga jahtunud sidemeid. Tänu blogidele (ja siiski ka aegajalt telefonikõnedele) ei olnud me mitte üldse võõraks jäänudki.
Blogil on jumet!

Hommikune õnnetus

Täna hommikul potitas E Patrikut ja loomulikult nagu heaks tavaks saanud viskas mingi hetk Patrik end pulgaks ja et teda tagasi potile saada andsin talle kätte oma telefoni.
Järgmine hetk kuulsin ma plumpsu, E tõstis Patriku ruttu potilt õhku ja kõkutades teatas mulle, et kui sulle su telefon on armas, siis õngitse ta ruttu ruttu välja. Potis oli tõesti kõike - kaka, pissi ja kõige otsas telefon, millel oli kiri: "This accessory is not made to work with Iphone".

Üheksa - suureks sirgud sa

Märkamatult on meie pisikesest beebist sirgunud suur ja jurakas õllekõhuga poiss (Emasse! Punu on täpselt samasugune nagu mul terve elu olnud on). Meie pisike poiss nüüd suhtleb, edvistab, naudib uusi mänguasju ja mänge, vaatab minuga koos raamatut (talle eriti meeldib sealt vaadata inimeste ja koera pilte), tormleb vabalt ringi ja naudib üldse elu. Täna õhtul näiteks avastasin, et Patrikul on huul rullis ja verine. Läbi pisarate meenutasin kunagi Tähekeses olnud luuletust "Paar muhku ja põselohku, ära nüüd tohter siis sellest veel kohku"... E ka lohutas kõrvalt, et lapsed paranevad ju ruttu, et pulmadeks on kindlasti terve. Muud tähelepanekud, mis mind nutma ei aja, on järgmised:

• Istub vabalt, paneb kiirelt käpuli mööda tube ringi, ületab pisemaid takistusi nagu näiteks minu jalad, ukseliistud, madalad astmed, mänguasjad jne.
• Patriku uus sõber on Falcki kotkas - see aparaat iga meie toa nurgas, mis liikumisele punase silmaga pilgutama hakkab. Issi süles on Patrikul hea ja julge sellega arveid õiendada ja tema peale karjuda ning vilkuvat vastust oodata.
• Lõunaunesid magab Patrik 2-3 korda päevas (olenevalt ärkamise kellaajast). Lõunauned on meil enamasti 40 minutilise pikkusega. Vahel väga harva ka tund või poolteist.
• Ööunne läheb Patrik jätkuvalt kella üheksa ajal. Ikka veel ei ole ma suutnud taas alustada unekooliga ja lihtsalt olen ta kõrval kuni ta uinub. Selle olukorraga olen siiski rahul, kuna enamasti läheb voodisse asetamisest kuni toast väljumiseni mul ainult 10-15 minutit (sellele eelneb söötmine, nii et kokku läheb ikka toas aega rohkem). Heal ööl ärkabPatrik kella 01, 03, 05/06 ajal. Viimasel ärkamisel tavaliselt võtan ta enda kaissu magama, et hommik oleks pikem. Ma küll iga kord proovin teda ka oma voodisse panna peale viimast söötmist, aga 5 minutit pärast oma voodis magamist on ta kõps püsti ja tahab minu juurde. Ei tea kas see on harjumus või soov mängima minna! Igatahes minul ei ole soovi temaga üleval passida ja tema soovist teadlikuks muutuda, nii et võtan ta aga enda ja E vahele, tiss suhu ja silm perekondlikult kinni. Hommikuti normaalne ärkamine on 08-08.30 ajal.
  Halbadel öödel Patrik sööb ja nõua pai aga iga tunni järel. Loodan, et halvad ööd on seotud hammastega ja see on mööduv nähtus.
• Poole kuu pealt hakkas Patrik magama pepu püsti. Ja nii ukerdab ta magama jäädes pepu püsti ühest voodi servast muudkui teise. Magama pannes on nüüd mu peamine ülesanne teda voodit pidi tagasi lohistada. Kui ta on voodi otsa jõudnud, siis ta ei näita üles just taiplikust ja ikka muudkui surub pepuga end kaelamurdvalt edasi. Üleüldse unise peaga pole ta meil just intelligent. Eile näiteks haaras ta puusade juures bodist kinni ja üritas seda bodi kohta endale suhu venitada. Vaeseke väänles nagu ussike ja kogu see üritus nägi välja sama koomiline nagu enda saba taga ajav koer.
• Eile saabus lõpuks välja kaua oodatud ja taga nutetud kuuenda hamba nurk. Nutsime seda taga öösiti ja vahest loitsisime teda hoopis tükis vastu hommikut lausa poolteist tundi välja. Õnneks meie pingutused kandsid vilja ja nüüd on poiss ametlikult kuue hambaga.
• Söömisega on lood ikka veel halvad. Reeglina kulub mul Patriku toitmisele kümme korda rohkem energiat kui tema sellest toidust üleüldse sünteesida suudab. Hommiku pudru vahest sööb isegi isukalt, kuid lõuna ajal võtab heal juhul ühe lusikatäie juurvilju ja ülejäänud võin ise ära süüa. Vahetevahel on õnnestunud küll uuenduslike abinõudega, nagu näiteks annan toitu oma näpu vahelt või lasen tal ise pihuga toitu endale näkku määrida, natuke rohkem toitu sisse pressida, kuid mu fantaasia tundub, et on piiratud ja mul on ideed otsas ning läbiproovitud asjad nagunii teistkordselt enam ei tööta.
• Kakab hommikuti potti.Vahest aga üritab samal ajal kakada ja potilt end pulgaks ajades põgeneda.
• Üritab kahjuks püsti tõusta. Surun teda küll alati siis maha tagasi ja teatan, et vara veel, aga tundub, et kuu aja pärast pean juba kirjutama seisvast lapsest. Praegu ajab end püsti peamiselt pehmetel pindadel - diivanil, kui saab hoida diivani käetoest kinni ja oma võrekas (panin ta lõunaunele võrevoodisse ja läksin ise vetsu. Tagasi tulles seisis ta jonnides püsti!).
• Üritab trepist üles roomata. Mudaaugul sai lausa kahe astmega täitsa ise hakkama. Loomulikult esineb ka vastupidine soov - pea ees trepist alla roomata, kuid siiani olen veel suutnud seda tungi takistada.
• Naudib kaja. Kui juhtume minema Nana ja Papa poole, kus on kajav koridor, siis ta võiks seal tunde ise endaga rääkida. See on tohutult mugav kuna saan lapse panna koridori ja siis ise rahulikult käru ja kotte sisse tassida.
• Sorgib sõrmedega suus - minu suus, E suus, kelle tahes suus. Stomatoloogiline soodumus?!
• Suhtleb ja peab lisaks monoloogile ka dialoogi. Kui öelda talle ää, siis ta vastab ää.
• Mähkmeid vahetades roomab eest minema. Või siis ajab ennast pulgaks ja hakkab puksima. H ütles selle peale itsitades, et nüüd ongi vist see paras aeg igale mähkmele veel 20 eurosenti otsa lükkata ja hakata püksmähkmeid ostma. Vahepeal sain ka mähkmeid vahetades oma kursavennalt ühe nõmekommentaari. Ta avaldas mulle saladuse, et ma olla oma lapsest tugevam. Nojah, ma ju võin tõepoolest vahelduseks mähkmeid vahetades ta jalaluud ära murda, et teda pulgast tagasi endale sobivasse asendisse väänata või surun selgroo katki, et teda turvahälli mahutada. Huvitav ainult kas ta siis ikka õpiks sellest loost ja teinekord ei tõmbuks pulgaks...

Sellel kuul ostsime ise teise riideesme Patrikule (esimene oli vest, kui me haige lapsega juunis Saarde sõitsime). Hiljem sain aga teada, et see oli mõttetu ost. Ma lihtsalt ei leidnud Mudaaugult õiget kasti üles, kus sees olid õiges suuruses poiste püksid ja H'le helistamise asemel eeldasin, et tumedaid talviseid pükse lihtsalt ei ole (Kusti oli ju sama suur suvel ja heledaid Patriku mõõdulisi pükse leidus). Nõme. Täna leidsin pükste kasti üles. Mind aga huvitab, et millal me peame vajalikuks osta esimene mänguasi Patrikule. Näis näis.

Valmistume jõuludeks

Jõulude aeg on meie perel väga sünnipäevade rohke ja nagu eestlastele kombeks hakkasime juba varakult valmistuma. Äi lubas hakata kanadel kaelu kaksama, küdi pani viina sisse jõhvikad ja mustsõstrad ligunema ja mu kallis abikaasa pani käima terve ankrutäie siidrit.

Et siidrit teha, siis selleks peab alustuseks olema õunaaed. Loomulikult pelgalt õunaaiast ei piisa. Peab olema ka hea õuna aasta. Ja loomulikult ei tohi kõiki õunu lasta lapsel ära süüa.
Järgnevalt läheb vaja palju vett, avarat ruumi ja boilerit, et pesta kõiki vajaminevat sadat miljonit nõud ja tuhandet miljonit õuna.
Kui õunad said pestud ja mõni üksik ka puhastatud, siis asusin mina purustama. Ma olen eluaeg tegelikult armastanud purustada ja paistis, et see tegevus paelub ka Patrikut. Kuigi kahjuks pean ma siiski tunnistama, et enamus aega oli tegelikult mu äi kättpidi hakkmasinas ja mina leelotasin lapsega niisama ringi. Käe sain külge panna vaid siis, kui E'l vabam moment oli.
Kui hakkmasin oma pudru oli väljutanud, siis liikus õunaködi edasi pressi alla ja mahl liikus edasi ämbrisse ja siis tünni.
	Peale pressi said ka herilased oma osa. Ma küll ütlesin neile, et see on sohk ja McDonaldsis käik ja nad peavad ikka õunapuu aia poole hoiduma, kuid nad ei kuulanud mind. Olgu siis neilgi oma hea päev, kui pool fabrikaat toit otse õuele tuuakse.
Protsess selge, hakkasime sama teemat kordama pirnidega. No ja kui see mahl siis voolama hakkas, läksin ma ausõna ja panin oma suu ämbri asemele. See oli nii magus ja hea nagu jooks vedelat mett või vahtrasiirupit.
Ja siis kordasime seda sama asja paradiisi õuntega. Nende puhul oli ainult tükk tegemist, et neid korjata ja siis pesta/puhastada. Mahl sai kange aga hea ja imeilusa punase värviga. Paradiisiõunad pidavat just õiged siidri õunad olema - hea värviga ja kuiva järelmaiguga.
Kui kõik mahlad valmis said, siis läks ankurdamiseks. Sekka sai pandud kõike - õuna mahla (antoonovka ja valge klaar), ämbri täis pirni mahla ja kolmveerand ämbrit paradiisiõuna mahla. Kokku sai 35 liitrit. Lisasime ka kolm kilo suhkrut, segasime läbi ja panime ämmale-äiale tuppa käärima. Loodetavasti käärimisprotsess ei lõppe suure pauguga...
Nüüd siis E iga õhtu helistab koju ja küsib, et kuidas mulksub. Vastused on enamasti sekundilise täpsusega antud. Näiteks: "Mulksub iga 45 sekundi järel". Kõigil on põnev. Minul eriti. Näis näis, kas ma suudan jõuludeks lapse tissist niivõrd võõrutada, et saan täiel rinnal siidrit nautida!